Ma olen pubekas! (11)

Olen tavaline pubekas - neliteist aastat vana, sõbrad on kõige olulisemad, suhted on vanematega pingelised, peod omavad ja puha. On lõbus olla puberteedik. Aga mõnikord nii tore see ka pole.

*

,,Ma vihkan sind!" karjusin ma oma emale, kes tüütas mind järjekordselt. Tõmbasin ukse kõva pauguga kinni ja langesin väsinult voodisse. Mul oli sõna otseses mõttes kopp ees temast. Imelik eit, mõtlesin ma. Jah, solvav või mitte aga siiski nii ma temast arvasin kui ta mu kallal õiendas.
,,Adelia, tule kohe välja. Sa ei lahenda seda kõike karjumise ja uste prõmmimistega ära, " ütles ema karmilt. Ma ei teinud temast välja ja vastasin ükskõikselt: ,,Mida iganes." Võtsin oma päeviku ja pliiatsid sülle ja hakkasin igavusest sodima. Mul oli väga igav. Ei teadnud, mida teha. Otsustasin minna hoopis oma sõbrannaga välja. Ehk siis pole mul nii igav. Pakkisin koti ilusti ära. Viskasin sinna oma telefoni, rahakoti ja nätsupaki. Ilmselgelt oli mul veel igast asju kotis aga ma ei viitsinud urgitseda ja otsida midagi. Kiirustasin trepist alla, lootes, et ma ei jää vahele. Olin peagi esikus jopet selga panemas, kuid siis astus minu ette isa, kes küsis: ,,Ja kuhu sinul minek, preili?" Ma ühmasin.
,,Paku. Äkki välja?" Isa oli üsna vihane (ma vähemalt ennustan nii), et ma niimoodi nalja viskasin. Ta suhtus minu puberteedi ikka väga karmilt.
,,Kas sa arvad, et sa oled maailma naba? Mitte kuskile sa ei lähe!" ütles isa süngelt. Ajuvaba.
,,Täiesti mõttetu värk, ma võin öelda! Ei tea, mis sa siis teed kui ma lähen? Keelad lihtsalt? Ma lähen ja sa ei saa mind keelata, " karjusin ma. Tõmbasin oma lillad ketsid jalga, triibulise mütsi pähe ja jope selga. Seejärel avasin ukse ja kimasin välja. Isa veel karjus, et ma ei läheks aga ma ignoreerisin teda ja läksin ikka. Võtsin ratta ja sõitsin sellega bussipeatusesse - seal pidime me kokku saama koos mu sõbranna Kristella'ga.
,,Tšauki! Kuule, ärme lähe täna kuskile. Oleme niisama siin, " naeratas Kristella. Ma kahtlesin selles aga nõustusin siis temaga peagi.
,,Ma poleks saanud kodust väljagi noh! Ema ja isa hoidsid kinni." Kristella naeris jälle. Tüüpiline.
,,Einojah, ei tea, kuidas sa julged veel vastu öelda, " lausus ta. Ma vaatasin teda imelikult ja ütlesin siis: ,,Lähme äkki sõitma, või nii? Sest ma arvan, et äkki mind hakatakse otsima." Ta nõustus ja me hüppasime ratastele ja sõitsime niisama. Järsku kuulsin ma, kuidas keegi hüüdis mu nime: ,,Adelia! Adelia!" Vaatasin taha ja nägin, et see oli mu ema. Ja otseloomulikult sõitsid nad autoga mu läheduses. Isa juhtis, vihane nägu peas. Ma kohkusin ja läksin otsemaid närvi. Vajadused neil mind jälitada? Lisasin kiirust ja sõitsin nii kiiresti kui sain. Ja ühel momendil, karjusid kõik ühest suust (nii Kristella, mu isa kui ka ema) mu nime. Vaatasin taha ja nägin, et suur veok sõidab mulle kohe otsa. Ma ei suutnud reageeridagi ja nii ma jäin veoki alla.. Kukkusin ratta pealt hirmsalt maha. Tundsin tugevat valu. Mu silme eest käis kogu elu läbi ja siis ma mõistsin kui rumal ja vastutustundetu ma võisin olla. Lõpuks ma ei näinud enam midagi. Ainult valgust ja ma teadsin, et ma läksin selle suunas, olles kindel, et see on kõige parem koht minusuguste saatanate jaoks. Ja ma olin kindel, et taevas mind ei oodanud. Põrgu, põrgu ootas mind..

Autori kommentaar »