42# Not (4)

"Kur.at vōtaks! Oled sa kindel? ... Olgu. Aga ta ei tohi teada, mis tollel päeval juhtus, seega tee see kindlaks. ... Mis mōttes "kuidas"? Otsi nad üles!"
Vōisin end nurga taga ennast natukene lōtvemaks lasta ning hingasin mitu korda sisse ja välja, et end natukeseks kokku vōtta.
Mul oli vaja ainult oma osa mängida. Tōmbasin hinge.
"Ma arvan, et selleks on natukene hilja," laususin nii enesekindlalt, kui sain ning kōndisin kabinetti sisse, lastes näpuga üle klaaskuju, mis kōikuma lõi.
Sekund hiljem oli see maas, kildudena mu saabste all kragisemas. Tōstsin pilgu.
"Rōōm näha, Hyoki. Sa pole sugugi muutunud."
Väiksemat kasvu kitsehabemega mehel minu ees vilksatas momendiks hirm läbi silmade. Ma vōisin hetkel kurjakuulutav olla, aga ütleme ausalt, et ma olin sama haavatav, kui iPhone´i ekraan.
"Kas su ema pole ōpetanud, et koputamata on ebaviisakas siseneda? Oh, kullake, su ema ju jättis su maha. Anna andeks." Ta irvitas vōidukalt.
Seejärel puhkesin ma südamest naerma, sest ta konkreetselt üritas mu tundeid haavata keskkooli teismelise käitumise kombel.
"Issand jumal! Mul oli terve oma elu ema-kuju olnud ning mu lihane ema pidi mind eemal hoidma tervest sellest jamast, mis algas sinust. Oota, ma soovin sama tobeda nalja teha. Kas sa said oma ülikonna McDonaldsi lasteeinega kaasa, sest im lovin' it!"
Ma ei olnud kindel, kas ta sai mu jutust aru, sest ma naersin päris hullusti. Viimast lauset oli kuulda küll, sest mees muutus vihasemaks, et tema üle nalja tegin.
Isegi minu nali oli ajas mu nerma. Haarasin roietest ning püüdsin rahuneda.
"Kas sa ütleksid mulle, kuidas see minu pulbriavastus minu pere ohtu seadis?"
Hyoki silmad läksid suuremaks ning ta sundis end tagasihoitult rääkima. "Su isa oli ainuke, kes pulbrist teadis ning ta on terve aeg minu käes olnud. Kuidas sa sellest tead?"
"Ta võis sellest mulle vabalt juba varem rääkida. Ja vōib-olla ütles ta ka seda, et me pidime sōitma turvalisse kohta, aga sa otsustasid meid teelt maha ajada ning sellepärast ma ei mäleta oma titepõlve?"
Enne kabinetti tulekut pidi Jonah mind jälle uude varjulisse kohta viima, sest ma panin kogemata kauemaks silmad kinni, kui ma plaanisin ning hakkasin uuesti mälestusi nägema. Nii ma teadsingi, miks too ōnnetus tegelikult juhtus.
Astusin kontorilauale, mis asjade ja paberitega kuhjatud oli, lähemale ning püüdsin mehele silma vaadata.
"Kus on mu isa? Miks sa hoiad teha kinni? Ma tean, sa tahtsid minuga rääkida, olles kaval. Kasutasid mu nōrkust - armastust lähedaste vastu. Miks sa üldse tervet seda jama alustasid?"
Mees naeratas ning ohkas rohkem nagu ōnnelikult. "See teatud pulber pidi jōudma teatud kohta teatud inimestele teatud tingimustel. Sina, väike uudishimulik sina... pidid tingimata avama kohvri ning asja ära rikkuma. Ma töötasin selle projekti kallal 15 aastat, vaid selleks, et see rikkuda? Ei, aga ometi see juhtus. Ma vōiksin olla hetkel rikkaim mees siin ilmas, kuid ei. Ning seetōttu, et sa mind ei tea, pole sul aimugi, kuidas mulle ei meeldi "ei". Ma alustasin seda, sest sinu isa väike plikatirts rikkus mu elutöö. Tänu sinule ma olin maffia maailmas tagaotsitav ja haavatav. Mind aeti taga mööda Euraasiat nagu uljast kutsikat, kuid ei saadud kunagi kätte. Ma leidsin endale liitlasi ning olin valmis sepitsema plaani Olsenite vastu. Su isa pidi insidenti tōttu liituma Pōhjakatega. Ma leidsin nad kergest üles, ehitasin üles oma koha, leidsin tutvusi ning ostsin selle ruumi tagamōttega, et moemajast ei tea keegi mind leida. Ometigi oled sa siin. Mul seekord vedas."
