Saladus kuldpuuris - II (2)

Lyra jaoks oli kõik uus ja huvitav. Tema jaoks ei tundnud miski kõhedam kui internaat kool suures ja külmas lossis, kuid peale nädalast sissesättimist, sai sellest tema kodu ja seda terveks järgnevaks semestriks. Kui ta hommikul söögisaali suundus, et viimaks ka selles suures häärberis õppima hakata, püüdis ta kinni tema toanaaber, Jolie.
„Ma olen oma lipsu ära kaotanud. Ma saan selle eest sellise peapesu et sa ei kujuta ette ka!“
„On siin tõesti nii hull?“ ei suutnud Lyra teda uskuda.
„Ära parem räägi...“ pööritas ta silmi, „ma olen nõus ükskõik millise karistusega, et mind ainult direktori juurde ei saadetaks,“ ütles ta ja tõmbas Lyra lipsu otseks. Sel hetkel Lyra veele i mõistnud, mis selles direktori juurde minuks nii hirmsat on. Vanas koolis, oli see kõigest väike igav vestlus ja natuke noomivat moraali. Kuid juba esimese tunni ajal sai see talle selgeks.
„Näe, võta minu lips, mina olen uus. Vaevalt mind selle pärast kohe koolist välja visatakse,“ sõnas Lyra naeratledes ja sõlmis oma kaelast lipsu lahti et see Joliele anda.
„See on üleüldse ime et sa sisse said! Kümnendasse ei võeta just eriti tihti õpilasi vastu. Minu sinu asemel hoiaksin sellest kohast kümne küünega kinni. Mida ma nagunii juba teen! Ning mina olen juba vana kala!“ oli Jolie murelik.
„Ära muretse,“ sõnas ta.
See oli juba esimene tund kui märgati tema puuduvat lipsu. Ta sai õpetajalt teravalt noomida ning nagu kardetud saadeti ta direktori juurde. On kah asi mille pärast direktori juurde minna! Mõtles ta.
Ta saadeti lossi teise otsa, kuhu kooli ruumid ja õpilaste kambrid enam ei ulatunud. Seal oli vähem kivist pinnast ja rohkem vaipu. Ruumid oli soojad ja puhtad. Kõik õhkas kuningliku käe järele. Ta polnud direktorit veel kordagi kohanud, sest sel päeval kui ta vestlusele tuli, polnud teda parasjagu majas, nii et ta pidi rääkima õppealajuhatajaga kes oli äärmiselt tossike meesterahvas. Tundus, et siin majas kuulus võim ainuüksi direktorile ning kõik teised on ainult käsutäitjad.
Ta koputas uksele ning ootamata vastust avas ta ukse et sisse astuda. Nii käis see tema vanas koolis.
See tuba nagu juba varem kirjeldatud pani tüdruku õhku ahmima. Nii uhket tuba polnud terves häärberis. Seejärel haaras ta kramplikult oma käsivartest sest tuba oli nagu jääkamber. Suured aknad olid pärani lahti, nii et jäine tuul läbi riiete puhus. Tema ees oli tool ja pooleli jäänud kirjatöö. Just sel hetkel astus kõrvalruumist sisse direktor. Juba esimesel silmapilgul tekkis Lyra tema suhtes aukartus. Kogu see must ja konkreetne välimus, rääkimata nendest teravatest näojoontest ja analüüsivast pilgust mis väikest tüdrukut ukse juures silmitses.
„Kas teil puuduvad igasugused kombed, miss Locket?“ küsis ta pabereid lauale pannes ja ise elegantselt toolile vajudes. Tüdrukut üllatas et naine tema nime teadis, olemata teda kunagi varem näinud. Ja teiseks, see pöördumine! Vanas koolis nimetasid kõik kõrgema võimu esindajad teda eesnimepidi.
„Ma koputasin,“ vastas ta härdalt.
„Kas ma vastasin, et te võite sisse tulla?“
„Ei,“
„Küll sa kohaned,“ oli kõik mis ta ütles. Justkui oleks ta teadnud, et olen tulnud vähe lihtsamast koolist.
Ta jäi Lyrat vaatama terava pilguga ning ootas. Lihtsalt ootas kuni vaikus muutus piinlikuks ja ta pidi seda ise ütlema: „Mul puudub lips ja mind saadeti siia.“
„Kas sa tead milleks on see lips vajalik?“
„Et kõik oleksid ühesugused?“
„Et kollektiiv toimiks. Selleks et olla sisemiselt eriline, tuleb välimiselt olla üks tilk hallist. Seega ma küsin otse, miks sul seda lipsu ei ole?“
Mõtlesin kas olla aus ja tuua jama Joliele või valetada. „Ma kaotasin selle ära.“
„Ei, sa ei kaotanud. Teil oli see täna hommikul enne sööklasse minekut kaelas.“
„Kust te?“
„Te ei märganud mind möödumas, kui üritasite oma toakaaslast miss Becketit hädast välja aidata.“
Ta tundis piinlikust valetamise eest.
„Üldiselt, saab valetamise eest suurema karistuse kui lipsu puudumise eest, kuid kuna te tegite seda õilsal eesmärgil, siis saab karistus olema kerge. Täna peale tunde, ootan ma teid oma kabinetis. Te võite minna.“
„Aitäh,“ ja ta pages ruttu selle kõheda pilgu alt minema.

Oli pikk vahetund väljas kui Lyra rääkis Jolile oma direktori juures käigust.
„Ta ei läinud meist mööda,“ sõnas Jolie kahtlevalt toonil.
„Kust sina tead, sa paanitsesid ja võisid vabalt tähelepanematu olla.“
„Ei, ma räägin tõsiselt. Ta ei tule kunagi õpilaste kooliossa. Ainult erandjuhtumitel. Ta ei jaluta niisama mööda koridore ja kui jalutab siis ei jää see kellelgi märkamata. Ükskord kui nii juhtus jäi terve koridor vait ja kõik lihtsalt vahtisid umbes sellise pilguga, et kes nüüd küll surnud on!“
„Imelik, aga kust ta siis teadis?“
„Ei tea. Ta on nii veider, et see poleks sugugi mitte tema veidruste topis esimesel kohal.“
„Jah ma tean... Mis värk nende akendega üleüldse on?“ päris Lyra ma silmi maja teise otsa viiendale korrusele viies.
„Ei tea. Need on tal suletud ainult vihma või tuisuga. Äkki üritab nahka noorena hoida või midagi. Igatahes on need lahti olnud ajast kui mina siia kooli tulin ja seda räägivad ka abiturendid.“
„Aga mis värk nende raidkujudega on?“
„Sa mõtled neid hekiäärseid? Tegelikult on seal heki labürendis neid veel, viimased enam ei mahtunud ja nii paigutati need heki äärde. Iga kuu tuleb uus. Nüüd hakkavad nad labürenti laiendama. Talle vist kingitakse neid, sest ega ta neist eriti vaimustuses pole. Sel päeval kui kuju saabub, ei taha keegi direktori nina alla sattuda.“
„Väga imelik...“ mõtles Lyra ja jäi vaatama akna ääres seisvat direktorit, kes vaatas tühja pilguga kaugustesse.