Keelatud reeglid 26. (2)

Kiirel sammul tatsas Emil minu poole. Tema järel ka terve klann. Ma ohkasin ja panin käed põlvedele ning langetasin pea. Pisikesed verejoad jooksid mõõda minu kahvatuid põski.
"Vau!" oli kõik mis sai Emil suust välja. Tema silmad olid suured kui tõllarattad.
"Cleo! Kas kõik on korras?" jooksis Jason minu poole.
"Jah, oh... Ma ei tahtnud üldse. Ma ei mäleta midagi." kurtsin mina.
"Cleo, vaata mind! Sina ei ole seda teinud!" lausus Jason.
"Kes siis tegi, mõni mõõda minev lohe?" see oli Doris, kes oli viimasena kohale tulnud. Näost oli näha, et ta tundis kahju rõõmu.
"Lõpeta, Doris. Sa ju näed, et Cleo pole seda teinud. Ta silmad on mustad ja ta on näljast nõrkemas." Mel kaitses mind.
"Mida sa viimasena mäletad?" küsis Jason.
"Ma mäletan, et mind tassiti minu toast välja, siis pandi kuskile kuuti, näe seal see on. Ja siis ma hajutasin kuidagi selle seina ja tundsin ära, kes mind röövisid. Freakerz. Siis ma minestasin. Rohkem ma ei suuda midagi meenutada."
"On olemas ka mitme võimega vampiiri. Sellist nagu sa just nimetasid kutsutakse hajutamiseks, kuid järsku sul on veel üks võime. Mõned oskavad enda südame seisma panna. Algul nad seda ise ei teagi, tavaliselt alguses juhtub see neil umbjuhuslikult." seletas Jason.