See mida pole,on siiski olemas (17)

Liisa on 14 aastane tüdruk ja tal on pidevalt vanematega probleeme. Tema suurimaks sooviks on kaduda ja enam mitte iialgi naaseda. Kuigi tal selline unistus, ei usu ta midagi, mida ise kogenud pole, siiski on tüdruku silma ette sattunud kümneid raamatuid ja filme lugudest mida vähesed usuvad. Ta ei usuks vihmaussegi,kui poleks ise üht maal silmanud(peab märkima, et elusate vihmausside olemasolus pole ta kindel, sest too oli surnud, mis surnud). Liisat võiks nimetada tibiks, vähemalt tema hilbud ja kõneviis tõestavad seda. Täiesti tüüpiline 14 aastane, kas pole? Jah, olen poolt, kuid te võibolla esitate küsimuse, miks huvitab sellist plikat fantastika, kui ta seda isegi ei usu? Nimelt, on Liisal lisax moele ka ajud olemas, mis täitsa töötavad ja näivad olevat paremad kui üks tühine kõrbenud hernes. Ta on kindel, et raamatutest ja filmidest saab teada tarkust, mida kasutada täiesti tavapäraselt. Tõesti, milleks kasutada armujooki, kui saaksid lihtsalt endast hea mulje jätta ja juttu alustada. Tõin selle näite, et mõistaksite, mida mõtlen. Nüüd ehk aitab tühisest jutust ja alustame looga, kui te päri olete muidugi. Ega ma ei küsigi,lihtsalt alustan.
Oli üks täiesti tavaline õhtupoolik, ütleme, et ilusa ilmaga, see jätab parema mulje. Liisa uuris taas üht imelikku raamatut, kuid see kord üpriski teistsugust kui kõik eelnevad. Hommikune raamatukogu külastamine kujunes eriliseks. Liisa oli uurimas talle huvipakkuvat teadmiku, kui lähenes üks vanem mees. Vanur peatus Liisa juures ja seda tajudes, tõstis Liisa pea ja vaatas mehe tumesinistesse silmadesse. See kõik toimus vaid hetke ja peagi oli mees kadunud, jättes riiulisse huvitava välimusega raamatu. Hetkegi kõhklemata võttis Liisa raamatu oma kätele, unustades kõik muu. Ta jäi jõllitama raamatu pealkirja, või õigemini sõnumit:"See raamat pole laenutamiseks, see on võtmiseks!"Tagaküljelgi peitus sõnum:"See raamat on ainuke omasugune, ning terves maailmas on kokku vaid 5 inimest, kes seda kogu maa elu jooksul näha saavad(5-es on leidmata). Kui viimane on seda lugenud ning täitnud ülessandeid on raamatul ja seega ka maailmal lõpp. Selles raamatus peitub suur võlujõud, mis hoiab üleval tervet maailma. Kui sa hoiad tervet maailma oma kätel, ära lase seda lahti, võta ja usalda oma maailma, sest sina võid selle päästa!"Liisa ei uskunud sõnagi, kuid miski tundus talle imelik. Olles võlutud nendest mõnest hetkest, unustas ta, et peab raamatut laenutama, mitte lihtsalt endale krahmama. Imelikul kombel ei pannud tüdrkut keegi tähele ja ükski turvasüsteem ei takistanud teda liikumast. Nüüd, kodus, oma toas, istub Liisa mõtlikult. Kas avada raamatut v. mitte? Ehhki pole Liisal vähimatki põhjust kõike jura uskuda, tundub see kõik kuidagi kahtlane, tõene, hirmuäratav. Liisa on otsustanud, ta kummardub raamatu juurde ja asetab käed raamatu kaanele ning avab aeglaselt raske, tolmuse kaane. Tundus, et seda täiskirjutatud pahna pole keegi sajandeid puutunud(ta ei pidanud ju teadma, et nii ongi). Eriti imelikuks osutus see,kuna oma silmaga oli ta näinud meest, kes veel samal päeval raamatut puutunud. See kõik ei mahtunud pähe ja oli tark otsus unustada mõtetused ja alustada lugemisega. Ma ei saa ju seletada siin kõikide peensusteni raamatu igat nurka ja tüdruku emotsioone, seepärast räägin olulisema raamatu sisust.-
Maailma hoiab üleval just see raamat mida Liisa sel õhtutunnil käes hoiab, nagu olete juba avastanud. Liisa on viimane, kes kunagi raamatut saab käes hoidma ja mõistet, et tema saab maailma päästa, peab siiski veidi teisiti tõlgendama. Nimelt, maailm saab otsa ikkagi just siis kui peab, aga Liisa saab tänu raamatule äratada maailma uuesti ellu. Tema ja raamat ja kõik siin maailmas peab kaduma, aga saab uuesti sündida ja ilusamana ning paremana kui praegu. Teekond on raske aga tasub püüdmist.
