Non-Toxic 3.osa. (3)

Teen silmad lahti. Me sõidame ikka veel autoga. John ohkab raskelt.
„Damn. Jälle need libahundid…Kuule Madeline, äkki sa saad midagi teha, et libahundid piiramise lõpetaks?“ küsib John ja vaatab mulle lootusrikkalt otsa.
„Mina?“ küsin hämmeldunult.
„Sina jah. Su isa on ju libahuntide suur isand. Nad peaksid sind kuulama küll. Kuid võib olla ei kuula ka. Sest võib olla ka nii, et paljud ei tea sind veel. Kuulge kas ta on üldse siin praegu, isand ma mõtlen?“ küsib John teistelt, nad kehitavad õlgu. Dracula silmad lähevad suureks ja ta näole koguneb hirm.
„Ma…arvan, et ta on siin, enivei, ta on vihane, sest ta tuiskab siiapoole!“ karjub Dracula ja vaatab värisedes seda isandat.
„Minu tütar!“ karjub isand siiapoole tulles. Ma vaatan värisedes kuidas ta minu poole jookseb. John teeb autoukse lahti ja tirib mu välja. Ta neelatab veel ja teeb siis suu lahti, hetke pärast paneb ta selle uuesti kinni. Terav klaasistnool tabab teda otse selga. Kiljatus läbib kõiki ja kajab edasi mägedesse. Kõik jääb vait. Ainult minu kiljatusi on kuulda. Nad vaatavad kõik siia, vaatavad Johni ja vaatavad mind. Neelatan ja kukun kivisele pinnale. Panen käed maha, vere sisse, kus lamab John. Vaatan teda veisiste silmadega. Mis sest, et ma teda ei teadnud eriti, ei rõõmustanud see mind mitte üks põrm.
„Ei…“ nutan ja panen pea käte vahele. See on justkui unenägu, halb unenägu, kõik see nagu korduks jälle, kuid seekord olen pahatekitaja mina. Mina, kes ma olen kõik need viimased aastad tahtnud ja oodanud surma, sest mind on niivõrd palju mõnitatud.
„Mu laps, ta sureb midagi ei saa teha enam.“ Ütleb kellegi hääl, seostub vägagi Lordiga. Vaatan talle vihaselt otsa.
„Sul on kahju, et tapsid ühe vampiiri?“ küsin talt vihaselt. Kõikide pilgud langevad Lordile.
„Muidugi on mul kahju, sest…“
„Sul ja kahju? Vaevalt!“ karjub Dracula vihaselt ja lööb käega autot. Auto uks läheb seejärel lömmi. Vaatan halvaks panevalt Lordi. Minu isa? Rakse uskuda.
„Mina ka ei usu…“ ütlen vaikselt, ei teagi kas keegi üldse kuulis seda.
„Kas ma saaks sinuga rääkida. Kodus? Minu juures?“ tegi Lord ettepaneku. Vastumeelsusega ma nõustusin. Meie juurde sõitis uhke auto, tegelikult vanaaegne. Kuid ikkagi see on uhke. Istume sisse. Lord vaatab mind pingsalt.
„Sa oled ka libahunt.“ Ütleb Lord. Vaatan talle hapult otsa.
„Nalja teed või?“
„Ei tee.“
„Mina ja libahunt, ei usu.“
„Usu ikka, sinu õde peab ka olema libahunt, kui just mitte vampiir…“
„Ei ma ei usu…“
„Mina olen su isa, libahunt. Sul on ema nimega Izadora, ta on vampiiride kuninganna, seega vampiir, niiet kumbki teist on libahunt, teine aga vampiir. Sina oled libahunt, kuid siiski ma arvan, et Jessica on samuti libahunt, kuigi ma selles nii kindel pole.“ Ütleb Lord ja vaatab aknast välja. Sõidame kaua. Lõpuks hakkab paistma mingi hirmuäratavalt kole ehitis, ausalt see oli kole ja õudne, mulle sellised asjad ei meeldi. Loss oli mäe otsas, mäe otsa viis tee, mis oli tõrvikutega valgustatud. Lossi peal lendasid varesed, vihma hakkas sadama. Nägin aknast, et meie kõrval oli orjavanker, orjad läbimärjad, käed raudus seisid vankril järel.
„Nad on orjad?“ küsin Lordilt. Ta noogutab.
„Sa pead vampiire vihkama hakkama. Pead! Nüüd elad sa siin ja me võitleme tihti nende vastu.“ Ütleb Lord ja silub mõtlikult oma habe. Pööritan silmi. Sõidame suurest raud väravast sisse. Mingit hellust siin küll näha pole…

Autori kommentaar »