Teema: Järjejutud / Noortejutud

Let's go! #8 (0)

Ma sain söödud ning läksin sõnagi lausumata oma tuppa. Istusin oma voodil ning mõtlesin mida teha. Ma tundsin, et tahan Liisaga rääkida. Ma pean tõde kuulma. Ma ei saa muudmoodi. Ma helistasin talle. Alguses ta ei vastanud. Helistasin talle mitmeid kordi ning siis lõpuks ta vastas. "LIZ! Sa oled aru kaotanud või? Miks sa teed mulle nii? Saa aru, ma ka muretsen sinu pärast onju!" ütlesin ma kõvasti. "Sa pole mu ema. Bye!" ütles ta ning viskas toru hargile. Vihastasin ning helistasin uuesti. "Mida sa tahad?" karjus ta telefon mikrofoni kaudu mulle. "Me saame kohe kokku!" ütlesin käskides. "Ei, ma ei tule kuskile," sõnas ülbelt ta. "Ma tulen ise sinna. Püsi kodus." Panin kõne ära ning panin kiirelt välisriided endale selga. Viskasin pükste taskusse võtmed, veidi raha ning telefoni. Tegin kõike nii kiiresti et isegi vanemate silmad ei suutnud mind jälgida. "Liisa," ütlesin ma uksest välja astudes ning lükkasin pauguga ükse kinni. Nad said aru, et lähen Liisa juurde, ma arvan. Jooksin ta kodu poole. Ta õnneks ei ela kaugel. Kui ta maja juba mu silmapiiril oli, hakkasin ma rahulikumalt liikuma.

Liisa juures.

"Oled sa aru kaotanud?" küsisin temalt, jälgides teda köögilaua taga istumas ning nutmas. "Kelle laps?" küsisin vihaselt. Ta ei vastanud. Küsisin uuesti. "Cas," ütles ta läbi nutu. "Kas ta teab?" olin siiani ärritunud. "Ei," ütles Liisa ning pühkis oma pisarad. "Selge. Siis kohe anname talle ka teada, et tal võib lähitulevikus laps sündida. Ehk oled nüüd rahul, et joomisega tegeled. Kammoon, sa oled VIISTEIST! Kas sa ise ka aru saad? Sa nagu tõsiselt ei suuda kolm aastat kannatada selle asjaga?" olin vihane ning otsisin Caspari numbrit. Pobisesin omaette. "Räägid ise temaga?" küsisin. "Hea küll," ütles ta.

Teavita ebasobivast sissekandest!