45# Not - finaal (2)

Ei läinud just kuigi palju aega, kui jõudsid pärale Harry ja Danielle, ilma mu vanemate ja Jennata.
Seekord jäi minu kohustuseks neile halvad uudised edasi anda.
Harry nägu oli kaameks läinud ja tundus, et mõni minut ei olnud ta meie seas, vaid mõtetega hoopis kuskil mujal.
Danielle ei varjanud oma tundeid ning langes pisaratesse nagu mina ja Lia varem. Ma püüdsin teda lohutada, kuid ta on palju õrnahingelisem, kui mina ning see ei õnnestunud mul kõige paremini. Lia võttis asja üle.
Õhkkond oli liiga kurb sellise ilusa hommiku jaoks. Ohates lükkasin end kapotilt maha ning plaksatasin käed kokku.
"Mida me edasi teeme? Mina, vähemalt, võiksin midagi teha. Me kaotasime oma lähedase sõbra ning ma ei kavatse seda kättemaksmata jätta."
"Ma olen sinuga nõus, aga see on sinu jaoks liiga ohtlik," lausus Harry.
Naersin kibedalt. "Vaata ometi, mis Zayniga juhtus! Ma pean midagi tegema!"
Poiss vaikis ning kiikas minu seljataga, kus Zac ja Jonah istusid.
"Mida iganes Darcy otsustab - mina lähen temaga," kuulsin Zaci häält. "Ma tean, Darcy, et sa hakkad kohe vastu vaidlema, kuid see on mu kohustus. Su ema tõmbaks mu kotti, kui ma seda ei tee."
Pöörasin ümber, üks kulm nii kõrgel kui võimalik. "Päriselt? Mu ema? Kes ta on - sarimõrvar?"
Jonah raputas naeratades pead: "Oled sa näinud, kuidas ta nende suurte kuttidega seal majas maadles?"
Panin suu kinni ning heitsin pilgu oma õele, kes Liaga mind vaikselt põrnitsesid.
"Mõtleme välja plaani. Ma oleks õnnelik, kui teie - poisid - tüdrukutega jääte. Zac võib minuga tulla."
Zac saatis mulle rõõmsa pilgu ning noogutas. Jonah kiitis asja heaks ning seletas meile, mis peaks edasi juhtuma.
"Ma tahan aidata," ütles Dani. "Darcy on mu õde. Kui ta on ohus on vanema õena minu kohus temal silma peal hoidma."
Pööritasin silmi, hakates protestima, kuid Jonah peatas mu.
"Darcy, mõtle ise. Danielle ja Zac saaksid su kaitsmisega imeliselt hakkama. Harry ja mina saame Liat kaitsta."
Mina, Zac ja Danielle jäime konteinerite juurde maha. Vaatasime mõnda aega romule järele, mis meie kolme sõbraga eemale vuhises.
Zac haaras mu käest ning me hakkasime kõndima kagu suunas, et maffiosode peamajani jõuda.
"Ma kardan, et midagi juhtub," ohkasin.
Zac surus mu pealaele kerge musi, vastates: "Ära mõtle nii. Proovi see peast visata. Meie kõigiga saab kõik korda ning me naaseme Inglismaale nii kiiresti kui võimalik."
"Mis takistab meid praegu lennukile jooksmast?" pärisin mõtlemata.
Zac vaatas mulle nukralt otsa ning ma noogutasin.
"Ma tean. Hyoki."
Ülejäänud tee olime me vaiksed, hiilisime mööda äärelinna ning peitusime aegajalt Hyoki meeste eest.
Kell oli tiksunud vaikselt juba üle 5 hommikul, kui me peamajast eemale majade ja puude taha pikali heitsime.
"Mida me täpsemalt teeme? Üritame Hyoki asukohta tuvastada või tema mehi jälitada?" küsisin.
"Räägi, mida sa arvad."
"Hyoki ei pruugi üldse siin olla. Ta võib olla oma "sõbra" Tomi juures, kes mind õnneks pääseda lubas, kuid ta võib selle tõttu surnud olla. Ta võib olla ükskõik millises majas terves Vancouveris. Ma kahtlen, et ta peamajas on. See oleks liiga lihtne."
"Äkki asi ei puutu lihtsusesse, vaid loogikasse?" küsis Zac mõtlikult.