"Ühesõnaga, kui kõik see lollus tõsi on, lähen ma surma järele?!?!?! Ei no see küll nüüd ei lähe! Muinasjuttudes minnakse kulla järele v. gaad teab veel mis, aga mitte surma, pealegi on hoiatusi,et surma võib saada ennegi ja siis on maailm hukas v. whatever ,ei no haa see ei lähe, siis on mul kõik see jama kaelas kah. Unustage aga parem ära!!!"
Liisa puges teki alla, püüdes kõike unustada, kuid ta ei suutnud. Liisa tahtis nagu tavaliselt pidada kõike muinasjutuks, kuid kõik oli teisiti, tundus nii tõene. Olles tunde mõelnud, kargas Liisa püsti ja külastas jällegi raamatut. Kohta, kus kõik pidi toimuma nimetati raamatu järgi Dinufork'i nime all ja sinna saamiseks ei pidanud tegema muud kui istuma toolil ja Dinufork'i mõtteis kordi ütlema.Enne minekut vaatas Liisa oma kodu üle ja jättis oma magavate vanematega hüvasti. "Mida nad küll mõtlevad kui mind pole"? Nüüd tundus, et ei tahagi igaveseks lahkuda. Teha polnud aga enam midagi. Ta kahmas raamatu ja istus toolile, sulges silmad ja korrutas sõna nõnda kaua, kui lõpuks hääl justkui kaugemale hõljus. Kostus vee vulinat ning Liisa avas silmad. Ta ei uskunud seda mida silmad seletasid, see kõik nägi välja paradiis. Kui ta vaid teadnud oleks, et asi on kaugel paradiisist. Ent, ehk algus peagi hea olema. Liisa jalutas tunde. Imetledes linde ja maitstes marju, kuni jõudis viimaks ühe külani. Kõik majad paiknesid õhus ja neid hoidsid sinaka värvusega tiivad, mis lakamatult lehvitasid. Kedagi polnud näha. Ühtegi häält polnud kuulda. Liisal hakkas veidi kõhe, kuid otsustas hüüda:"Hei,teree,on siin keegi? mõned sekundid püsisid vaikuses. Kui Liisa uuesti hüüdma asus, hüüdis keegi kaugemas nurgas rõõmsalt:"Oh Liisa, tere tulemast, sind me olemegi oodanud"!!! See tundus imelik ja Liisa esitas küsimuse:"Kust te küll kohalikud..,minu nime teate?"vastuse asemel kõndis tema juurde too sama mees, kes raamatu raamatukokku jätnud oli."Oh,sina oled see õige, oleme ammu teadnud, raamat saatis meile infot sinu kohta, kui teda uurisid."Mees seletas veel veidi aega ühe ja teise kohta ning palus Liisal puhata,et homme retke alustada. Mees kandvat nime Dinuf ja kõik muugi pidi olema seotud koha nimega. Liisa oli küsinud ka kust selline kummaline nimi tulnud ja mees vastand vaid, et need on olendid kellega Liisal varsti tegemist. Dinuf seletas kogu tema teekonnast, mis kestma 5 aastat dinuforkis, kuid meie tavalises maailmas on 5-e aastaga möödunud juba 50000000000 aastat. Siis olevat aeg maailma lõpuks. Ta hoiatas tüdrukut ohtude eest ja seletas, et eelmised olevat enamus teekonnast läbinud. Kui kogu tee oleks jäetud ühele, oleks sellel, ehk siis ilmselt Liisal v. esimesel, käia maad koguni 15 aastat dinuforki aja järgi. Ülejäänud jutust saate te rännaku ajal teada, sest praegu tuleb lasta Liisal ja ka Dinufil, kes temaga kaasa läheb puhata. Dinuf otsustas kaasa minna nii soovi tõttu maailma lõppu näha, kui ka tüdruku aitamiseks.
