Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

DnD #3 - Kurja võluri loss - Teine peatükk - Üle noatera (0)

18.05.2016 11:21, x153 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Hoiatus. Käesolev järjejutt põhineb Dungeons and Dragons seiklusel ning võib sisaldada vastavateemalisi ning -spetsiifilisi termineid. Jutustus sisaldab vägivalda ning üle-võlli huumorit. Ei ole sobilik nooremale lugejaskonnale!

Teine peatükk - Üle noatera

Tegelased: draakonisündinu paladin Shamash, haldjast vibukütt Lonewolf, poolhaldjast vargaplika Randie, pooldeemonist nõid Malach, kääbikust druiidineiu Leyah, inimesest kõrtsilauljanna Rivana Greywyre

Eelmises osas: Seltskond ostab poest varustuse. Lähvad kõrtsu sööma ja jooma. Kuulavad kauni kõrtsilauliku laulu võluri lossist. Hiljem selgub, et tegu pole väljamõeldisega vaid laulik otsibki seltskonda kellega minna uuesti sinna. Tee viibki sinna. Nendega liitub ka druiid Leyah.

Seiklev kuuik kõnnib hanereas laulus kirjeldatud võluri lossi poole. “Are there yet?”-naljad on juba ammu ammendunud ning vantsitakse lihtsalt vaikides mööda üüratult pikka teed. Mingil hetkel muutuvad kõrgema tajutundega persoonid veidi rahutumaks, justkui midagi tekitaks neis kõhedust. Ei möödu palju aega kuniks seltskond jõuabki ähvardavalt ja süngelt kõrguva lossi juurde.
Uhke hoone on ehitatud juba ammu aegu tagasi maa parimate ehitajate poolt. Tellised selle ehituse jaoks veeti kohale mitmete penikoormate kauguselt karjäärist, mille äärel oli üks majake, kus elas õnnetu orb oma vanaisaga ning neil oli valge kass. Kassile meeldis piima juua ja hiiri püüda, aga ta kunagi mitte ühtegi kätte ei saanud. Mõni hetk hiljem aetakse Victor Hugo arvuti tagant minema ning seiklus saab jätkuda.
Loss tundub olevat mahajäetud, kuid siiski õhkub sellest ikka parajal määral ähvardavat maagiat ja korraks käib kõigil alateadlik kahtlev mõte peas, et kas oli ikka mõistlik siia tulla. Kaunis laulik Rivana suudab läbi pisarate pressida vaid lause: “Minu sõbrad on seal..” ning jääb siis värisedes seisma. Seltskond üritab Rivanalt pinnida mingeid vastuseid välja, aga too ei suuda midagi öelda, vaid on täiesti omadega läbi. Kõik saavad aru, et siin on toimunud mingisugune ülimalt šokeeriv juhtum, mis on halvanud lauliku mõtlemisvõime, ja too elab oma hirmsaid mälestusi taaskord läbi.
Kuna on tuldud seiklema, siis hakatakse otsima pääsu lossi juurde. Lossi ümbritseb veidi lagunenud ning kinnikasvanud aed. Veidi roostes irvakil värav ja kõrgeks kasvanud rohi annavad aimu, et keegi pole ammu siin käinud.
Vargaplika Randie näpud juba vaikselt sügelevad ning ta piilub värava vahelt sisse. Tema vaatevälja ilmuvad labürindilaadselt kasvama pandud põõsad, mis on ammu pügamata ning näevad välja rohkem kinnikasvanud rägastik kui kaunis aiarekvisiit. Seltskond püüab otsida lõkse, mis on ehk värava ette pandud, kuid ei leia midagi. Arukal Malachil tuleb hea mõte, võtab kivi ning viskab selle värava vahelt sisse. Kõik jäävad pingsalt ootele ja siis … ei midagi.
Malach saab sellest indu juurde ja üritab suurt Shamashi meelitada ees minema. Shamash pole sellega üldse nõus, kuid peale mesimagusat juttu siiski nõustub, lükkab värava kriuksudes lahti ning rahmab sisse. Ülejäänud tarduvad hetkeks, aga kuna suure mürakaga midagi ei juhtu, lähevad ettevaatlikult Shamashile järele. Keegi krabab ka väriseval laulikul käest kinni ja tirib kaasa.
Suur Shamash ei viitsi väga mööda labürinti kõndida ning suundub muidugi otsejoones lossi ukseni. Temast jääb järele suur lai murdunud okste ja painutatud põõsaste rada. Lossi aednik teeks ilmselt enesetapu, kui seda oleks näinud.
Teised saavad kergesti uut laia rada järgida ning varsti on samuti ukse juures. Shamash põrnitseb kurjalt ust, kuna see ei tahtnud väga lahti tulla, kui ta üritas mõni hetk tagasi oma jõudu rakendada. Shamash laiutab käsi ja hakatakse pingsalt mõtlema, mida nüüd teha. Randie tuleb hea mõte, mille kohe ka realiseerib - joosta ümber maja, äkki on mõni varusissepääs. Kõik proovivad tulutult ust avada, lõgistavad linki ning tunnevad ennast üpris lollina.
Vaevu, kui Randie tagasi jõuab ja jõuab piiksatada, et lossi taga on uks, mis samuti lukus, kuulevad kõik kurjakuulutavat puhkimist ning vastu maad tagumist. Ringi pöörates näeb seltskond värava juures võitluseks valmistuvat hiiglaslikku massiivset musta värvi ükssarvikut, kes hingab ninast auru välja, pea allapoole kallutatud, sarv ähvardavalt ettepoole suunatud, ja taob esikabjaga maad nagu võtaks hoogu, et rünnata.
Shamash naeratab, sest näeb vaimusilmas juba lõkke kohal keerlevat ükssarvikut, neelatab aplalt ning haarab juba oma kahekäemõõga järele. Vaene nõid Malach, kellel pea ikka veel lõhub võitluse jaoks liiga palju, märkab seda õudusega, ja veenab Shamashi jätma võitlus sinnapaika, ning rutata võluri lossi. Põikpäine draakonisündinu puikleb natuke vastu, aga Malachi veenmisoskus ei vea seegi kord alt ja seltskond panustab kõik oma füüsilise ja vaimse jõu, et saaks selle neetud lossiukse lahti.
Ükssarvik tunnetab hirmu ning võidurõõmsalt alustab rünnakut. Äkki käib klõps, uks avaneb. Seltskond trügib kabuhirmus sisse ja uks nende taga langeb kõva mürtsuga kinni. Veidi peale ukseprõmmi kostub veel teine kõrvulukustav prõmm, mille põhjustas raevunud ükssarvik.

Seltskond ohkab kergendatult. See läks küll üle noatera...

Järgmine osa: "Kolmas peatükk - Trambivad"

Lugu jätkub siin: "DnD #4 - Kurja võluri loss - Kolmas peatükk - Trambivad" »


Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


slay

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima