Teema: Järjejutud / Muu

3) Ära mängi süvavete hoovustega (0)

"Uuh,,,,mis toimub? Mu esimene reaktsioon silmade avamisel on nutmine. Ei no lahe, ma olen taas inimkehas. Vähemalt teab ta, kust mind otsida. Aga mul on tunne, et mina hakkan teda otsima. Ma mäletan ainult üksikuid lõike enda varasematest eludest. Pagana inimaju, ei ole võimeline tulema toime sellise infohulgaga." mõtlen endamisi. Olen hetkel juba 14 ja alles hakkan avastama, milleks see keha suuteline on. Kus ma olen? Liigun hetkel mööda kuusemetsa tagasi kodu suunas. Minu ees ei ole muud kui kukkunud puud ja sammaldunud muru. Ma liigun häälte järgi. Kus tuul, seal lagendik. Kust mühin, seal vesi. Need on hääled, mille järgi ma orienteerun looduses. Kuid ma ei tea, kaua ma suudan teha vahet vee mühinal ja tuule kohinal. Aastatega inimkõrv kulub. Olen juba liikunud niipalju, et märkan päikese asendi muutust. Sammun edasi ning leian end lõpuks jõe äärest, mille kõrval on teerada. Astun jalgteele, mind ümbritsevad kuused ja kased, paks sõnajlgadest ja raudrohust tulvil muru laadne võsa ning tee viib ainult kahes suunas. Ma vaatan üle kalda ja näen seal üht maja, selle kõrval lagedat ala. Otsustan liikuda jõevooluga samas suunas. Ja niimoodi kõndides, leian ma üksinduse mõtted endas. Ja ma viskun nägu ees koos kiviraskustega vette, lootes, et upun. Kuid ma ei upu. Ma lihtsalt liigun vooluga kaasa ja ei tunne mingit lämbumise tunnet. Ning ma tajun, kuidas vesi voolab läbi minu. Kõik see energia, kõik see jõud. Ja see on ainult jõgi pimedas. Huvitav, milline oleks ookeani hoovus. Ainult üks viis teada saada.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!