"Millest sa mõtled?"
"Hyoki on praegu halvas seisus. Ta mehed on hukkumas ning rünnaku all. Meid on vähe, aga me oleme hakkama saanud. Kas ta on usklik?"
"Sa arvad, et ta peidab ennast kirikus?" küsisin üllatunult. "Ta on mees, kes tegeleb vabal ajal tapmisega. Kuidas ta saab usklik olla?"
"Ma pakuksin sealt siiski läbi käia," arvas Zac ning ma nõustusin temaga.
Me jõudsime üsna kiiresti kohale, nii umbes veerand tunniga. Kiriku juurde jõudes saime päris suure üllatuse endale kaela.
Jenna jooksis just tuulekiirusel uksest välja ning komistas veel takkaotsa.
"Jenna!" sisistasin kõvasti.
Kui tüdruk meid silmas, naeratas ta kiirelt ning jooksis meieni, tõmmates meid endaga kaasa.
"Me peame varjuma, neid on seal mitu tükki," lausus tüdruk ning me jooksime üle kiriku nurga selle taha.
Jenna oskas meid juhatada treppidest alla keldriukseni, mille juurde me kükitades peituma jäime.
"Kas keegi oskab seda ust lahti teha?" küsis Jenna.
Zac tõukas ta ukse juurest eemale ning hakkas lukkuga õiendama.
"Mida sa kirikus tegid? Su vend muretses ennast hulluks, kui sa vahepeal lihtsalt kadusid," rääkisin sosistades.
Jenna neelatas: "Kirikus on abiruumis vajalikud meditsiinitarbed ja siin on ka sahver, kust toitu leiaks. Su ema peab su isal silma peal hoidma - nad on siit kõvasti eemal, peidavad end ühes sisustatud konteineris."
"Mis juhtus?" ehmatasin, kuid hoidsin häält vaiksena.
"Su isale lasti kuul jalga, aga" - mu suu vajus lahti - "temaga on hästi."
"Tal ei ole miski hästi, kui tal kuul jalas on," sisistasin.
"Tüdrukud! Tulge," püüdis Zac meie tähelepanu ning me sisenesime keldriukse kaudu.
"Siin haiseb," kommenteeris Jenna kohe ja krimpsutas nina, pannes oma taskulambi põlema.
"Väga hea," ironiseeris Zac. "Kust me need vajalikud tarbed leiame?"
"Ülevalt."
Me jõudsime keldrist õnnelikult välja, kuid takistus oli väikeses koridoris, mis trepi ja sisemise keldriukse vahel oli. Mitu meest patrullisid seinte ääres ja vestlesid omavahel madalatel häältel.
"Mida me teeme?" sisistas Jenna.
"Ega nad niisama siin ei patrulli, midagi toimub siin," laususin. "Hyoki äkki?"
"Ma ju ütlesin," naeratas Zac ning vaatas nüüd vaenulikult mehi: "Nad tapsid Zayni mu silme all, on minu aeg natukene kätte maksta. Ma võtan tähelepanu, Jenna juhib teid üles."
"Zayn on surnud?" küsis Jenna ehmunult.
Vaatasime Zaciga talle nukralt otsa.
Noogutasin. "Me püüdsime teda päästa."
Jenna vaatas patrullivaid mehi ning ütles: "Me peame kätte maksma."
"Siis lähme."
Jenna sõnumiseeris kiiresti meie sõpradele, et teada anda, mis toimub.
"Palun ole ettevaatlik," sosistasin Zacile ning võtsime end Jennaga stardivalmis.
Zac lendas tohutu kiirusega nurga tagant välja ning juba oli kuulda jooksusamme, valjusid hüüatusi ning klirinat.
Jenna tõmbas mu kohalt ning me jooksime kakluse kõrvalt vaevu paar sentimeetrit mööda, suundudes trepist ülesse, andes jalgadele valu.
"Keegi tuleb trepist üles!" karjuti ning ma lisasin kiirust.
"Jenna, mu jalg- Oota!" hüüdsin, kuid tüdruk oli minust juba kõvasti eespool ning ma jäin maha.
"Kurat," vandusin ning sellele järgnes veel rodu roppusi.
Ma polnud kindel kust miski heli tuli, seega ma kükitasin keset treppi maha, ühes käes terav nuga, teises relv ning vehkisin peaga siia-sinna.