"Sa unustasid öelda, kus mu isa on," sistasin. "Vii mind temani!"
"Oled sa segane, arvates, et ma usun nii kergekäeliselt, et sa tulid siia üksinda? Ma olen kindel, et välja minnes lastakse mind maha, seega vastus sinu soovile on ei. Ma ei saa sind su isani viia."
"Siis ütle kus ta on."
"Miks ma peaksin seda tegema?"
"Sa ütled mulle, kust mu kaaslased leiaksid mu isa ning sa saad minu. Kas see on hea pōhjus?"
"Väga."

Pärast seda, kui ma olin saatnud Jonahile oma isa asukoha lōhuti mu telefon ära ning seoti tooli külge kinni.
Hyoki kükitas tooli ette ning vaatas mind pingsalt.
"Liiga ilus nägu tekitamas liiga palju probleeme," lausus ta ning patsutas mu pōlve. "Kuidas sa tead, mis juhtus?"
"Mu isa rääkis?" tegin süütu näo.
Ta virtutas mulle tugeva löögi vastu pōske ning ma kriiskasin, pōsk tulikuumaks minemas.
"Ma ise meenutasin."
"Uskumatu, et ma pean sind sundima vastama. Tahad, et ma rikun su ilusa näo ära?" küsis ta surmtōsiselt.
"Mida sa tahad?" küsisin väsinult ohates.
Mees tōusis ja hakkas kabinetis ringi käima, toksides oma kinganinaga klaasikilde maas.
"Darcy... Darcy, Darcy, Darcy. Ilus nimi. Huvitav, miks sulle just selline? Ma tahan kättemaksu. See on mu moto. Ma maksan kätte neile, kes mind on pahandanud. Sina preili aga rikkusid mu elu. Ma vōiksin su tappa, aga su ilus nägu takistab mind. Siiski su vastik iseloom paneb mind mōtlema. Mind ootas ees helgem tulevik, aga ma elasin 18 aastat puhtas pōrgutules. Sinu tekitatud pōrgutules. Väike nelja aastane Darcy. Ütlen ausalt - üpris vastik on, kui nelja aastane on võimeline su elu rikkuma."
"Kas sa tapad mu?"
Minu olek oli juba lootusetu. Ma olin tunnikese vastu pidanud seda kohutavat tunnet minus. Ma olin juba ära nutnud, vōttes vastu selle, et ma homset vōib-olla ei näe. Kui Jonahile kirjutasin, et ma andsin end kätte hakkas ta paanitsema ning helistama.
Hyoki rääkis asjad paika ning siin ma olen. Kinni seotud kontoritooli. Haavatav ja nõrk.
Ta ei vastanud alguses. "Algselt ma hoian sind kinni, sest ma vajan suurepärast plaani kättemaksuks-"
"Sul oli aega mōelda 18 aastat! Tapa mind palun kohe, kui sa seda plaanid!"
Hyoki ohkas väsinult hakkas oma sahtlites sobrama, vōttes lōpuks suure süstla välja.
Mu silmad läksid automaatselt suureks ning mu alumine huul hakkas värisema. Ma olin alati süstlaid kartnud.
"Ära löö nüüd pōnnama, haavaleheke," sosistas Hyoki ning surus süstla mulle reie sisse.
Karjatasin. Vedelik, mis mu veres voolama hakkas pōletas ning ma lihtsalt karjusin ja nii mitu minutit.
"Palun tapa mind!" nutsin täiest kōrist.
