Minu teravad hambad - XIX osa (6)

Minu teravad hambad on veel noored...
Minu teravad hambad on janus...
Minu teravad hambad nõuvad verd...
Minu teravad hambad tahavad sind...

Emerald võpatas end ärkvele. Ta oli kuulnud iseenda häält. See oli külm ja metsik. Ent ometi ta teadis, et see kuulus talle. Emerald tõsis istukile.
- Ma hakkan nõrgaks muutuma. Ma pean jooma.
mõtles ta endamisi ja haaras laualt noa kadudes pimedusse.

Kell oli kaks öösel kui James Felling oma hambad hooldas. Tema hambad olid terve tema elu ja peale tema elu olnud üheks suurimaks varaks, mida ta omas. Enne oma surma oli ta olnud väga kuulus hambaarst ja pärast seda, vampiir. Mis kõige tähtsam, ta oli Frag. Palrise parem käsi isiklikult. Peale oma isanda täielikku surma, sai ta Palrise koha endale. Otseloomulikult oli ta seda kohta juba kaua aega jahtinud, aga nüüd, kus ta selle saanud oli, polnud ta enam päris kindel, kas ta ka jäädavalt sinna jääda tahab. Nimelt oli James Fellingul hirm. Hirm jumalate ees. Ta kartis, et ta leiab endale samasuguse lõpu nagu leidis eelmine peaminister. Kättemaks Emeraldilt. Mees käis keelega kõik oma valged pärlid suus üle kuni leidis, et võib hammmastehoolduse nüüd sinnapaika jätta. Ta oli vaevu ennast ümber keeranud kui seisis silmitsi hirmu endaga. Emeraldiga, kes oli metsikum ja võimsam kui iial varem. Jamesi hingamine kiirenes ja ta süda pidi peaaegu, et katkema.
"Tere õhtus söör Palris." sõnas Emerald sarkastiliselt.
Mees tabas silmadega hõbenoa tema peopesas ning ta neelatas hirmunult.
"Äkki räägite teie mulle lord Felling, kuidas mu kallil õel läheb?" istus ta lohakalt sohvale maha "Eelmine peaminister kahjuks ei jõudnudki selleni." sõnas ta teravalt.
Mees sisenes tuppa ning varjas hoolega hirmu oma silmades.
-Ma pean talle valetama või olen ka mina surnute nimekirjas. mõtles ta paaniliselt
"Ärge nähke vaeva. Valetamisega saan ka mina hakkama." sõnas tüdruk õela muigega. Felling kohkus ning kukkus vastasolevasse tugitooli istuli.
"Mida te teada tahate?" küsis ta varjates hoolega värinat oma hääles.
"Räägi mulle natuke minu emast." sõnas tüdruk silmad hõbedaselt välkumas.
"Teie emast? Noh... Te kindlasti teate, et... et..."
"Et Sapphire kasutab tema keha?" kergitas ta küsivalt kulme, kuid ei lasknud mehel vastata "Jah ma tean seda"
"Räägi mulle relvast!" nõudis Emerald
"Re...Re...Re....Relvas?" kokutas mees lõpuks välja.
"Jah! Re...Re...Re...Relvast!" vastas tüdruk mõnitavalt.
"Meil pole mingit relva." sõnas mees kindlalt. Emerald pööritas silmi ning tõusis püsti. Ta haaras tugevaslt mehe käe ning tegi peopesse lohaka sisselõike. Ta kattis haava keskmise sõrme ja nimetissõrmega ning sulges silmad, et vaadata.

- Tema ema seismas keset Jumalate mäge lastes Sapphirel oma keha üle võtta. Korraga välgatab tema silmades kulda ning siis saavad mustadest silmadest safiir sinised.
"Noorest saab vana ja hõbedast kuld. Saagu ühe sünd, kuid teise surm. Pisaraid ühele, kuid verd teisele. Kolme sõdalase surm toob kaasa lõpu ja uue alguse. Maailma vallutab valgus kui Must ja Valge saavad üheks, et naaseda sünnipaika."

Emerald tõmbus korraga mehest eemale ja tardus. Tema silmad olid täis hirmu ja hämmingut "Kes seda ette kuulutas?" küsis ta nõrkenud häälel
"Ma ei näinud tema nägu." sõnas mees kohkunult.
"Kes seda ette kuulutas!!!" röögatas ta täeist kõrist.
"Ma.. ei... tea." puterdas James
"See oli ettekuulutus... See oli ettekuulutus...Teie relv on ettekuulutus..." langes Emerald lootusetult sohvale maha silmad jooksmas hõbedat.