Tunnete meri. (6)

Ma seisin oma intelligentse olekuga kaljuserval, ma mõtlesin oma viimseid mõtteid, mõtteterasi, aforisme.Ma nägin teisel pool kaljut sädistavaid linde, ma nägin kuidas tuul puhus ja puulehed tantsisid tuule saatel.Üks leht kukkus, ta kukkus vaikselt ja rahulikult ning maandus ühe kivimi peal.Ma ahmisin õhku, ahmisin kõik enda sisse, tahtsin jõudu, tahtsin lennata, ma tahtsin lennata ühelt kaljuservalt teisele, tahtsin inimestele rääkida kõigest mida tean.Lihtsalt tahtsin midagi teha.Ma seisin ikka kaljuserval, üks naine jalutas oma lastega, üks vanainimene kastis oma lilli, üks mees luges pingiserval ajalehte, üks tüdruk seisis kaljuserval, tal oli seljas hall jakk,must maika, ning mustad dressid.Ta juuksed lendlesid kergelt õhus.Üks juuksekarv langes, ning tuul viis ta kaugele, kaugele mägede taha.Ka teinegi ning kolmas juuksekarv pidi seda läbi elama.Ma nägin seda tüdrukut, ma tundsin teda kuskilt, ma olin teda varem näinud, võibolla piltidel, võibolla päriselt.Tema juurest lendles minu juurde briljantne kuid kurjade kavatsustega kuju, ta keerutas muudkui, jõllitas mind oma tumedate silmadega, ta silmades oli sügavust,ning väheke sära.See tüdruk kes nägi naist jalutamas lapsega, see tüdruk kes nägi vanainimest lilli kastmas, see tüdruk kes nägi pingiserval lugevat meest, ning see tüdruk kes nägi teisel kaljuserval teist mina, see tüdruk kes tahtis lennata ühelt kaljuservalt teise, see tüdruk kellel oli tunduv masendus ja liigne enesekriitilisus oli kindlasti langenud millegi tõttu.Millegi häiriva.Miski külm langes mu silmade lähedalt, midagi väga külma ja millest see tekkis, oli elutahe, mida enam polnud.See tekkis armastusest mida polnud juba ammu, mis oli kustunud paari viimase kuu jooksul, mis on nüüd ammu unustatud, maha maetud.Külm mu põsel kadus, kuid neid tuli veel, ja veel, järgi ei jäänud, nagu vihma sajaks, kuid keha seda ei tundnud, nagu sajaks vihma, ja mina seda ei tundnud, või oli see kõik fantaasia? Fantaasia mida võis minu suhtes tunda vaid korra, minu puhul siiski fantaasia ei toiminud, olin alati iseäralik, boheemlane.Mina jäin alati originaalsuse juurde.Tuul sasis mu juukseid, ning mu käsi tunnetas tuult, kui külma, mis oli ennist mu põskedel." Every teardrop is a waterfall, " laususin ma tunde möödudes vaikusest. " Waterfall " kuuldus sosin, ning see sosin jõudis kohe kõrvadesse, ning kuuldus jälle sõna "Waterfall." Muutusin uimaseks..Ma lendasin,suutsin lennata, see oli uskumatult hea tunne.Ma tunnetasin enda jõudu,tunnetasin enda ligiduses sadu inimesi, nad kõik rääkisid,mind pildistati pikkade ja rammusate meeste poolt, neil olid vööpandla peal relvad, mis tapavad inimesi, tappes ühe inimese oled sa röövinud inimeselt nagu elu ja selle endale võtnud.Ma tundsin teist olendit, kes oli minuga sarnane, keda ma polnudki kunagi näinud, kui ainult piltidelt.

" Annie, sa oled surnud, ning taevas, tule aeg on minna, " kostus mu kõrva õrn kuid hele hääl.
Ma tundsin seda, ma tundsin et mu meeleolu muutus millegiks paremaks kui viha või kurbus, ma tundsin et olen igaveseks eemal maast ning tuttavatest inimestest, ma tundsin, et olen kellega paremaga koos kui maalt inimestega, see oli tema.Ta kuldsed kiharad särasid päikese saatel, meie juuksed põimisid kokku üheks suureks suureks südameks, see süda säras, see süda näitas oma jõudu, ning seda oli silmpilkselt näha ning tunda.
" See jääb igavesks nii, Annie."