"Ei-ei, barbi, see ongi minu üks osa plaanist. Sind piinata. Ma teen sulle sama, mida sina tegid minuga."
Sain aru, et nutmine ei aidanud, kuid ma ei suutnud röökimist lōpetada, sest mu veri kees, nahk pōles ja pea käis ringi. Ma olin kindel, et kukun iga minutiga ära.
Ma panin silmad kinni, üritades keskenduda hoopis tähtsusetutele asjadele.
Ma tundsin, kuidas mind liigutati, aga ma ei vaevunud silmi avama, sest teadsin, et pistan lōugama varem vōi hiljem.
Ma olin kindel, et mind viidi kuskile sōidukisse, sest külm tuuleiil pani mu juuksed lehvima ning paar hetke hiljem ma tundsin liikumist ja ma lendlesin toolis edasi-tagasi.
See oli nagu sōit Ameerika mägedel ning mul hakkas paha. Ma üritasin oksendada endast kaugemale.
See oli nii vastik tunne, et ma arvasin, et ma surengi. Kas see ongi Darcy Noell Olseni lugu? Ma lootsin vähemalt enne abielluda ja pere luua.
Ma hakkasin triivima, kuid üritasin ärkvel püsida. Ma ei tohi kindlasti magama jääda, kui surra ei taha.
Tollel momendil hakkasin ma päriselt tundma, et varem või hiljem võin ma juba kustunud olla. Kas mind hakatakse igatsema? Kas ma kartsin?
Sikutasin oma käsi, kuid need olid tugevalt tooli külge seotud ning teibitud. Ma olin tupikus - mul polnud pääseteed.
Ma muutusin järjest uimasemaks ning mul oli raskem teadvusel püsida.
Valgus pimestas mind, kui uksed minu nina ees lahti tehti ning mind tõsteti välja. Siis ma kustusin.

Ma avasin aeglaselt silmad, oiates valjult ning hakkasin tõmblema.
Ma olin käeraudadega laua küljes kinni.
Olukorda eirates jõudsin märgata, kui kena ja peen see korter oli. Ma olin kinni pandud kööki, märkasin, kui ennast ümbritsevat silmitsesin.
Eemal nägin diivaneid ja telekat, mille taga olid kahekorruse-suurused aknad.
Õues oli valge, natuke udune ja vihmane.
Kui kuskil oli ka vaba ruumi, olid seal paberid, raamatud või joogiklaasid.
Peale selle segaduse oli korter peaaegu puhas.
Eemal põrandal olid porised käpajäljed ning punaseks tõmbunud valge lambanahast vaip. Vein?
"Sa oled ärkvel. Kena."
Pöörasin kiiresti pead ning minu kõrval seisis pikk - või ta tundus pikk, sest ma istusin maas? - mees, kellel püsis muie näol ning klaas vedelikuga käes.
Ta toksis kinganinaga mu põlve ning ma kiunatasin valust. See oli mu haige jalg.
"Sa kindlasti tahad vastuseid, on mul õigus?" küsis mees kulmu tõstes.
Ma ei julgenud vastata. Pealegi ei vajanud ma hetkel vastuseid. Ma tahtsin neid käeraudu küljest, et ma saaksin pikali heita.
Ta võttis lonksu vedelikku, tegi paar pearingi ning võttis uue lonksu.
"Ma olen Tom. Põnev sinuga kohtuda, neiu."
Ma ei vastanud ning vaatasin eemale. Heitsin pilgu oma jalale, mis ilmselgelt polnud tervemaks läinud.
Kui kaua ma olin siin olnud?
Mees toetas ennast vastu beežjat diivanit, kummardas ettepoole ja kortsutas kulmu.
"Sa oled vaikne. Mu sõber väitis küll teisiti. Sa pidid kohe päris jutukas olema."
Surusin huuled kokku kriipsuks. Mul polnud tahtmistki selle mehega vestelda. Ma soovisin ainult ära joosta.
"Olgu," tõusis ta kiiresti püsti ning istus minu ette maha. Ta võttis uue lonksu. "Mis su nimi on?"
