Best Friends Forever (2)

Mina olen Kätlin, ehk Kätu. Mu bestu on Hannah ehk Hannu. Me oleme juba 10 aastat sõbrad olnud. Mina olen 17 ja tema on 16. Me tüli'tsema väga-väga harva. Nüüd kirjutan ma teile ühest juhtumist minu ja mu sõpsi vahel. Muuseas rebisin ma selle lehe päevikust välja ja nüüd 3 aastat hiljem leidsin selle üles.

"Ma kõndisin kooli poole, kui nägin Hannut mulle järgi jooksmas. Ma olin õnnelik et üksi kooli ei pidanud minema. Igatahes meeldis mulle tol ajal kohutavalt üks oma klassi poiss, kes juhtus olema Hannu sõber. Nad said üksteisega hästi läbi, kuid poiss ise ei vaadanud minu poolegi. Kuid sellest hoolimata meeldis ta mulle. Hannah ütles mulle: "Peale kooli minu poole viitsid?"Ma vastasin talle jaatavalt. Kõndisime edasi kooli poole. Täna koolis tuli see poiss, kelle nimi on muidu Harry, mu juurde ja tervitas mind. Olles sellest vahejuhtumist šokeeritud jäin tardunult seisma. Hannu hakkas mind edasi tirima, sest olime juba peaaegu hilinenud. Õnneks jõudsime enne kella klassi. Harry istus mu kõrvalpingis, kus pidevalt tundsin ta pilke minul. Ma ei olnud selle olukorraga harjunud ja proovisin olla tema vastu ebaviisakas, kuid see ei õnnestunud. Tema sügavatesse silmadesse vaadates ununeb kõik ja muul pole enam siis vahet. Koolis oli meil veel paar tundi ja siis läksime me Hannu poole. Seal olime arvutis ja igavlesime ... Järsku kuulsime uksekella. Ruttu jooksime võidu, mina olin esimene kes ukseni jõudis. Avasin ukse ... ja ... (trummipõrin) nägin seal Harry't. Ma jäin teda jõllitama. Ma olekski sinna jäänud kui Harry poleks öelnud:"Kas sa mind sisse ei lasegi?"Tulin ukse eest ära ja lasin ta sisse. Palusin tal oodata ja ise sammusin sõbra poole, kellelt küsisin Harry kohaloleku kohta. Selgus et tema kutsus ta et ... meid tutvustada. Tore! Harry tuli üles ja tuli asja uurima. Olin vihane nende peale, et nad minuga niimoodi olid teinud. Ütlesin vihaselt:"Mina olen Kätu...Kui sa seda teada tahtsid siis võid astuma hakata!" "Ei pea nii ebaviisakas olema!"vastas Hannah mulle. Harry ütles: "Ma tean sind, Kätu, ... Kas sa saaksid meid kahekesi jätta?"Hannu lahkus toast. "Tead ... Kätu... sa oled tore tüdruk, ja sellepärast sa mulle meeldidki,"sõnas poiss mulle. Seda öeldes vajutas ta oma huuled minu omadele ja suudles mind. Ega mind see väga ei erutanud või kuidas öeldagi. Ma olen ju ikkagi 3 poissi suudelnud, kuid neist kõigist jäi see alla. Peale natukest aega, virutasin ma talle kõrvakiilu. Millepeale ta mulle vihaselt vastu vaatas. Lahkusin öeldes vaid " Head aega, ********." Arvatavasti oli ta vihane. Kuid samas ta oli selle ära teeninud.


Järgmisel päeval kooli minnes jooksis Harry mulle vastu ja üritas mind suudelda. Ma ei lasknud. Kõndisin temast mööda ilma midagi ütlemata. Klassis üritas ta mind ikka suudelda. Peale mitut korda üritamist ütlesin talle:"Jäta mind rahule igavene ... igavene ... "Suutes sobivat sõna leida, läksin enda kohale. Õnneks jättis ta mind rahule. Varsti leidis ta omale juba uue tüdruku. Olin rõõmus et meil suhet polnud. Ma tunnen kõigile kaasa, keda ta petnud on jne. Nüüd olen ma oma sõbraga rohkem koos kui kunagi varem. See juhtum ei purustanud meie sõprust, kuid haavas seda ikkagi. Loodan, et ma ei pea seda enam kunagi kogema."

Autori kommentaar »