Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

DnD #4 - Kurja võluri loss - Kolmas peatükk - Trambivad (1)

Hoiatus. Käesolev järjejutt põhineb Dungeons and Dragons seiklusel ning võib sisaldada vastavateemalisi ning -spetsiifilisi termineid. Jutustus sisaldab vägivalda ning üle-võlli huumorit. Ei ole sobilik nooremale lugejaskonnale!

Kolmas peatükk - Trambivad

Tegelased: draakonisündinu paladin Shamash, haldjast vibukütt Lonewolf, poolhaldjast vargaplika Randie, pooldeemonist nõid Malach, kääbikust druiidineiu Leyah, inimesest kõrtsilauljanna Rivana Greywyre

Eelmises osas: Seiklejad jõuavad lossini. Saavad aiast sisse õue peale. Kui üritavad ust lahti saada, ründab neid hiiglaslik ükssarvik. Seltskonnal õnnestub napilt võitluseta lossi pääseda.

Kui seltskond on ennast kogunud ning sisekliimaga harjunud, otsustatakse hakata lossi uurima. Vahitakse ringi ja märgatakse, et sissepääsu juures on paremat kätt trepp, mille taga eeldatavasti mingi ruum, kuna seinas on üks kinnine uks, mis sinna viib. Vasakul pool on samuti üks tuba, sest ka seal on seinas üks uks. Mööda koridori edasi paistab veel paar ust taamal, kuid kuna nad ikka päris kaugel, siis võib arvata, et tegu on suurte ruumidega. Päris koridori lõppu silm küll ei seleta, aga seal on kah ilmselt mingid toad, ehk ka trepp viimas üles või alla. Või siis mõlemat?
Keegi nendib, et tõrvikud põlevad väga kummaliselt - leek nagu oleks, aga ei liigu. Keegi teine arvab ülitähtsalt: “see on maagiline valgus!” Keegi kolmas oli suutnud ületada ennast aritmeetika ja tähelepanelikkuse vallas ning ütleb uhkelt, et luges kokku - lossil on kolm korrust!
Kui seiklejad on üksteise (rohkem küll eneste) imetlemise ja tunnustamise lõpetanud, arutavad nad, mida nüüd edasi teha. Nagu muuseas kukub seinal olevast raamaturiiulist raamat välja. Keegi seda tähele ei pane, sest Randie üritab visalt teisi veenda, et läheks ikka edasi, pole mõtet mingite pisikeste tubadega ennast vaevata, aarded peavad olema ikka kõige suuremas ruumis, mitte mingites tillukestes kolikambrites. Teised katsuvad seda mõtet veidike mäluda ning vangutavad kahtlevalt pead. Tundub, et seltskond pole varem kuskil seiklemas tegelikult käinudki...
Seltskonna ajuragistamist segab äkitselt trepialusest toast tulev väga vali ja nõudlik trampimine, mis paneb ikka täiega võpatama. Randie karjub nõudlikult, kui mitte lausa nutuhäälel: “lähme edasi!”, kuid kõiki valdab selline kummaline vastupandamatu tunne, et neil oleks kindlasti vaja sinna ruumi vaadata. Haldjas Lonewolf, kes on siiamaani muigega vaadanud teiste rabelemist kõrvalt, hakkab suuremeelseks ning võtab ukse avamise ja toa kontrollimise enda peale. Ta astub uksele lähemale (trampimine vaibub), üliosavalt paotab ukse, kiikab sisse, lükkab hetke pärast itsitades ukse pärani ning kõik jäävad eemalt kartlikult jõllitama vastu vahtivat tühjust. Kui teiste kohmetus enam haldjat ei lõbusta, heidab ta pilgu veelkord ruumi. Kuna tema pimedas nägemine on kõvasti üle keskmise, märkab ta hõlpsasti põrandal vedelevat kolpa, tõstab selle üles ning puhiseb, et selle otsaesisele on joonistatud mingi märk. Seltskond loivab lähemale inimese pealuud uurima.
Kellelgi tuleb ülimalt geniaalne idee - äkki see on mingi vihje! Tarkpead panevad oma pead kokku ning üritavad mõelda välja, mida see märk tähendab, Shamash vahib niisama ringi ja ümiseb mingit laulu vägevatest pidudest ja söömaaegadest. Loodusega sinapeal olev druiid tajub, et tegu peab olema kuu faasiga ning hetk hiljem lajatab, et see märk märgistab noorkuud. Vibukütt arvab, et see on mingi maagia värk, surub kolba nõiale kätte ja mühatab: “mingi sinu teema, tassi ise!”. Malach kehitab selle peale õlgu ja paneb pealuu oma pauna.

Järgmine osa: "Neljas peatükk - Lendavad"

Lugu jätkub siin: "DnD #5 - Kurja võluri loss - Neljas peatükk - Lendavad" »

Teavita ebasobivast sissekandest!