Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

DnD #35 - Kurja võluri loss - Kolmekümne neljas peatükk - Rüü (0)

Hoiatus. Käesolev järjejutt põhineb Dungeons and Dragons seiklusel ning võib sisaldada vastavateemalisi ning -spetsiifilisi termineid. Jutustus sisaldab vägivalda ning üle-võlli huumorit. Ei ole sobilik nooremale lugejaskonnale!

Kolmekümne neljas peatükk - Rüü

Tegelased: draakonisündinu paladin Shamash, haldjast vibukütt Lonewolf, poolhaldjast vargaplika Randie, pooldeemonist nõid Malach, kääbikust druiidineiu Leyah, inimesest kõrtsilauljanna Rivana Greywyre

Eelmises osas: Malach vahib ringi, näeb vaid mingeid riiuleid. Leyah tuleb tõrvikuga, piilub sisse ja näeb raaamtukogu, mille keskel massiivne laud ja tool. Haldjas poeb tuppa sisse, nõid järel. Tõepoolest, toa keskel on draakonikujutistega laud ja tool. Eemal suur ja võimas raudrüü. Laua peal hüdrakujuline küünlajalg ja nahkköites raamat. Nõid hakkab seda uurima ja avastab, et see on loitsuraamat ning pistab selle endale kotti. Haldjas leiab lauasahtlist pistoda ja paneb leiu taskusse. Randie avab võtmega teised sahtlid ning leiab kuldmünte, luubi, millega saab erinevaid keeli lugeda ja pealuu. Leyah avastab kogemata, et küünlajalg läheb põlema, kui öelda lihtsalt "põlema".

“Täitsa lahe küünlajalg!” tähendab Malach.
”Minu arust kah!” nõustub Randie.
Malachil tuleb idee ja ütleb: “paneme küünla kustu!” Sellepeale jäävad hüdra pead seisma ning leegid kustuvad ära. Nüüd on Leahi käes tavaline küünlajalg, millel on siiski veel maagiline aura.
Nõid äkitselt kahvatab ja ütleb: “mingi hääl mu peas ütles, et MINGE ÄRA!”
Randie ütleb sõna sekka: “appi, mulle ütles ka keegi, et ta näeb mind, äkki on see sama tüüp?”
Draakonisündinu kallutab pea viltu ja küsib: “ääähh?”
Malach ütleb: “see oli nagu hoiatus...”
Shamash tunneb hetkeks, nagu keegi kõdistaks, kuid see läheb kiiresti üle. Ta vannub, vahib ringi, aga midagi ei näe. Paladini õnneks ei saavutanud kellegi paha loits seda efekti, mida algselt plaaniti (loits: “Suggestion”, mis paneb võlutavat ennast rängalt vigastama).
Ebamugavustundest ülesaanuna märkab ta raudrüüd, kõnnib selle juurde ning jääb pikalt võimast turvist piidlema. See tundub olevat esmaklassiline, kõige parem tavarüü üldse, suured metallist lapakad pikituna üksteise peale kaitsmaks kandjat. Pealmise kihi all on rõngassärk, mis kindlustab turvalisuse, kui põhikaitse puruneb (ese: “Plate chain mail”).
“Hmm.. huvitav, kas see sobiks mulle?” arutleb Shamash omaette. Vaatab siit, vaatab sealt ning veendub, et sobib küll! Igaks juhuks küsib valju häälega: “kas keegi on selle vastu, et ma selle endale selga panen?” Kuigi on väike kahtlus, et võibolla hakkab see iseseisvat elu elama ning liigutama draakonisündinu eest, siis otseselt keegi vastu ei ole. Seetõttu veedab paladin järgmised pool tundi oma olemasolevat turvist eemaldades ja raudrüüd selga ajades.
Kui raudrüü seljas, siis üritab Shamash sellega natuke kohaneda. Käib kolinal ringi ning tundub, et teda on iga sammuga kuulda.
Kuna nüüd on suur töö tehtud ja oleks vaja ka puhata, loitsud uuesti ajju valmis panna, Shamashil palvepisarad uuesti täis lasta jne, otsustatakse teha üks korralik puhkus. Nõid ja vibukütt lepivad kokku, et nad on valves ja jagavad tunnid ära - Malach võtab esimese valvekorra endale ja Lonewolf viimase.
Kõik viskavad pikali kuhu iganes saavad, kui mugav see muidugi on, on omaette küsimus, kuid siiski vajalik.
Malach jääb esimesena valvesse, neli tundi tatsub ringi, mõtleb oma mõtteid. Kui tavaliselt on olnud mingi müra, kiiksumine, kääksumine, siis praegu on vaikus - ei mingit müdinat, ei kolinat, tuuleiile, noh olgu, kuskil kaugel raamaturiiulis võibolla mõni hiir üritas nakitseda mingi raamatu kallal, kuid see on ka kõik. Kui aeg on ümber, läheb äratab haldja üles ning viskab ise ka kuhugi pikali.
Lonewolf tõuseb vastumeelselt üles ja jääb valvesse. Ka tema ei kuule midagi erilist ning see on isegi veidi rahutukstegev. Kuid mõne aja pärast harjub haldjas uue keskkonnaga, mis enam nii ärritavalt ei mõjugi. Kui ka tema vahikord läbi saab, siis ajab ta ülejäänud seltskonna üles, ei mingit liigset lebotamist siin.
Shamash on saanud terve seikluse jooksul õppinud saatuse kiuste nii palju erinevaid ja uusi asju, et peale puhkust tunneb end palju targema, suurema, tugevamana (+1 tase/level). Tundub, et ka tema oskused oleks nagu lukust lahti läinud: nüüd oskab ta kahekäerelvaga nii tugevasti lüüa, et pihtaminev rünnak teeb kindlasti rohkem haiget (oskus: “Fighting Style: Great Weapon Fighting”); samuti sai ta oma võlukunstikartusest üle, saades nüüd ise ligipääsu maagilistele võimetele (oskus: “Spellcasting”). Tundub, et kõik need erilised oskused olid kunagi paladiniks õppides võimsate loitsude abil tema sisse programmeeritud. Ja nüüd oskab tema neid samuti! See ajab Shamashi päris segadusse, sest äkitselt on ta peas kuusteist loitsu, millest suudab võlumisvalmis panna vaid kaks. Ta valib oma meelepäraselt välja ühe ründamiseks ja teise elu taastamiseks, mõeldes ilmselgelt Randie peale. Ründeloits (“Divine Favor”) annab relvale terveks minutiks palvetest tuleneva jumaliku väe, mistõttu kõik pihtaminevad löögid on äärmiselt valusad. Teine on elu taastav ning vigastusi parandav võluoskus (loits: “Cure Wounds”). Shamash on kogu selle maagia üle nii elevil ja rõõmus, et tahaks kihutada kuhugi võitlusse ja panna uued oskused kohe proovile.