Nägin kellegi jalgu kõrgemal trepil jooksmas ning ootasin ründajat ülevalt, kuid ma olin nii ülevalt tulevale vaenlasele keskendunud, et ei märganud teist, kes altpoolt tuli.
Tundsin kiireid hoope oma paremal küljel ning karjatasin, tulistades otse mehest mööda. Vandudes võitlesin nii, kuidas sain, vastu, kuid nägin, et olin alla jäämas.
Ülevalt tulevale mehele viskasin noa lihtsalt rindu ning keskendusin teisele, kes osavalt mind haavas.
"Anna alla," lausus mees irvakil ning ma kasutasin tema väikest mitte-keskendumis-võimet sihtides täpselt tema alakõhtu.
Verd hakkas kohe voolama, järjest rohkem ja rohkem ning ma võtsin suuna üles. Minnes nii kiiresti, kui mu haavatud parem pool lubas.
Minu algsel jalahaaval oli nüüd lisandunud vähemalt kaheksa, pluss mu lahti rebitud pluus koos puusaga, mis oli lõhutud nagu tükk paberit.
Vingusin valus, kuid sain õigeaegselt pärale.
Varjusin küll postide ja kujukeste taha, kuid mind nähti paremini, kui ma ise arvanud olin ning mulle ei jäänud muud, kui põgeneda.
Nii osamatu, kui ma olin, löödi mind viimaks mitu korda vastu kivikõva seina, nii et mu kael järjest tulisemaks läks.
Karjatasin iga löögiga.
Viimaks surus suur musklis mees mind vastu puidust käepiita, mis mu selga lõhkus.
"Palun," anusin, kui mees ähvardavalt mu kraest kinni hoidis ja mul pooleldi õhus kõikuda lasi.
"Mine põrgusse," sisistas mees, lastes mind lahti ning lükates mu kiiresti üle ääre.
Ma olin paanikas, kui tundsin õhku endast mööda vihisemas ning kuidas ma külili kõvale kivipõrandale kukkusin.
Karjusin valjult, tundes, kuidas mu jalaluu purunes. Tundus nagu oleks mu terve vasak pool katki ning ma ei saanud hingata.
Lükkasin end kõhuli, üritades hingamist tagasi saada. Minu õnnetuseks suruti mulle jalg turjale ning ma kiunatasin valust.
"Ära puutu teda!" kuulsin Zaci eemal karjumas ning ma vaatasin enda ette.
Kõik istmed ja pingid olid kirikupõrandast välja kisutud, mõningad kujud olid katki, lastes tükikestel üle terve välja libiseda ning eemal seisis Zac kahe mehe vangistatud kätes.
"Zac," pomisesin õrnalt ning jalg surus mu uuesti vastu maad.
"Meeldiv sinuga jälle kohtuda, printsess," lausus tuttavlikult rõve ja madalavõitu hääl. "Kuidas läinud on?"
Hyoki.
"Sa tapsid mu sõbra, sa tõb.ras! Mine põrgusse! Ära puutu mind!"
"Su kisa ei ole hea mu kõrvadele," lausus ta ning lõi siis jala mulle kõhu alla, mis mind valusalt roiete vahele tabas.
Haarasin kõhust ning hakkasin mehest eemale roomama. Zac vaatas eemalt, näos selge õudus.
"Väike armas printsess Darcy, nelja-aastane tüdruk, kes keeras mu elu tuksi. Nüüd tundub, et ma olen su elu piisavalt tuksi ajanud, kuid mina..." - Ta naeris saatanlikult. - "Ma olen uhke mees, kes ei maksa kunagi lihtsalt niisama kätte. Ma tapan nad."
Värisesin üle keha. "Palun, lase meil kõigil minna..."
"Sa oled väga vapper tüdruk ning minuga väga hästi läbi käinud. Isegi vaese Tomi rääkisid ära, kes nüüd oma korteris verevaibal tukub. Mis sa arvad, mis praegu toimub? See pole mingi põnevusfilm, kus armsad väikesed tüdrukud alati pääsevad."
Pisarad hakkasid mööda mu nägu alla veerema ning ma roomasin edasi, Hyoki mulle aeglaselt järgnemas. Ma kartsin nii väga.
