Teema: Luule / Riimuv

Libahundi luule (0)

Kui ma suureks sirgusin,
Hambad mul kirgusid,
Ise rõõmust kilkasin:
olen paras milkasiin.

Miks ka mitte maha murda,
õrnu maitsvaid lambakesi,
paras suupiste oleks see,
kui ma murraksin talle.

Viimaks pajaroa ema,
lauale nüüd tõi,
et saaks maitsta seda,
Jätku leiba sulle isa,
sinult saan ma uue kisa.

Oi kui kurb,
isa kallis,
ema kallis,
miks pidite lahkuma,
oma kalli lapse juurest.

Tema ju arvas et elate kaua,
enam pole teid ,
üksik on hunt,
kel lastekodus on kurb.

Kui uued vanemad ta sai,
neilegi ta kurtis:
vanemaid mul pole,
ära söödi nad.

Nemad talle vastasid:
meiega sama lugu,
vanemad meid jätsid lukku,
me südamed siis murdusid,
elasime nagu surgusid.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!