järgmisel hommikul puhati korralikult välja, sest kes võib teada millal jälle korralikult magada saab. Hommikusöökki oli rikkalik. Teele asuti keskpäeval ja kiiremini liikumiseks "Tiivakestega".Liisa pani oma tiivakesele nimeks hawnyed. Lennates mainis Tinuf, et päevad ja ööd olevat pikad. Enne õhtut ei taibanud Liisa muidugi midagi. Sõbralikult juttu puhudes möödus tunde ja muud loodust eriti ei silmatudki. Mõne aja möödudes juhtis mees tähelepanu puhkepeatusele ja väikesele söögivaheajale. Tiivakesed ja Liisa olid päri ja nõnda peatuti ühe kose juures, mis kandvat nime Roosi kosk. Nimi tuli aga muidugi lõhnast, kõik kose ümbruses ja kosk ise lõhnasid magusate rooside järgi. Keset söömist pani Liisa tähele, et päike pole eriti liikunud, ehhki peaks juba õhtu olema. Dinuf vastas vaid, et oli maininud päevade pikkuse kohta. Retk tundus tulema jube. Liisa oli juba paljast mõtlemisest surmani väsinud. Mõelda vaid,pead rändama 5 aastat ja päevad on ka palju pikemad. Liisa oli kindel, et sureb veel esimese nädala jooksul. Dinuf naeris selle peale ja lisas, et tüdrukul ei lastavat nii vara surra. Liisa kehitas õlgu ja rüüpas maitsvat roosimahla. Nad otsustasid pikali heita ja veidi tukastada.
Liisa mõnusa unenäo kümblemisest roosikoses lõhkus vali möire. Mõlemad tõusid hirmunult püsti ja Dinuf sosistas sõna:"Dinuforkid"ta krahmas tüdrukust kinni ja tiris ta põõsastesse. Hekis murdis ta 2 hiiglasliku taime ja andis ühe varre Liisale. "Ole nüüd vagusi, kui midagi juhtub, löö sellega, see on tugevam kui mistahes mõõk"Nad kuulsid suminaid ja möirgeid mis neile lähenesid. Hetke pärast maandus üks Dinufork tende läheduses ja nüüd teadis Liisa miks need olendid just sellist nime kannavad .Nad näevad välja just nagu Dinuforkid, ehk siis orkide(väike vargus sõrmuste isandast)ja dinosauruste segu ning ufodega ringikihutavad olendid. Liisa taganes ja komistas kivi otsa, müts oli nõnda vaikne, et Liisa isegi õieti ei kuulnud, kuid dinuforki teravad kõrvad kuulsid küll.Ta lähenes ettevaatlikult põõsastele. Liisa üritas põgeneda, aga Dinuf ei lubanud midagi omast peast teha. Tüdrukul õnnestus veelgi komistada ning nüüd oli koletisel inimeste (v. õigemini inimese ja dinufi)koht avastatud ja ta ründas ootamatult Liisat. Tüdruk ei jõudnud õieti reageerida kui juba eluka surnuks torganud oli."Hea töö"naeratas Dinof ja käskis Liisal koos temaga põgeneda:"Nad tulevad kõik siia meid otsima, nad tahavad kätte maksta, me peame põgenema"!! Peagi hõljusid nad juba tiivakestel ja kõik tundus korras olevat. Imestusega märkas Liisa päikese loojumist."Imestad jah?"naeratas vana ja vaatas kaugustesse."Ma pean 5 aastat taluma neid koletisi"pomises Liisa päris kurja häälega."Ah tead 5 aastat polegi nii palju, ma ei öelnud sulle, et lühendasin meie aega veelgi, esimene aasta on nüüd möödas, ehk meil on jäänud vaid 4 päeva veel,kas pole lõbus?"Liisa ei vastanud midagi..ning Dinuf otsustas ta rahule jätta. Liisa oli ühtaegu kurb ja rõõus. Talle tegi heameelt lühike teekond, kuid ehkki ta seda ei tunnistanud kartis ta surma ja seda mis veel ees ootas.Ta igatses vanemaid ja sõpru,oma kodu ja tuba,oma pehmet mõmmit ja voodit,kogu elu mis maha oli jäänud. Liisa oli nõnda mõtetesse vajunud, et ei märganudki kui Dinuf teda maanduma sundis. Viimaks leitsid mõlemad varju hiigla suure seene all. Nad imetlesid tähti ja lõket, mille süütamist Liisa ei märganud ja ei osanud arvatagi kuidas Dinuf sellega nii kähku hakkama sai. Vaikselt uinus ta ja uskuge v. mitte, magas kõik tolle aasta ööd kokku ühes öös nagu ka päevaga juhtunud oli.
