W.Shakesperre: Romeo ja Julia (2)

,,Romeole

Meie teel oli palju takistusi,
me ei tohtinud koos olla.
Meie vanemad olid vaenalsed,
ja nad olid selle vastu.
Romeo sinu silmad,
sinu kirsi punased huuled ja purpur punased põsed.
Ma näen sind harva,
kuid ma tunnen sinu lähedust,
enda südames.
Sa ronid mõõda aknaid,
et mind ainult korra kasvõi näha.
Sinu huuled hoiavad mind.
Olenamata sellest, et sa vihkad
meie perekonda,
sa armastad mind.
Kuid ühel päeval see kõik lõppeb,
lõppeb sellega, et sind ot#!?!#e taga,
sa tapsid mu nõo, ning nad tahavad nüüd sind tappa.
Ma pean abielluma teise mehega,
keda ma vaevu tunnen
Isale ma ei julge vastu hakata,
kuna ta lõi mind ...
Abiellun neljapäeval ...
kuid soovin, et see mees oleks sina.
Sa kadusid, sest kui sa tuleks,
hukatakse sind.
Lähen kirikusse, et abi saada,
piiskop on minu poolt, ning ta annab mulle mürki.
See pole tavaline mürk,
vaid ainult kakskümmend neli tundi oled surnud.
Sa oled minu elu,
ning ma joon seda mürki, enne magama minekut.
Sa ei tea veel, mis on juhtunud.
Mind leitakse hommikul, enda voodist, külma ja kangena.
Ma olen tegelikult elus.
Su sõber tuleb sinu juurte, ja teatab,
teatab, et ma olen surnud...
Sa jooksed, ning siis vajud maha hüüdes
,, Julia .... ''
Sa ei tea tegelikult, et ma surnud ei ole.
Sa jooksed auto juurte, ning istud rooli.
Sõidad linna, kus po#!?!#ei sind otsib...
nad teavad, et sa oled linnas.
Meeleheitel, lähed sa katetraali,
ning väljud autost.
Sul on püstol,
sa võtad meeleheitel olles inimese kinni,
sa sihid teda pähe.
Kuid siis lased ta vabaks.
Sa istud ja pisarad jooksevad,
siis liigud ukse juurde.
Seal on palju küünlaid ja riste,
ning mina magan.
Ma peaksin varsti ülesse ärkama.
Sa vaatad mind, ning nutad.
Sinu purpur punased põsed õhetavad,
sinu kirsipunased huuled, puudutavad minu omi.
Ma liigutan kätt, kuid sa ei tunne seda.
Sa haarad taskust mürgi,
et ennast tappa.
Ma avan silmad, kuid sa juba hakkad seda jooma.
Ma võtan selle su käest, kuid ...
sa juba jõid seda.
Ma lähen paanikasse.
Ma vaatan kuidas sa tõmblema hakkad.
Kallistan sind, ning suudlen,
äkki on nendel huultel veel mürki ...
ei tea.
Sa ütled veel, et sa armastad mind...
Sa surid.
Sinu purpur punased põsed on tuhmid,
sinu huuled on sinised...
Sa oled surnud.
Minu kõrval on sinu püstol.
Haaran selle enda kätte,
asetsen selle enda pea kohale,
PÕMM ! Vaikus.
Me oleme mõlemad surnud,
ning elasime elulõpuni koos...
Rahu on saabunud,
vaenlased, on aru saanud, mida nad enda vihaga teinud on.
Kaks noort inimest, surid ...
sest nende vanemad on olnud vihavaenlased.
Kuid nüüd kallis Romeo, me oleme igavesti koos.

Julialt.''