Katu päevik :)

postitas: pink angel - 21.10.2009, 2009-10-21 21:07, loetud: 291x

Jou

Täna räägin siis veidi edasi oma eluloost.

Koolis mind pidevalt kiusati ja solvati nimedega. Nt vär.djas. Olin pidevalt õnnetu ja tõesti lootsin koguaeg, et saan kasvõi mõne sõbra. Õnneks oli mul siis juba minu parim sõber Melani mulle alati sõbraks ja toeks. Ja ta on seda ka praegu.

Minu kõige kohutavam asi praeguseni elus oli selline. Oli Eesti iseseisvuspäev. Ma läksin oma isaga suusatama, sest ta tegelikult ise tahtis minna. Niisiis jõudsine ühe võsa vahele, panime suusad jalgade külge ja läksime. Isa nägu vaadates oli ta näost väga valge. Ma vaatasin, et isa sõidab nii aeglaselt, et lähen parem ise ette. Niisiis sõitsin suure hooga edasi ja edasi. Ütlesin issi, et kas läheme tagasi. Vastust ei tulnud. Küsisin uuesti, ikka vaikus. Vaatasin taha, ja isa oli kadunud. Mõtlesin, et ta tegi mingi puhkepausi ja istus korra maha. Hakkasin tagasi sõitma, kuni vaatan, et üks must plekk on lume peal. Mu süda hakkas puperdama ja ma lisasin hoogu juurde.
Kui jõudsin selle musta plekki juurde nägin, et see oli minu isa, kes lamas maas. Läksin ruttu temale lähemale ja siis valdas mind suur ehmatus, isa nägu oli täiesti lilla ja ta ei saanud üldse hingata. Karjusin: "ISSII!!!!", ta ei vastanud. Olin suures paanikas ja ei teadnud mida teha. Mu pisarad voolasid nagu kosest. Otsustasin ikkagi midagi teha ja võtsin suusad jalast ja hakkasin jooksma linna poole, ise karjudes " APPI, AAPPIII!!!!" Ühed inimesed märkasid mind ja tulid ruttu minu juurde. Rääkisin neile mis juhtus ja nad kutsusid ruttu kiirabi. Läksin joostes tagasi isa juurde, aga minu suureks südamerahulduseks oli isa juba ärkvel, aga lihtsalt veidi oimetu. Peagi saabus ka kiirabi ja mu isa viidi haiglasse, et talle teha tervisekontrolli.

Sellest ajast peale näen ma ikka veel õudusunenägusi, kus mu isa ära sureb mu enda silmade all. Ja usu mind, kallis päevik, see ei ole üldse tavaline õudusunenägu, see on veel hullem.

Selleks korraks siis kõik
Sau
Katu