Saladus kuldpuuris - III (3)

"Ma kuulan, aga palun jäta mõttetud üksikasjad palun enda teada," sõnas John Perkoy toas edasi tagasi ringi tammudes.
"Staff on täiesti kasutu. Mõned neist pole oma tööandjat isegi mitte näinud! Ning need kes on ütlevad, et ega nad rohkem kui enese tööasjadest ei räägi."
"Aga tema teener. Kas sa rääkisid temaga."
"Nojah, temaga oli nii et, ta ütles, et naine olevat väga kinnine ega avavat ennast kellelegi. Ta on teda tundnud juba viimased kümme aastat aga ei tea rohkemat kui et ta armastab päeviti musta teed."
"Ma palusin sul mõttetud üksik asjad endale hoida," nähvas ta ning suundus akna juurde. Ta silmitses korrust kus kõik aknad olid pärani.
"Mida ta peidab..." mõtiskles John.
"Kusjuures..."
"Jah!?"
"Mõned aastad tagasi. Nii umbes viis kuus. Ma ei mäleta täpselt. Osatakse rääkida, et neil olevat siin koolis üks teatud skandaal olnud, aga keegi ei tea mis skandaal oli, sest õpetajad kes juures olid, lasti lahti ja õpilased vahetasid koheselt kooli, keegi ei rääkinud midagi. Keegi ei saanud teada mis juhtus, kuid kõik kohalolnud oli suures šokis, nii et nende vaimne taastumine võttis peale seda umbes pool aastat aega."
"See lugu läheb aina veidramaks."
"Ma lähen räägin temaga. Seekord, teeme nii et sina ei tule kaasa."
"Miks!?"
"Sa oskad mind piinlikku olukorda panna."
"Noh, tänan vähemalt aususe eest," ütles Gilderoy peetunult ja vajus diivanile istuma.

***

Kui ta ruumi jõudis oli Raecell just lahkumas. Ta oli üllatunud meest nähes, sest see ei koputanud, vaid astus lihtsalt ülbelt sisse.
"Ma ei oleks arvanud, et pean teile hakkama samuti moraali lugema," sõnas ta salli ümber kaela keerates.
"Olete kusagile minemas?"
"Jah,"
"Kuhu siis? Minu teadmist mööda ei lahku te eriti oma kabinetist,"
"Sellisel juhul on teie teadmised äärmiselt piiratud," sõnas ta ning astus mehest mööda.
"Kui te tulite mind küsitlema siis palun tehke ruttu."
"teil on veider maitse... Peidetud raidkujud. Iga kuu uus eksemplar, kas see on teie hobi?" sõnas ta sõbralikku mitte uuriva huviga.
"Ei, see on tüütu kingitus minu suguvõsalt. Olen lapsest peale mütoloogiast sissevõetud, kuid nad pole aur saanud, et olen nüüd suureks kasvanud." vastas naine ruttu.
"Mis nende akendega on?" küsis ta kohe.
Naine peatus nagu ei oskaks ta vastata ning üritab leida piisavalt veenvat vastust: "Ma armastan külma." oli kõik mis ta ütles.
"Nii seest kui väljas jäine kuju... Kas teate et teie kohta käivad koolipeal kuulujutud."
"Otseloomulikult, kuid õnneks mind ei huvita mida minust räägitakse."
"Isegi siis mitte kui need seonduvad kriminaalsete huvidega?"
"Kas teate, et teist saaks suurepärane ajakirjanik," sõnas naine.
"Ma kuulsin mingist skandaalist mis mõned aastad tagasi siin toimus. Selle kooli suur müsteerium. Kõik tunnistaja jooksid laiali. Mis juhtus?"
Naine jäi seisma. vangutas pead ja pöördus siis ümber et mehele otsa vaadata: "Mulle ei meeldi keerutajad. Eriti sellised kes üritavad sõnu suhu toppida. Ma ei ole kedagi tapnud ning saage sellest juba ükskord üle!"
"Ma ei arvagi et see olite teie. Ma usun et teie olete see kes liigutab nuppe. Musta tööd teeb keegi teine teie eest ja ma kavatsen välja uurida kes see on."
Naise külmas näos ei peegeldunud miski. John ootas ja ootas. Üht väikest murdumist ja ta saaks aru, kuid ei midagi. Naine oli seest ja väljast läbinisti külmunud.
"Ma olen vastanud kõigile teie küsimustele, olen lubanud teid oma valdustesse.. Ma olen isegi lubanud teil jääda oma koju,"
mehe nägu oli üllatunud,
"muidugi ma teadsin, ega me mingi puhkemaja pole, kuhu inimesi ilma minu teadmata magama pannakse."
"Ma tunnen valetaja juba kaugelt ära," lõikas mees.
Naise pilk tõusis ning hetkeks vaatas ta julmalt mehel ülevalt alla: "Ma tahan tõesti näha, kuidas te selle puuri lahti muugite."
"See poleks mu esimene lukk lahti muukida."
"Aga see oleks teie viimane."