Ta ei teadnud mu nime? Vaatasin temast eemale, üritasin mitte rääkida. Nii on õhkkond palju parem.
Seejärel hakkas ta minu ees sõrmi nipsutama. "Hei, kas sa kuuled mind? On sul midagi viga?"
Saatsin talle halvakspaneva pilgu, mida ta küll ei märganud. Kas ta võiks mu rahule jätta ning kuskilt alla hüpata?
Ta ei lõpetanud minu põrnitsemist. Ma olin nii lähedal alla andmisele. Ta oleks võinud juba ära lõpetada.
"Kuule, ma ei taha sulle haiget teha. Hyoki tõi su siia ning ma pidin sind siin hoidma kuni ta tagasi tuleb."
Nihelesin mehe nime peale.
"Oh, sa kardad teda..."
Ta peksis mind segaseks, tänu temale ma olin ei-tea-kui-kaua teadvusetu ning mu jalg oli nagu põrgutuli. Loomulikult ma kartsin teda.
Tõmbasin jalad endale rinna vastu ning püsisin vaikselt.
"Mis su nimi on?" küsis ta uuesti.
Kui kaua ta jõudis mind tüütada? "Noell, noh."
Ma ei taibanud miks ma oma eesnime ei öelnud, aga see kõlbas ka.
Ta paistis hetkeks üllatunud, kuid kogus ennast, võttes klaasist järgmise lonksu.
"Kas sa tead miks ma pean sind niimoodi kinni hoidma?" küsis ta.
Turtsatasin. "Sa oleksid võinud mulle vähemalt padja tuua, et mul mugavam oleks?"
Mees tõusis, pannes klaasi maha ning viskas mulle diivani pealt kaks patja.
"Nalja teed või? Mu käed on kinni."
Tõukasin ennast maast üles, et mees saaks ühe padja mu selja taha ning teise tagumiku alla panna.
"Kas sa nüüd ütleksid mulle, mida sa tegid, et Hyoki välja vihastada?"
"Ma arvan, et tegemist oli narkotehinguga. Ma rikkusin selle ära."
Ta võttis klaasi tagasi kätte ning taganes, et selg vastu diivanit toetada.
"Kes sa oled? Kellegi kuulsuse laps või midagi?"
Naersin rõõmutult, öeldes: "Mu isa töötab maffia firmas."
Ta noogutas ning jõi klaasi tilgatuks. "Kas sa juua tahad?"
Noogutasin innukalt. See mees on mu elupäästja, kui ta seda teeb.
Ta läks mu seljataha. Peagi kuulsin veevulinat. Hetk hiljem lasi ta mu ühe käe vabaks ja surus veeklaasi sellesse.
"Miks ma sinu jooki ei võinud saada?" küsisin ning hakkasin oma vett kulistama.
"Ma arvasin, et sa oled liiga noor," muigas ta ja istus oma kohale tagasi. "Kui vana sa oled?"
Imestasin, et kutt ei teadnud absoluutselt mitte midagi. Ei kes ma olen, ei miks ma siin olen, ei midagi.
"Kui vana sina oled? Kuidas sa Hyokit tead?"
Ta ütles: "23. Hyokiga tutvusin ma paar aastat tagasi. Lubasin tal siin olla, et ta end peita saaks enne, kui oma maju looma hakkab."
Noogutasin lihtsalt. Tom oli sama vana, kui Zac. Ma köhatasin vaikselt.
Jõin oma klaasi tühjaks ning lükkasin selle eemale. Vaatasin õnnetult oma teise käe poole ning vajusin uuesti mõtlema.
Ma muretsesin oma sõprade pärast. Veelgi enam kahe poisi pärast - üks neist oli selgelt öelnud, et ma meeldin talle, teine aga andis seda vaikselt mõista. Kas see tundus vale, sest me olime tehniliselt parimad sõbrad?
Vähemalt ma teadsin, et ma olen ühesse neist armunud.
Ma tuletasin meelde lauset, mida Lia alati armastas öelda, kui meil poisiprobleemid olid.
