Teema: Järjejutud / Noortejutud

4-Redemption to conciousness (1)

Ma kõndisin mööda pikka tänavat, mida ääristasid kõrged lehtpuud. Puitmajad seisid üksteise kõrval puude varjus. Päevavalgus tungis puudelehtede ja -okste vahelt veel vaevu läbi, tekitades tänaval judinaid tekitava tunde.

Vaatasin enda ümber ringi. Tundus nagu siin poleks hingelistki. Oli liiga vaikne. Seejärel taipasin ma, et ei kuule ühtegi heli: ei tuulekohinat, ei loomade hääli ega oma samme, kui asfaltteel edasi liikusin. Ometi kuulsin ma kolinat natuke eespoolt, nagu oleks terve raamaturiiul kokku varisenud.

Kiirendasin sammu ja vaatasin uudishimulikult vasakule-paremale, otsides maja, kust kolinat kuulda oli. Paar maja eespool avanes kriuksuv aiavärav. Kahtlevalt jäin avatud värava ette seisma ning silmitsesin maja enda ees.

Maja oli aastakümneid läbi käinud. Viltuses katuses oli paar suuremat auku ning maja seinad olid valget kulunud värvi. Aknad olid ülalt kaarja kujuga ning terve seina ulatuses. Aknaklaasid olid nii räpased, et oma peegelpilti polnud enam võimalik näha. Maja ümbrus oli maagiline. Puud nagu trellid seda piiramas. Aiapõõsaste eest oli kenakesti hoolt kantud ning lillepeenrad jooksid nagu täpselt mõõdetult üksteise järel ja kõrval.

Mööda kivisillutist kõndides, hoidsin oma silmi irvakisel majauksel. Ootasin, kuidas iga hetk sealt keegi välja tormaks. Kõndisin paariastmelisest trepist üles veranda moodi ehitisele ning lükkasin ukse õrnalt lahti. Minu ehmatuseks lõi see end pauguga lahti. Astusin majja sisse, saades suure üllatuse tunnistajaks.

See ei saanud olla see sama maja. Ma seisin ruumis, mida enamus kirjeldaksid katedraalina. Vitraažaknad katsid iga seinapinda maast laeni. Laes aga rippusid suured lühtrid, mis ähvardasin iga hetk alla kukkuda. Otse minu ees, keset seda imelist hoonet, asus troon, tooliseljaga minu poole.

Mulle tundus nagu astuksin iga sammuga lähemale oma surmale. Ometigi ei tahtnud ma seisma jääda. Ma tahtsin näha, kas keegi istub troonil või mitte. Ma olin juba nii kaugele tulnud - polnud mõtet taganeda.

Kõndisin aeglaselt ümber tooli, pilk isikul, kes mulle otsa vaatas. Õhk sai mu kopsudes otsa. See oli Phoebe.

Ta nägi haiglane välja, nahk hallina helkimas nagu oleks teda harilikuga üle võõbatud. Ta silmad olid tumedad ning põsesarnad liiga teravad. Ta kuivad huuled olid kokkusurutud kitsaks kriipsuks. Kuid ta nägi sellegipoolest lummav välja. Tema väike keha oli riietatud vanamoodsasse kleiti, mille alt oli näha ainult tema varbaid.

Ma tahtsin temaga rääkida, lihtsalt öelda, et me igatseme teda. Aga ma ei leidnud oma häält. Mul jäi üle vaid ehmunult, hingetult tema ees seista. Mind hirmutas, kui kalgilt, kui ilmetult, Phoebe mind jälgis. Ma teadsin, et ta on elus, rind tõusis ja langes aegajalt. Kuid kas ta tõesti oli elus? Mäletan selgelt, kuidas Phoebe tollel haiglavoodil suri. Miski ei pühi seda vaatepilti mu mälust minema.

Phoebe suu avanes aeglaselt. Ainuke heli, mida ma kuulsin oli kõrvakilesid purustav sireen.