Kui Liisa varajasel hommikul ärkas tabas teda ehmatus. DINUFI POLNUD!!!"Oh heldus, kuhu ta läks, mis nüüd saab"tabas (peab mainima jällegi )tibi meeleheide.Asi polnud muidugi nii hull kui Liisa arvas, mees oli lihtsalt kalale läinud. Tüdruk seda ei teadnud ja kartis hulleimat."oh ei, ega ometi Dinuforkid teda magustoiduks neelanud pole?!?!?!?!?!?!" Tasakesi sammus Liisa metsa poole, mis oli vägagi vale tee.
Päike paistis ja tundus tulevat üsnagi ilus ja rahulik päev. Liisa muidugi seda ei arvanud. Ettevaatlikult nagu kardaks muru, kõndis Liisa edasi ja edasi, edasi ja edasi, edasi ja edasi, päris kaua. Viimaks oli plika eksinud ja minna polnud kuhugi, ainult edasi. Nii ta siis tegigi läks aina edasi. Mets kuhu ta sattunud oli, kuulus kahjuks Dinuforkidele. Õnneks ärkavad D-d alles õhtupoole, nii, et käia oli veel aega. Terve aja ei kuulnud ta ühtegi lindu, ega näinud ühtegi looma ega marjapõõsast. See tundus küll imelik, aga marjade üle pikemalt juurdlemiseks polnud kah aega-vähemalt Liisa arust mitte. Enam ta ei lootnutki Dinufi kohata, ta ei lootnud midagi, lihtsalt kõndis kuhugi, millegi poole, ta teadis kuhu poole hoidma tuleb(lõunasse). See pärast polnud karta. Lollus millega Liisa oli hakkama saanud oli muidugi Tiivakese maha jätmine. Ta oleks kohutavalt tahtnud istuda, aga ta oli kindel, et enne ta ei istu kui sellest kõhedast, jahedast metsast välja pääsenud. Tiivake oleks teadnud ka järvi, jõgesid ja koski ning ülevalt olex olnud ka hea vaade vaenlastele. Nüüd tuli loota vaid õnnele.Taevas tõmbus juba üsnagi pimedaks ja Liisa mõistis viimaks, et ainus võimalus on veeta öö metsas. Nii ta istus maha, tegi lõkke ja mõtles elu üle järele. Saabus öö, Liisa uinus, kuid tuli jäi põlema, meelitades asja uurima jubedaid elukaid- Dinuforke.
Liisa ärkas vaikse prõksu peale ja haaras oma relva. Ta tõusis aeglaselt ning jälitas pimedust enda ees. Sama järsku, kui mööduval korral hüppas nüüdki D põõsast ja hetkega suruti Liisa vastu maad. Ta karjus ja rabeles ja üritas pillatud vart kätte saada, kuid ei midagi. D lähenes temale ja tahtis teda nahka pista. Hetk enne pea kaotust tabati elajat millegagi ja keegi püüdis teda rünnata. Liisa oli D mürgistest küüntest viga saanud ja kaotas teadmise vaatepildiga tema päästjast ja koletisest võitlemas.
Tüdruk tõusis istukile ja köhis mingit imelikku vedelikku, keegi vaigistas teda ja pani ta õrnalt rohule."Kuidas sa tunned end?"küsis keegi poiss. "Ah käib ka!"oigas Liisa ja haaras peast kätega kinni. Poiss naeratas ja kinnitas peavalu möödumist. Ta nimetas end Durkiks ja Liisa nime kuuldes vajus poisi nägu naerule."Sina oledki see, mitmes päev, v. õigemini aasta sul oli täna?" "Teine" "Noh tore ju, homme juba kolmas ja, aga nüüd puhka"!
