Projekt "Siilid"

postitas: DigiDeutsch - 21.07.2009, 2009-07-21 22:51, loetud: 603x

Tere!
Kogu see lugu algas laupäeval, 18. juulil 2009. aastal.
Ma läksin, nagu peaaegu iga õhtu, tädi ja täditütrega nende maamajja. Tädi hakkas autot parkima, kuid peatus siis - auto ees oli siilipoeg!
Kutsusime naabrid vaatama ning lõpuks saatsime tädi ka koju fotoaparaadi järele ja tegime pilte. Siilipoeg liikus puude vahel, varjus ja varjust välja. Lõpuks, kui me olime valmis tagasi koju minema, puges ta ka auto alla!
Kutsusime siis naabrimehe appi ja ajasime ta ämbrisse ja kandsime teise maalapi otsa ja mis me sealt leidsime? Veel ühe siilipoja! Me panime eelmise siilipoja maha ning lükkasime teise tema poole. Me lahkusime.
Kodus uurisin natuke siilidest ja mulle hakkas eriti silma, et inimese puudutus võib siilile saatuslikuks saada - ta ema võib siilipoja võõra lõhna pärast hüljata või ära süüa. Mulle meenus, et naabrimees oli siili käega ämbrisse lükanud. Ma kartsin siilipoja elu pärast.
19. juuli 2009 aastal. Seekord sõitsime ratastega sinna, ainult, et tädi asemel oli kaasas mu onu. Tema hakkas aias kohe korvpalli mängima, meie täditütrega läksime aiast välja, sinna, kus siilid olid, ja hakkasime siile otsima. Alguses me ei leidnud, aga siis avastas täditütar põõsa varjust siilipoja. Ta vurrud liikusid, silmad olid kinni ja ta ei liigutanud.
"Ta nägu on lömakil! Keegi on talle peale astunud!" ütles täditütar. Ma ütlesin: "Ta vist magab." Ma teadsin küll, et ta on surnud, aga ma tahtsin ennast rahustada ja ei tahtud täditütrega nii karm olla. Rääkisime onule. Ta lükkas siili jalaga. Ta oli surnud.
20. juuli 2009 aastal. Läksime jälle ratastega maja juurde, mina, onu ja täditütar. Onu kaevas siilile põõsaste varjus augu ja pani ta labidaga sinna sisse. Siis viskas ta mulla tagasi peale ja kloppis maa kõvaks. Ma mõtlesin, et peaksin siilile hauakivi tegema ja talle nime mõtlema. Samal päeval, kui ma mööda kartulipõldu sõitsin, nägin muru varjus veel ühte siilipoega. Tema veel elas. Onu puutus teda jalaga ja ma kartsin, et ema hülgab ka tema.
Täna, 21. juuli 2009 aastal. Jälle läksime mina, onu ja täditütar ratastega sinna. Seekord nägime kahte siilipoega toimetamas. Andsime neile kaks poolikut õuna, kuid nad ei söönud neid, onu ütles esimesena, et neil on seal piisavalt tigusid ja marju maas (mis on ka täiesti tõsi). Jätsime õunad sinna ja lahkusime.
***
Nüüd, kui ma retkelt koju jõudsin, otsisin ma ühe tühja märkmiku ja kavatsen sinna kirjutada meie väikestest siilikestest. Kummaline on see, et pojad on alati näha, ema aga mitte. Ilmselt on ema see, kes liigub ringi öösel. Peagi lisan uue sissekande siilide kohta. Kõik, mille siia kirjutan siilidest, kirjutan ka oma märkmikusse.