-----

Ma avasin kähku silmad, võttes sügava hingetõmbe. Tõstsin uniselt pea. Mu telefon tegi sireeni häält, töötades sedaviisi äratuskellana. Panin helina kinni ja heitsin pilgu aknast välja. Aknast tungisid toavaibale hommikused päikesekiired. Paistis, et täna tuleb ilus ilm.

Jäin voodiäärele istuma, jälgides, kuidas oma jalgu kiigutasin. Ma polnud pärast Phoebe surma kordagi temast pilte vaadanud. Polnud vast vajagi - nägin teda iga kord, kui peeglisse vaatasin. Unenäo-Phoebe oli olnud nii reaalne. Kahetsesin, et ma polnud julgenud suud avada.

Mind üllatas, kui rahulikult olin ma unenäole reageerinud nüüd, kui ma ärkvel olin. See polnud küll õudusunenägu, aga see võis olla traumeeriv. Mõni teine oleks võinud šoki saada nähes oma surnud kaksikõde nii reaalsena. Puudusid veel mõned sentimeetrid ja ma oleks saanud Phoebet puudutada.

Läksin vannituppa, et end natukene värskendada. Viskasin endale natukene külma vett näkku ja pesin hambad ära. Köögis istusid ema ja isa ning sõid hommikusööki.

"Tere hommikust," naeratas isa mulle, tõstes pea ajalehe kohalt.

"Hei," sõnasin ning istusin laua taha.

Ema tõstis minu ees olevale taldrikule kaks pannkooki. "Kuidas sa magasid? Oled valmis reisile minema?"

Tänasin teda ja lisasin muiates: "Ma lähe nii kaugele, emps, et see päris reis oleks."

Ema kehitas õlgu. "Te ikkagi sõidate osariigi teise ossa. Helista mulle iga päev, okei?" Ta alustas köögi koristamist.

"Ema," laususin tusaselt, võttes ampsu meega kaetud pannkoogist. "Ma olen täiskasvanud inimene. Eks ma ikka annan teada, kuidas mul läheb, aga ma ei usu, et ma peaks iga päev helistama."

"Phoenixil on õigus," nõustus isa minu öelduga. "Ta on juba suur tüdruk. Ta saab kindlasti hakkama." Ta pilgutas mulle teisel pool lauda silma, ajades mind itsitama.

Emps ohkas. "Saada siis vähemalt sõnum, eks?"

"Ma teen seda, okei?" naersin vaikselt. "Ma luban sulle," Ema naeratas mulle tänulikult ning surus mu pealaele kerge musi. "Söö kõht täis kindlasti. Ma pean nüüd tööle sõitma." Ta kallistas mind tugevalt. "Ilusat reisi sulle!" Kallistasin teda vastu. Seejärel lahkus ta ruumist.

"Tead sa juba, mida te plaanite ka seal maakohas teha?" päris isa minult, võttes sõõmu kohvikruusist.

Jätkasin söömist. "Me kindlasti läheme supermarketisse enne linnast lahkumist, et lahedat kraami endaga kaasa võtta," arvasin. "Teeme lõkkeõhtuid, mängime palju lauamänge, suhtleme. Küll meil koha peal põnevad ideed tulevad." Isa noogutas minu jutuga kaasa.

"Ja, Phoenix, ei mingit kuritööga tegelemist," hoiatas isa. "Ma ei soovi südaöist kõnet, et mu tütar on politseijaoskonnas, selge?"

Noogutasin. "Selge."

Isa pani ajalehe lauale ning jõi kohvi lõpuni. "Ma pean ka tööle kiirustama." Ta tõusis püsti ning viis oma nõud kraanikaussi. Möödudes kallistas ta mind kiiresti, soovides head reisi nagu emagi. Lõpetasin oma pannkoogid ning panin nõud pesumasinasse.

Naasin oma tuppa ning vahetasin riided. Pakkisin veel viimased asjad kohvrisse ning istusin kaksi-ratsi selle peale, et lukk kinni tõmmata. Haarasin toolileenilt käekoti ning võtsin kohvri kätte. Läksin oma asjadega alumisele korrusele.