Järgmisel hommikul ajas Durk tüdruku jalule ja tegi ettepaneku ujuma minna. Liisa jäi nõusse ja nii asuti ühe kose juurde, mis lõhnas nagu liilia. Nad ujusid ja hüppasid kõik võimalikest kohtadest pool päeva ja tüdruk kinnitas , et see olevat lõbusaim asi mida ta eales teinud. Viimasel kahel päeval oli Liisa tundnud nii palju hirmu, vaenlane võis praegugi kuskil peita, kuid Durk oskas kõik teha nõnda lõbusaks. Liisa sukeldus oranžikasse vette ja haaras poisil käest. Kui nad veepinnale jõudsid, tabas ootamatu rünnak. Kogu vesi oli täis hiigelritsikaid mõõkadega(huvitav vaatepilt oleks see küll)."mhkhm....me tuleme rahus"naeratas Durk. "Rünnakule"!!!!!!" karjus üks eriti kole ritsikas. "Oh ei" kiljus Liisa, kuid muud ta ei jõudnudki, Durk tiris ta vee alla ja ujus temaga kose alt läbi, seal oli tunnel mille nad läbisid ja veepinnale tõusid nad alles minutite pärast. "Kas nad siia ei tule?" küsis tüdruk hingeldades. "Eih" kostus eemalt ja jälle oli päev õhtusse jõudnud. Liisa pidi tõdema, et teekond polegi nii hirmus raske ja pikk. "Tead sul on vedanud, sind on nii vähe rünnatud ja enam ei saagi sind keegi rünnata kuna kõik loomad ja muud mutukad põgenevad, nad kardavad maailma lõppu. Sind on üritatud korduvalt hävitada, kuid sa oled kogemata nõnda käitunud, et sind on häiritud vaid 3 korda. Homme on puhke päev, siis me teeme kõike mida me iganes tahame, sest varsti meid enam pole ja siis tulebki juba 5-es päev ning ..ning..ehk ma siis lõpetan siin kohal, head ööd"! "Head ööd, aga hei kuule Durk, kas me näeme veel Dinufi?".. "Aga muidugi,ta tuleb kindlasti maailma lõppu vaatama, ta on öelnud, et tahab seda näha, ainuke peale minu. Teised loodavad, et ehk läheb elu veel edasi ja peidavad end maa alla ja kuhu iganes, aga ära muretse, uinu nüüd !"Mõlemad langesid uneängude maailma oodates juba järgmist päeva.
Järgnev päev läks ruttu. Jällegi ujuti, käidi koobastes, mäe tipus ja palju muud lõbusat. Õhtul tegid nad lõkke ühte väga kaunisse kohta, kus oli näha kogu maailma ja tervet taevalaotust mida paljasilmaga näha annab."See, Liisa ongi maailma lõpppunkt, siin on nii kaunis" "Jah tõesti on !"Liisa toetas pea Durki sülle ja vaatas tähti, mida ta nii armastas ning mida peagi enam pole.
Hommikul äratas neid Dinuf. Liisa oli nii rõõmus ja kallistas teda kõvasti."Said hakkama Liisa, oled kohal, aga nüüd Durk aja ennast kah maast lahti, on ikkagi viimane päev, tule pole palju aega!"Koos astuti maailma äärele, see on tohutu suur sügavik ,mille lõppu ei näe ja kukkudes kukud nii kaua kuni maailm sureb. Dinuf vaatas alla sügavikku ja tundis rõõmu nende üle, kes seal praegu kukuvad. "Neil pole enam palju kukkuda"naeris ta. Liisa ei olnudki hirmul. Olenemata sellest kui lühikeseks see jutt ka ei kujunenud oli möödunud ju ikkagi 50000000000 aastat. "Nüüd see algab" lausus Dinuf uhkelt ja käskis Liisal raamatu alla sügavikku visata. Liisa astus aeglaselt sügaviku äärele ja vaatas alla,talle meeldisid sellised lõpmatused. Ta tõstis raamatu selle kohale ja sulges silmad. Raamat kukkus.... Ta avas silmad ja astus tagasi oma sõprade juurde. Maa hakkas värisema, sügavikust tõusis hiigellaine mis maandus teisel kaldal mattes kõik enda alla ja mädandades maa hetkega, ka teisel pool,seal kus 3 sõpra seisid, juhtus nõnda. kõik vajus, kõik hävines, ainult see maa kus Liisa, Dinuf ja Durk seisid püsis veel, järsku tuli öö, kõik oli pime, ainult tähed särasid. Nad istusid maha. Liisa puges Durkile võimalikult lähedale ja Dinuf võttis neist mõlemast ümbert kinni. "Ärge kartke lapsed"! julgustas ta. "Me ei kardagi" naeratas Liisa ja vaatas enda ette .Järsku pööras ta pea Dinufi poole ja lausus:"Oli tore sinuga koos olla 50000000000aastat. ma tänan sind kõige eest, sa oled väga hea sõber ja ta kallistas teda. Nüüd pööras ta pea Durki poole, kes ei lasknud endale midagi öelda, vaid suudles teda. Just siis tuli valgus ja suur pauk ja kõik kadus. Kolm sõpra surid koos õnnelikena.

Varsti tekkis uus maailm, hea, parem. Samamoodi ka Liisa, Durk ja Dinuf, kes said ka nüüd sõpradeks ja ei osanud arvatagi mis oli enne juhtunud, ega teadnud mida nemad teinud olid, aga meie teame!

Autori kommentaar »