Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

DnD #17 - Kurja võluri loss - Kuueteistkümnes peatükk - Puhkus (0)

16.07.2016 01:49, x107 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Hoiatus. Käesolev järjejutt põhineb Dungeons and Dragons seiklusel ning võib sisaldada vastavateemalisi ning -spetsiifilisi termineid. Jutustus sisaldab vägivalda ning üle-võlli huumorit. Ei ole sobilik nooremale lugejaskonnale!

Kuueteistkümnes peatükk - Puhkus

Tegelased: draakonisündinu paladin Shamash, haldjast vibukütt Lonewolf, poolhaldjast vargaplika Randie, pooldeemonist nõid Malach, kääbikust druiidineiu Leyah, inimesest kõrtsilauljanna Rivana Greywyre

Eelmises osas: Hiigelliblikas saab Shamashi pea oma lõugade vahele ja pigistab seda. Paladin röögib valust. Leyah ründab ning lööb liblikal lõua peaaegu otsast ära, taandub tagasi ukse peale. Randie vehib tõrvikuga ja kõnnib draakonisündinu juurde. Diivanil olnud kiisu tuleb druiidi jalgade vastu end nühkima. Leyah võtab kassi sülle, paitab ning viskab siis liblika poole. Kiisu ehmub ja rapsib küüntega haavatud liblika surnuks. Võitlus on läbi. Druiid leiab diivanilt maagiliste rakettidega võlukepi. Haldjas korjab üles kollase kivi.

Kuna osa seltskonnast on haavatud ning mõnel on vaja loitsud uuesti mällu valmis seadistada, siis suundutakse hubasesse raamatukogusse, et teha üks pikk 8-tunnine puhkus. Olgugi, et kell on alles viis õhtul, ei taju enam keegi eriti, kas on öö või päev, sest pole ju aknaid, millest saaks välja näha ning aimata kellaaega. Ja nii see ajataju kuhugi kaotsi on ka läinud.
Seltskond võtab eelmisel puhkusel oldud istekohad ja väikse nägelemise järel, kui keegi istus vale koha peale, on kõik valmis Unemaale Une-Matile külla minema.
Haldjas Lonewolf on taaskord aldis esimest 2-tunnist valvekorda endale krabama, paladin lubab valvata teisena, laulik kolmandana ning druiid neljandana. Kui tööjaotus on paigas, siis saabub uneaeg.
Haldjas läheb ukse juurde, sulgeb selle ja jääb saabunud pimedusse kaaslaste puhkust kaitsma. Aeg venib, midagi eriti ei juhtu, midagi sahiseb, kuskil nagiseb, keegi norskab, mõmiseb või laseb kõhutuult. Aegajalt on kosta ülevalt korruselt mingit müdinat, samme, hääli, mis tunduvad kummituslikud, kuid see müra ei lähene, seega ohtu pole hetkel veel karta. Võibolla ka on seltskond veidi aukartustäratav, kuna nad ikkagi lahti saanud kuuest rotist ning kolmest hiiglaslikust liblikast. Ehk neid peljatakse ja hoitakse eemale. EHK.
Igal juhul saab esimene vahtkond läbi, Shamash ajab end vaevaliselt üles ja haldjas viskab mitte midagi ütlemata kuhugi pikali. Ei jõua paladin ka väga kaua niisama passida, kui samuti kuuleb selliseid kummalisi hääli, kolistamist, käginat. Shamash hakkab ennast veenma, et ta on suur ja kõva poiss, tema ei karda midagi, et tulgu aga, kui julgeb! Äkitselt kuuleb, kuidas keegi hakkab teises toas loopima raamatut vastu seda seina, kus siin ruumis raamaturiiul on. Vaikselt muutub see järjest ärritavamaks ning selline hirmutunne hakkab peale tulema, et äkki keegi tuleb läbi selle seina. Läbi suure häda suudab ta ikkagi selle tobeda tunde maha suruda ja see teeb teda terveks ööpäevaks täiesti hirmuvabaks. Ehk siis pimedas toas peksab suur draakonisündinu rusikatega endale vastu rinda ja uriseb endamisi uhkelt ja kartmatult. Naeratades õõtsub ta ülejäänud valvekorra aja ning meenutab vägevaid võidukaid lahinguid.
Äkitselt taipab, et on vist aeg, hõõrub silmi, et midagi paremini pimedas näha, kuid tulutult. Hüüab siis lõpuks: “Rivana!” Selle peale laulikuneiu ajab ennast uniselt üles ja saab aru, et tema kord on saabunud. Shamash kuuleb, et Rivana midagi sahistab, sätib end valmis järelikult, ning viskab ka pikali. Uni tuleb kiiresti ja lahingud jätkuvad juba tema unenäos.
Kaks tundi möödub aeglaselt ja venides. Rivana üritab pimeduses druiidi leida, kuid igaks juhuks liiga kaua seda ei tee ega kolista. Hüüab siis: “Leyah? Leyah! Sinu kord! Sinu kord...”
Natukese aja pärast druiid vastab: “jaaa! Jaa!” Rivana ohkab kergendatult ning viskab pikali. Leyah tunneb veidi rammestust ja tukub veel umbes kümme minutit. Seltskond on senikaua kaitseta. Lõpuks ajab druiid ikkagi end üles, kuid ei liigu, sest ei taha kellelegi peale astuda.
Leyah hakkab samuti mõne aja pärast eristama erinevaid hääli teiselt korruselt, nagu midagi kukuks maha ja siis sellist ebaloomulikult tugevat tuult. See on väike üllatus, sest senimaani on küll igasuguseid kummalisi asju kuuldud ja nähtud, kuid mitte midagi sellist. Samas ei saa aru, kuskohast tuul tuleb, sest õues ei ole tavaliselt üldse nii tormine.
Aga ka Leyahi valvekord saab läbi ja ta hõikab valju häälega üle ruumi: “ärgakeeeee!”
Seltskond ajab end üles ning tunneb end palju paremini. Ka loitsud on mälus, valmis võlumiseks. Kui kõik on enamvähem valmis sättinud, paotab haldjas ettevaatlikult toa ukse lahti ja piilub välja. Oh üllatust, mitte midagi pole muutunud - koridoris endiselt samad tõrvikud maagiliselt põlemas ning heitmas õrna valgust hämarusse. Kõik on nii nagu varemalt jäi, ka suure liblika korjus on endiselt taamal.
Seltskond kõnnib hanereas haldja järel koridori lõppu. Lonewolf on eriti puhanud ja ärksa meelega, seetõttu läheb ukse ettevaatlikult avamine eriti vaikselt, nii et mitte keegi seda ei kuulnudki. Veidike vaadelnud, astub haldjas julgelt sisse. Kõik viitab sellele, et tegu on lossi köögiga.

Järgmine osa "Seitsmeteistkümnes peatükk - Õunad" ilmub teisipäeval, 19. juulil

Autori kommentaar »

Tööpealkiri: "Õunad", kuna enne peatüki kirjutamist eeldasin, et seltskond jõuab varem kööki, aga ei jõudnud :)

Lugu jätkub siin: "DnD #18 - Kurja võluri loss - Seitsmeteistkümnes peatükk - Õunad" »


Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


slay

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima