Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

DnD #14 - Kurja võluri loss - Kolmeteistkümnes peatükk - Kus sa oled? (0)

Hoiatus. Käesolev järjejutt põhineb Dungeons and Dragons seiklusel ning võib sisaldada vastavateemalisi ning -spetsiifilisi termineid. Jutustus sisaldab vägivalda ning üle-võlli huumorit. Ei ole sobilik nooremale lugejaskonnale!

Kolmeteistkümnes peatükk - Kus sa oled?

Tegelased: draakonisündinu paladin Shamash, haldjast vibukütt Lonewolf, poolhaldjast vargaplika Randie, pooldeemonist nõid Malach, kääbikust druiidineiu Leyah, inimesest kõrtsilauljanna Rivana Greywyre

Eelmises osas: Druiid tuvastab kolbal oleva kujutise - kasvava kuu kolmas veerand. Lonewolf piidleb vaasi, Shamash raputab seda ja kuuleb, et midagi koliseb sees. Tal ei õnnestu ümber pöörata, haldjal õnnestub. Randie saab punase kivi. Seltskond läheb liblikate ruumi, kus kolm suurt kogu kasvavad, väiksed liblikad kogunevad nende ümber. Diivanil kiisu, kes hädas. Shamash läheb päästma. Kass pääseb aga paladin virutab millelegi pihta.

Käib väike mütakas ja vaikne sisin. Tundmatu elukas, kes riivata sai, ründab koheselt Shamashi. Too näeb, kuidas liblikate pilvest tulevad vaateulatusse kuus jalga ja kuidas suured lõuad haaravad tema pea poole. Paladin suudab vaevu kõrvale põigelda. Nähtavus on ikka päris halb, kuid elukas teab umbes, kus draakonisündinu asub, ja sätib end uuesti ründama.
Druiidineiu ärkab lummusest, näeb uksevahelt seda liblikate pilve keerlemas veidi kiiremalt ja ähvardamalt. Kuuleb sealt seest mingit madinat kuid ei näe midagi. Hüüab: “tule ära sealt! Paneme ukse kinni!” Randie karjub ka kõrvalt: “Shamash, kus sa oled?”
Draakonisündinu vahib ringi, ümberringi on pilv liblikaid, ukse asukoht tuvastamatu. Tunneb end lõksu püütuna ja ründab uuesti. Üritab lüüa umbes sinna, kuskohast elukas varem ründas, aga kaotab korraks tasakaalu, teeb tiiru ümber oma telje ega saa millelegi pihta. Ka sellele, mispidi või kuskohast ta on. Ta jääb seisma ning pingsalt liblikaparve jälgima.
Randie ei näe ka midagi eriti. Tuleb geniaalsele ideele - võtab kotist selle “veidi sogane vedelik, milles udu võtab erinevaid vorme ning on muidu äge” pudelikese, kus lonksujagu veel sees, ja joob selle tilgatumaks. Põmaki, tema ümber olevad seiklejad ning pisikesed liblikad helendavad nüüd lillalt. See on päris ere, silmadel hakkab lausa valus. Aga iseenesest ju täitsa kena vaatepilt. Kahjuks ei toonud kaasa soovitud efekti - paladini pole endiselt näha, võibolla ainult liblikate tiivaplaginasse soikuvat vandumist: “mida kuradit nüüd juhtus?!” Kuid hääle asukohta on võimatu määrata.
Randiel käib korraks mõte peast läbi, et võiks kuhugi ennast peita, siis ei satu võimaliku rünnaku alla. Hakkab ringi vahtima aga siis taipab, et ta ju helendab! Peitmine oleks täiesti kasutu.
Haldjas kaalub jätta jälle seltskond sinnapaika ja minna ise edasi, aga kambavaim saab võitu, või siis on see väike võitlustahe. Igal juhul astub ta ruumi sisse, haarab oma mõõgad kahte kätte ning astub ähvardavalt pilve poole. Druiidineiu astub korraks haldjale järele, puudutab toda, pomiseb mingid sõnad ja teise käega teeb imelikke liigutusi (loits: “Guideance”). Vibukütt tunneb ennast palju teadlikumana ning sihikindlamalt. Astub lähemale ja hakkab mõõkadega hakkima liblikatest pilve. Shamash kuuleb mingit vihast vihinat lähenemas, kuid see lõpeb peatselt. Sammud eemalduvad ja järjekordselt ei saanud haldjas mitte kellelegi ega millelegi pihta, isegi mitte maagiliselt võimendatuna.
Nõid Malach lappab läbi oma loitse, et leida, mida saaks kasutada. Ta vist pole päris sellises situatsioonis olnud, seetõttu näib kogu tegevus kuidagi saamatu.
Shamash tunneb, et mingi suur elukas on tema pea ümber tiirutamas ja pistab kisama.
Nõid on selleks ajaks õige loitsu välja valinud, sosistab midagi pihku ning selle peale lendab toast välja üks väga suur liblikas, tundub nagu hoiaks too peast kinni. Põrkub seinast seina, kuni käib vastu koridoris olevat raamaturiiulit, kukub maha, koriseb vastikult ja jääb liikumatult lamama. Üks raamat kukub talle pähe, kuid ei mingit reaktsiooni. See on suure liblika lõpp.
Kohkunult ja (au)kartlikult vaatavad pealtnägijad nõiale otsa. Kui Malach seda lõpuks märkab, pühib võidurõõmsa naeratuse näolt ja selgitab vabandavalt: “ah, see on selline loits, kus ma sosistan talle telepaatiliselt ebakõlalisi hääli pähe, ta ei suuda seda välja kannatada, põgeneb võimalikult kaugele ja saab kõvasti seesmiselt viga. Võib ka surma saada, nagu praegu juhtus.” (loits: “Dissonant whispers”)
Teadmatuses paladin Shamash ei saagi täpselt aru, mis toimus. Ta tundis küll, nagu mingi suur elukas oleks mööda kihutanud, aga ikkagi keerleb miskit tema kaunite draakonisündinu kiharate ümber. Ehk siis situatsioon tema jaoks ei muutunud üldse. Nojah.. neid elukaid ju kokku kolm.

Järgmine osa "Neljateistkümnes peatükk - Vähem" ilmub pühapäeval, 3. juulil

Lugu jätkub siin: "DnD #15 - Kurja võluri loss - Neljateistkümnes peatükk - Vähem" »

Teavita ebasobivast sissekandest!