Walking On The Fire?# 23.Osa (8)

Kui hommikul ärkasin, ootas mind Tom, kes oli üsna tusane.Kui ma istusin ta kõrvale, karjus ta : "Shelly, armasta mind !"

"Mis asja?!" olin ma jahmunud.

"Lihtsalt armasta !" palus Tom.Ta suudles mind järsku.See oli ootamatu.

"Vabandust, kuid ma lahkun sinu juurest ," vastasin ma kurvalt.

"Mida ?" hakkas Tom nuuksuma.

"Jah ," laususin ma ja läksin riideid pakkima.Tundsin, kuidas soojad käed puudutasid mu kõhtu.See oli Tom.Naeratasin ja panin asju kokku.

"Shelly, jää siia !" palus Tom.

"Ei !" sõnasin ma.Hakkasin uksest välja minema, kuid Tom hoidis minust kõvasti kinni.

"Lase lahti ! Mul on valus !" karjusin ma.

"Shelly !" karjus Tom ja suudles mind.Tõukasin Tom´i ja jooksin ruttu koridorri, et võtta kähku enda plätud.Kui õue jõudsin, tellisin takso.Tom ei jõudnud järele õnneks.

"Palun viige mind Remonda tänavale ," palusin ma juhti ja hingasin sügavalt sisse.Vaatasin Tom´i toaakent, seal oli ka Tom nukra näoga.Lõpuks jõudsin ka Remonda tänavale ja tänasin juhti.Maksin tasu ära ja kiirustasin 4.korrusele.Seal elas mu klassiõde.

"Shelly?" oli mu klassiõde Janica ehmunult.

"Jah, see olen mina, Janica ," naeratasin ma ja kallistasin teda kõvasti.Janica kutsus mind sisse ja me ajasime juttu.Ta sai ka teada, et mul elu täitsa ära keeranud.Janica lubas mul paar päeva ööbida tema juures, sest kolme päeva pärast tulevad tema vanemad Hollandist.Ajasime igast juttu, kuni ta pakkus mulle kooki.

Saabus õhtu.Janica oli sättinud mulle voodi korda.Me vaatasime õudukat ja rääkisime suhetest, poistest ja põhiliselt elust.Lõpuks läksime kell üksteist magama.

Saabus hommik.Ärkasin üles, sest päiksekiir torkis mu pead nagu mõõk.Panin end riidesse ja läksin kööki.Janica ärkas alles tund hiljem.Selle ajaga jõudsin ma süüa, juua kohvit ja vaadata seebikat.

"Juba üleval?" oli Janica särav hommikul.Ta läks külmkapi juurde ja võttis piima."Lähme linna ka täna või?"

"Ikka ," olin ma temaga nõus.Kui kell sai 13:00, hakkasime riidesse panema.Kell 13:35 väljus buss.Me sättisime ennast umbkaudu 15 minutit.Kõndisime bussijaama poole.Jutt venis pikaks.Isegi bussis me laterdasime nagu hullud.Lõpuks lõpetasime ja läksime linna.Ostsime asju ja läksime kinno.Pärast otsustasime minna oma vana klassivenna Paul´i juurde.

"Paul on ju räme kena ," kinnitas Janica.

"Oh, tahaks teda näha ," olin ma üllatunud.Läksime bussiga Dreepye tänavale, kus elas Paul.Kui bussilt maha tulime, läksime jooksuga Paul´i maja juurde.Tal oli oma maja ! - Pealegi oli tal tüdruk, kuid last veel polnud, sest ta alles 20.Aga 20 aastane noormees võib olla küll valmis isaks saama.Koputasime uksele ja meie ette ilmus neiu blondide juustega.Tal olid pruunid triibud peas.

"Tere, Janica.Ja kes sina oled?" lausus naine üllatunult.

"See on Shelly.Ta oli ka Paul´i klassiõde ammu ," tutvustas Janica mind talle.

"Rõõm tutvuda.Mina olen Lizanne ," tutvustas naine end."Olen tegelikult Prantsumaalt pärit.Aga astuge sisse !"

Kui me astusime sisse, ootas mind väga-väga suur üllatus.Seal oli ka....

Jätkub.

Roosalt ja ruuduliselt ; mmrmlv'le jja triibuliselt ning karvaselt ; bonbon'ile.

Autori kommentaar »