Käis kohutav latakas ning ühe kirikuakna klaas lendas eest. Sinine vana romu lendas hoonesse ning peatus keset ruumi.
Nägin Harryt esimesena autost välja astumas.
Samal hetkel pöörati mind vaenulikult ümber ning minu otsa ees oli Hyoki relv.
Kellegil oli olnud piisavalt aega, et Hyoki minust eemale lükata. Käis pauk, mis vihises mu kõhust õrnalt mööda, jättes mu alakõhule pika, lahti lõigatud haava.
Hingeldades hakkasin eemale roomama. Zac jooksis juba minu poole, kuid järgmise paari sekundi jooksul liikus kõik aegluubis.
(Käivita see laul - https://www.youtube.com/watch?v=5anLPw0Efmo)
Zaci nägu vormis teistsuguse ilme. Tema suu vajus järjest rohkem lahti ning ta karjus midagi, kuid ma ei kuulnud üle müra tema sõnu.
Tollel samal hetkel lendas mulle turja sisse tugev metallne asi ning see tegi kohutavalt haiget.
Ma peatusin, langedes aeglaselt põlvili. Teine lask lendas mulle alaselga, mis pani mu kõhuli kukkuma.
Ma nutsin hüsteeriliselt, kinnitudes kiriku külma põranda külge. Mu ümber hakkas suurem kamm käima.
Zaci käed leidsid mu esimesena nign pöörasid mu aeglaselt selili, et ma ta kätele toetuks.
"Darcy, hoia silmi lahti, ma viin su siit välja," lausus ta kiiresti, silmad vesiseks muutumas.
Mind puudutati teiselt poolt ning ma vaatasin kabuhirmus Daniellele otsa, kes pisarates oli. Ta paitas mu pead, lükates juuksesalke mu näolt eemale.
Ma ei nutnud enam, vaid nuuksusin. See asi oli minu jaoks läbi.
"Ta ei saa surra," nuttis Dani mu kõhu vastas ning karjus: "Aidake, palun!"
Puudutasid vaba käega tüdruku juukseid ning sorkisin ta juukseid.
"Ma armastan sind."
"Ei, ei ei!" karjus ta ning hoidis mu kätt tugevalt, sosistades sõnu selle vastu.
Zac lihtsalt hoidis mind ja vaatas mulle silma.
"Pea vastu. Jenna sai arstiasjad kätte ning me saame midagi ette võtta," lausus poiss.
"Ma ei taha, et te mind aitate," ütlesin ning ma tajusin täpselt seda, mida Zayngi. Ma ei tahtnud, et mind aidatakse. Nad pidid endid päästma.
"Darcy, sa oled täiesti puruks," nuttis Lia, kes mu jalgade juures põlvitas. "Palun, proovi vastu pidada. Sa saad hakkama!"
Vaatasin oma sõpru, igaüks neist tähtis ühel või teisel teel.
"Lia, see asi on lõpetatud. Hyoki lahendas oma probleemi. Te peaksite kohe Inglismaale tagasi lendama ning mitte kunagi tagasi tulema. Ma armastan teid kõiki erinevatel viisidel ning ma loodan, et te saate minust aru. Danielle, palun ütle meie vanematele, et mul on väga kahju ning Ashley´l ja Davidil oleks ka õigus teada, mis juhtus." - Ta noogutas. - "Palun, otsige Zayn üles ning matke ta viisil nagu peab. Ta oli hea inimene - ta on seda väärt."
Ohates toetasin ennast rohkem Zaci vastu, mu silmad vaikselt tõmblemas.
Ma kartsin. Ma kartsin, mis minuga edasi juhtub. Kas ma näen midagi? Näen ma tunneli lõpus valgust? Kas ma saan hingena oma lähedasi külastada? Kas ma üldse näen, tunnen või saan midagi teha?
Vaatasin, kuidas hommikupäike kirikuakendest sisse paistis, särades nii ilusalt ja kuidagi lohutavalt, et ma seda unistavalt vaatama jäin.
Päike pani mu silmi kissitama, kuid minu soov oli veel natukene nautida seda soojust mu põskedel, olles tugevates kindlates kätes.
"Darcy," lausus Danielle veel nuttes, kui ma silmad lõplikult sulgesin.
_____
Ja siit tuligi finaalosa... Jääge epiloogi ootama. :)