Kui sul on valida kahe poisi vahel, siis vali teine, sest kui sulle esimene oleks nii väga meeldinud, poleks sa teisel lasknud endaga lähedaseks saada.
Raputasin vaikselt pead ja vaatasin Tomist mööda, akende poole, nendest välja. Vihma tibutas ja udu polnud kuskile kadunud.
"Sa paistad väga kurnatud," lausus Tom murelikult ning ma saatsin talle õõvastava pilgu.
"Ära ütle, et sa hoolid, sest sa ilmselgelt ei hooli. Jäta mind rahule. Mine loe raamatut või midagi. Saa targaks."
"Sa oled nipsakas."
"Mind ei huvita."
"Su nägu on katki."
Lasin vabal käel õrnalt üle oma põskede liikuda kuni tundsin pikka joont oma paremal põsel. "Ma tean."
"Kas su jalg on veel valus?" päris ta nüüd.
"On, sa ju veel lõid seda."
"Ei, ma tahtsin näha, kuidas see reageerib. Sind haavas midagi mürgist. Ei lähe veel kaua aega kuni sa seda kehaosa ei tunne." Ta silmitses pingsalt mu reit.
Ma olin veel oma jalga ka kaotamas? Oh, see kõik oli nii ideaalne, et uskumatu.
Köhatasin oma hääle puhtaks. "Kuidas sa tead?"
"Su teksad olid määrdunud. Igaksjuhuks tahtsin uurida, kui hull asi on. Käärisin su teksad üles ja nägin haava."
"Doktorikraad?" kergitasin kulmu, uje naeratus suul.
Ta raputas muiates pead. "Ema on. Sa naeratasid..."
"Sorri, et ma inimlik olen," lõpetasin kohe naeratamise. "Ma pean ju muserdatud allaandja olema."
Ta ei vastanud kohe, vaid jälgis mind mõnda aega. See Tom käib nävidele mulle juba. Mida ta vahib?
"Ja sina oled üksik üksiklane?" küsisin.
Ta hakkas kõvasti naerma. "Jah, Noell, ma olen üksik üksiklane."
"Kuna mind siit ära viiakse?" pärisin kannatamatult jalga väristades.
Tom keerutas mingit vidinat oma sõrme ümber. "Ei tea, ei öeldud."
"Kas sa mu teise käe teeksid lahti?" palusin kutsika silmi tehes.
Ta vaatas mulle otsa ning raputas uskumatuses pead. "Ei lähe läbi. Sa jookseksid ära."
"Kas sa saaksid need siis madalamale panna? Nad on surnud."
Tom vangutas pead ning nõjatus lähemale, et mu teine käsi lahti teha.
Tõusin kiiresti püsti, sirutasin ennast nii pikaks kui sain ja oigasin. See oli kohutavalt mõnus.
Järgmiseks haaras Tom mu käsivarrest, viis mu diivanile istuma ning jättis mu sinna.
"Kas sa ei panegi mu käsi raudu?"
"Pole vaja. Sa ei jookse ära."
"Kuidas sa saad kindel olla? Sa ei tea mind."
"Piisavalt. Sa kardad Hyokit ning sa ei riskiks. Ma loodan..."
"Ära mitte kunagi kasuta kedagi tema hirmude vastu. See on ebaaus."
Tom naeratas ning istus mulle vastu, teisele diivanile. Ta võttis laualt mingi raamatu või märkmikku ja hakkas seda lehitsema nagu ajalehte.
Ohates tõmbasin jälle jalad enda vastu ning mähkisin käed nende ümber. Lõua toetasin väsinult põlvedele.
Tom viskas mulle pleedi ning ma mässisin end sellesse, et soojem hakkaks. Korteris oli üsna jahe.
Vaatasin ringi ning märkasin treppi, mis ülemisele korrusele viis.
Lasin end diivanile pikali ning vahtisin lage.
Kuidas teistel läheb? Kas nad said mu isa kätte? On ta elus ja terve?
Ohkasin vaikselt ning panin silmad kinni.
Mingil hetkel ma lihtsalt ootamatult avastasin midagi.
See oli Zac.
_____
Head kooli algust kõigile!