Haldjas palub Leyahi käest üheksaharulist hüdrakujulist küünlajalga, et sellega minna plahvatanud tuppa veelkord uurima. Saab palutu kätte, ütleb: “põle!” Hüdra pead hakkavad liikuma ning leegid purskuvad suudest välja. Ruum täitub valgusega. Lonewolf roomab august läbi, tagasi tuppa, mis on Malachi äparduse tõttu tahmane ja põlenud. Nüüd küünlavalgel näeb haldjas, et ruumis on samamoodi nagu varem, ainult enam ei hõõgu seal midagi. Endiselt on seal suur voodi, millel karusnahad, kõrge seljatoe ja nikerdustega tool, laes on auk. Keegi ei tea, mis pani Lonewolfi arvama, et toas on äkitselt miskit muutunud, kuid ei ütle midagi, kui too august tagasi roomab. Vaikides annab haldjas küünlajala druiidile tagasi ning läheb nohisedes kuhugi omaette nurka.
Leyah ütleb: “kustu!” ja leegid kaovad hüdra suudest ning nüüd on kõik pimeduses.
“Hmm.. kas me peame nii pimeduses kobama või?” küsib keegi.
“Ee.. kas te tahate valgust või?” küsib Leyah vastu.
Lonewolf paotab lõpuks suud: “no võiks ikka olla jah, mida me ikka siin pimeduses teeme”.
Druiid pöördub küünlajala poole: “näita meile valgust!”
Mitte midagi ei juhtu.

Järgmine osa "Kolmekümne viies peatükk - Tuulekartus" ilmub reedel, 23. septembril

Autori kommentaar »

Lugu jätkub siin: "DnD #36 - Kurja võluri loss - Kolmekümne viies peatükk - Tuulekartus" »

Teavita ebasobivast sissekandest!