Kuulsin, kuidas keegi autopasunat korduvalt vajutas. Vaba käega võtsin kummutilt majavõtmed ning väljusin majast. Soe õhk lõi mulle kohe näkku, lüües mind hetkeks pahviks.

"Hei, tüdruk!" hüüti aia tagant.

"Oh, mu jumal," laususin naerusuiselt, kui nägin, mis minu ees seisis. Carla oli ilmselt otsustanud kastiauto rentida, sest just toda masinat ma silmasingi. Tumerohelisel autol olid ees kolm kohta ning suur kast taga. Masin oli ilmselt juba aastaid vana, kuid nägi pikapi kohta uus välja. Mis kõige naljakam... Aphrodite lamas kapoti peal.

"Camoon, meil on lõbutsemist teha!" hüüdis ta, rääkides kantriaksendiga. Naersin ning lukustasin kiiresti välisukse. Carla avas värava ning kõndis mulle juba vastu, käed õieli.

"Nii hea on sind üle pika aja näha," lausus Carla minust kõvasti kinni krahmates. Eemaldudes, võttis tüdruk minu kohvri ning läksime mõlemad pikapi juurde. Aphrodite vinnas end kapotilt maha ja kallistas mind samuti.

"Kuidas sul läinud on?" küsis ta. Ma lootsin südamest, et ta ei vihjanud Phoebele. Siiamaani oli kõik ilma kaksikõele mõtlemata läinud - see oli hea.

"Hästi. Mul on rohkesti tegemist olnud," vastasin. Tegelikult polnud see tõsi. Ma olin päevade viisi toas istunud ja nukrutsenud, kuigi Marcellaga sai õues käidud küll. Eemaldusime Aphroditega üksteisest.

"Ma alles nüüd avastasin, kui palju ma teid tegelikult igatsenud olen," laususin, vaadates neile mõlemale kordamööda otsa. "Me kolmekesi oleme nagu kolm musketäri."

Aphrodite patsutas mu õlga. "Just nii - lahutamatud." Ta ütles seda nii sarkastiliselt, et olin sunnitud teda mänglevalt tõukama. Hakkasime naerma. Carla, kes vastu juhiust toetus, naeris meiega kaasa.

"Kust te auto saite?" pärisin, vaadates pikapit imetlusega. "Paistab heas korras olevat."

Carla noogutas. "Lasin isal rentida selle meile. Mõtlesin, et kui juba maale minekuks läheb, võtaks vastava auto ka. Mootori pidime välja vahetama, aga vaata kui ilusalt see läigib." Demonstreerides lasi ta näpuga üle autokülje.

Aphrodite ahhetas ootamatult ning tormas kastist, kus meie kõigi reisikotid olid, midagi tooma. Ta tõi nähtavale kolm kaboikaabut. Hakkasin kõva häälega naerma, mil Carla lõbustatult silmi pööritas. "Mina seda pähe ei pane," nentis ta.

"Oh, paned küll," laususin ja surusin talle helepruuni kaabu pähe.

"Ma tahaks sinust praegu pilti teha," purskas Aphrodite naerma, kui Carla nägu mossi vajus. Ta tõesti nägi koomiline välja. Aphrodite ulatas mulle heleda ja võttis endale musta värvi kaabu. "Must ratsu," lausus ta sisiseval häälel, mille peale uuesti naerma puhkesin.

"Hakkame lihtsalt minema," palus Carla ja hüppas juhikohale. Jooksime Aphroditega, ikka veel naerdes, ümber auto ning kobisime autosse. Carla käivitas auto ja me kihutasime kohalt.

Üle pika aja olin ma päriselt õnnelik. Ja ma tundsin ennast nii hästi. Mõistsin, et ma olin terve aeg mõelnud ainult endale ja see oli minust isekas. Mu sõbrad on piisavalt targad, et mulle mitte õe surma pidevalt meelde tuletada. Inimesi sureb kogu aeg ja õnnetuseks juhtus Phoebe olema üks neist, kes varem eluga hüvasti peab jätma. Nüüd oli see miski, millega ma pean leppima.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!