Teema: Järjejutud / Muu

Inglite linn (Koolisuhted/Nähtamatu armastus/Armastuslugu järg!) (0)

Üle pika aja ma mõtlesin, et võiksin kirjutada seda järjejuttu edasi, sest nüüd olen ma nii palju muutunud ning kuidagi tahtsin ise ka teada mis Lucy-Ann'iga edasi saab. Kas ta veel näeb Maxi? Noo, selles järjejutus ma võtan paar aastat edasi, nii et Lucy käib juba suurte laste koolis ja astub vaikselt täiskasvanute ellu x) Loodan, et teile endiselt meeldib (kes iganes luges eelmisi lugusid) ja loodan, et tuleb ka uusi lugejaid.
_______



"umh.. ma tean. ma olen nii nõme" suutsin ma suust välja sosistada.
"Kallike, no problem. Sa tead, et ma suudan oodata.. "
"Jah, aga kõik teevad seda ju" ohkasin.
Ma tõusin voodile istuli ning tõmbasin enda särgi selga tagasi. Adam selle peale tõusis enda küünarnuki peale ja silitas õrnalt mu selga.
"Ma olen põhimõtteliselt ainuke süütu meie koolis"
"Ära mõtle sellele" lausus ta. Tema sõnad suutsid mind ainult natuke maha rahustada. Ma ei tea, miks ma pole nii tavalise asjaga veel valmis. Ma tunnen ennast kuidagi liiga ebamugavalt, kui asjad sinnapoole suunduvad.
Taaskord ohates tõmban käega läbi juuste ja vaatan pilguga ta toas ringi. Toa nurgas toetab uhke elektrikitarr enda kaela vastu seina. Kitarri kõrval on tavaline riide kapp ja paremal pool akna all asetseb kirjutuslaud. Adami tuba pole just kõige suurem, aga perfektne tema vanusele poisile. Ta on juba 18, aga mina endiselt olen 17. Kuidagi nõme on olla mahajäänu ning alaealine. Pärast pikka vaikimist pööran ma pilgu uuesti temale.
"Ma arvan, et ma hakkan koju minema. Kell juba palju ja õppida oleks homseks vaja"
Ta noogutas vastuseks ja tegi mu huultele pehme musi.
"Homme koolis näeme"
"Jah. Näeme." vastasin talle veel enne kui üles tõusin ja esikusse läksin. Sain kiiresti endale jalatsid jalga tõmmatud ning võtsin mantli käe otsa. Astusin tema ja tema vanemate korterist välja ning suundusin trepist alla, samal ajal mantlit peale tõmmates. Välja jõudes hingasin sügavalt värsket õhku sisse. Oli vaid aja küsimus, kui Adam endale uue leiab, kellegi parema, kes oleks nõus temaga voodis olema.
Koju jõudes sulgesin ukse ja lukustasin selle. Võtsin jalatsid ja mantli seljast ning panin need ilusti ära. Ütlesin veel emale tere, seejärel läksin oma tuppa ning sulgesin sellegi ukse. Ma olen nüüd juba peaaegu 4 aastat emaga elanud. Enda päris emaga. Vahepeal olen saanud ka Kristeli ning Gregor'iga kokku, sest pärast minu kadumist nad olid väga mures. Nad on olnud väga toetavad ja tean, et nad oleksid väga head vanemad oma lihasele lapsele. Nii palju asju on juhtunud pärast neid sündmuseid, mis toimusid minuga minevikus ja need on ka mind palju muutnud. Ainus mis pole muutunud, on minu igatsus. Nüüd kui ma olen rohkem naiselik ja rohkem teadlik elust, igatsen ma veel enam Max'i. Ma isegi ei tea teda nii palju, kuid miski jäi temast maha. Ta kuidagi viisi suutis jätta jälje minusse, mis arvatavasti ei täitu kunagi, sest mul pole õrna aimugi kus ta nüüd on ning kas me üldse kohtume uuesti.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!