Nähtamatu, 1 (3)

"Kas me oleme varsti kohal?" küsis 13-aastane Mia ema käest, kui nad autoga supermarketisse sõitsid.
"Varsti, varsti," vastas ema ja ulatas Miale šokolaaditahvli, et see ei räägiks.
"Aitäh," vastas Mia ja hakkas šokolaadipaberit ära rebima.
"Nii, kohe olemegi kohal," ütles ema ja sõitis silla alt läbi ning siis parklasse. Nad olid nimelt tahtnud sõita Kristiinesse natuke asju vaatama. Kindlalt tahtis osta Mia ema antud raha eest ühe pluusi, mis oli neoonroosa ja lötakas. See maksis 16 eurot. Mia lubas emale siis selle eest kuua aega tubli laps olla. Oli suvi ja väga palav päev, sellepärast tegi Mia autoakna juba kõige alguses lahti ja pani käe akna vahelt läbi, et jahedat õhku käele saada. Nad läksid parklast ära sisse. Kohe läksid nad teisele korrusele ja vaatasid seal ringi. Mia läks kohe Seppälässe selle riiuli juurde, aga vaat kus lops! Seda pluusi polnudki enam! Riiul oli tühi! Mia oli väga kurb ja ema püüdis teda lohutada.
"Ära ole kurb, äkki saad sa endale mõne teise asja osta. Näe, siin on ilusad lühikesed püksid. Need ju sulle meeldivad?"
"Noh, jah, natukene," vastas Mia ja nägi proovimiskabiini ees seda riiulit, kus olid proovitud riided. Mia ütles emale:
"Vaata, emps! Seal ongi see roosa pluus!"
"Tahad sa ikka seda? Keegi on seda selga proovinud," ütles ema.
"Ema, kui ma selle pluusi saan, olen ma maailma õnnelikum laps!"
Mia kiirustas sinna pluusi juurde ja haaras selle riidepuust kinni. Kuid siis ta vaatas, et teisest otsast hoiab ka üks teine käsi sellest kinni. Mia vaatas rohkem üles ja seal oli tema pikkune üks heledate lokkis juustega tüdruk, kellel olid silmad ripsmeduššiga koos ja jubedalt palju oli ta pannud endale lainerit. Jalas olid tal platvormkingad, kollased lühikesed püksid, ka Seppäläst pärit, teadis Mia. Seljas oli tal valge topp ja sellest paistis veel roosa hoidja. Tüdrukul olid huuled paksult huuleläikega üle tõmmatud ja kõrvas rippusid tal kuni õlgadeni tumesinised kristallidega kõrvarõngad, mis venitasid tüdruku kõrvaaugu kohad pikaks ja laiaks. Tüdrukul oli veel huulte juures suur sünnimärk ja see muutis ta jubedaks. Tüdruk oli vene aksendiga, sai Mia aru, ja küllap oli ta ka siis venelane.
"Mida sa teed? Anna siia!" ütles tüdruk ja vaatas Miale süngelt otsa.
"Ei anna!" hakkas Mia vastu ja tema südames süttis kurja lapse leek.
"Annad küll! Mina seda ennem puutusin!" vastas tüdruk ja sikutas pluusi riidepuust tugevalt, kuid Mia oli tugev ja sikutas ise ka.
"Ei! Mina!" vastas Mia ja näpistas tüdrukut tugevasti põsest, nii et tüdruk lasi riidepuust lahti.
"Mama! Mama! Mamatska!" hüüdis tüdruk ja Mia ette ilmus paks naine.
"Mida sina tegema minu lapsele?" küsis naine Mialt.
"Mina näpistasin teda," vastas Mia.
"Sina tegema minu lapsele ai-ai?" küsis naine ja astus Miale lähemale.
"Jah, ja sina oled aastatega ikka teinud oma kehale ikka pai-pai rasvase toiduga," vastas Mia, tiris pluusi kaasa, maksis pluusi ära ja nägi, et ema räägib juba tüdruku emaga.
"Mia, mis sina tegid? Näpistasid seda tüdrukut?" küsis ema vihaselt.
"Jah, aga ema, mina tahtsin seda pluusi endale! Ei ole nii, et ma annan alla! Ei ole nii!" hüüdis Mia ja näitas tüdrukule keelt. Tüdruk näitas ka Miale keelt ja tõstis käe näpistuskohalt. See oli juba sinine. Mial hakkas hea tunne. Mõelda vaid, ta näpistas nii tugevalt, et sinine plekk venelase käel! Nii lahe! Autos rääkis aga ema Miaga kurjalt.
"Kuidas sa said nii teha?" küsis ema solvunult.
"Mina tahtsin seda pluusi! Pealegi, sellele tüdrukule poleks see nagunii selga mahtunud!" õigustas end Mia.
"Homme ja täna arvutikeeld!" ütles ema ja Mia läks kurvaks. Ta vaatas aknast välja ja tal veeres pisar mööda põske alla. Siis aga ema ütles Miale midagi ootamatut:
"Aga tead mis, kallis tütreke? Hoolimata sellest jamast, näpistasid sa seda tüdrukut ikka ku.radima hästi! Vaesel tüdrukul oli suur sinine plekk järel! Si.taks hästi tegid! Tubli tüdruk!"
Miale tundus see naljakas. Aga kui ema nii arvab, siis teda kergelt ümber ei veena.


Järgneb