Teema: Lühijutud / Noortejutud

Üks oktoobrikuu hilisõhtu... (0)

…On oktoobri kolmanda päeva hilisõhtu. Umbes kahekümne minuti eest ma alles naersin sõbrannaga. Nüüd aga istun oma toas voodis, kõik on nii vaikne…ainult vihm krõbistab vastu akent. Mul on nii veider tunne. Kuidagi mõtlik. Elu keeb mu ümber kohutavalt kiiresti. Kool ja sellega kaasnev meeletu koormus, sõbrad… ja koguaeg pean ma olema positiivne ja kõigi nähes särama, sest nad ootavad minult seda. Ehk nad tegelikult ei ootagi. Ilmselt ma vaid ise mõtlen, et pean nende jaoks särama, aga nii see on. Vihm läheb ka aina tugevamaks…




Ma üritan sammu pidada oma elutempoga, aga selle juures ei jää mul üldse aega, et lihtsalt mõtiskleda. Ehk see ongi hea, sest tavaliselt, kui mul on liiga palju aega, siis mõtlen igasugu veidrustele. Nagu praegu…saatsin sõbranna rõõmsatujuliselt ja naerdes ära, tulin oma tuppa, ise vaikselt muiates, vahetasin riided, ronisin voodisse ja võtsin sülearvuti omale sülle ja siis äkki…




Kõik on nii vaikne…ainult akna taga krabisev vihm, mis tekitab hilissügise tunde ja lööb kujutluspildi, nagu kõik oleks rõske ja sombune. Ja lihtsalt tulevad pähe igasugused mõtted- mida ma igapäevaselt tunnen, mille nimel ma koolis nii meeletult pingutan, kui väsitav kogu olukord tegelikult on…kõike on nii palju ja korraga, väljas on pime ja ulub tuul, mis peksab vihma vastu mu aknaklaasi. Ja ometi olen ma igapäevaselt rõõmus ja naerutan kõiki oma naljadega. Ma nagu elaks kahte elu või tegelikult ei oskagi ma seda kirjeldada. Ma ei saa praegu endast üldse aru…kõik on nii veider ja teistsugune, kuidagi vaikne ja…




Eile ma olin koos oma sõbranna ja sõbraga. Meil sai palju nalja nagu ikka. Siis aga mu sõber solvus millegi peale ja läks koju…mul oli nii paha tunne. Ma isegi ei tea kas mina solvasin teda millegagi või minu sõbranna…väga võimalik, et mina, kuna mul on tihti väga teravad naljad, enamus teab seda ja sellega arvestatakse. Tegelikult ei mõtle ma kellegi kohta midagi halvasti. Mul oli nii paha tunne ja see tunne oli veel ka täna. Ma mõtlesin sellest koguaeg. Tahtsin midagi teha, et ta ei oleks enam solvunud…siis ühel hetkel ta helistas mulle ja ütles




„ sinu peale on ju võimatu solvuda“. Ma küsisin, et miks. Ta ütles, et „ sa oled ju nii veidrik, et sinu peale ei saa solvuda“. Mul oli nii hea meel, et ta enam solvunud ei olnud. Jah, ma olen tõesti veidrik ja see ei häiri mind.




Mõnel teisel hetkel tekitaks see vihm ja vaikus minus kõhedust, aga praegu mul on selline veider tunne…ma ei tea, miks ma hetkel sellises meeleolus olen. Tavaliselt olen ma see, kes on alati positiivne ja särab ja teeb teistel tuju heaks. Aga praegu… mu meeleolu on kuidagi nii tõsine. Ma isegi ei tea, miks see nii on.




Ehk ma olen eneselegi märkamatult hetkeks väsinud säramisest ja minus peitunud tõsidus on pääsenud valla.




Vihm on praegu nii tugev ja tuul võimendab seda veelgi… on tunne, nagu mõni auto sõidaks läbi suurte lompide minu majast mööda ja tekitaks sellist sahisevat heli, aga see pole nii…see on vihma ja tuule kooslus, mis peksleb vastu minu toa akent.




Kaheteistkümne minuti pärast hakkab uus päev. Päev, mil ma pean jälle olema rõõmsameelne tujutõstja, sukelduma pea ees kooliasjadesse ja tegema kõike, mis on igapäevane. Siis ei ole mul enam peas ühtegi mõtet selle kohta, kas ma jaksan seda koormat kanda või miks ma seda üldse teen…siis mõtlen ma vaid, et mul on vaja palju asju ära teha, et järgmine päev kooli minna.




Järgmine nädal on küll koolis raske, nagu igal teiselgi nädalal, aga siis hakkavad lauluproovid ja minu hing täitub rõõmu ja energiaga. Mulle piisab ühest lauluproovist ja juba võib lugeda minu päeva täielikult õnnestunuks. Kui ma saan laulda, täitub süda piiritu rõõmuga… laul on nagu toit minu hingele. See teeb mind õnnelikuks…laul on minu hingeravim. Ilma selleta poleks ka mind.




Veel kuus minutit ja algab uus päev…vihma sajab ikka veel ja tundub, nagu see ei jääkski üle. Piisad kukuvad üksteise järel taevast alla, nagu peaksid nad maratoni.




On täielik vaikus…vaid vihma kohin ja piiskade krabin vastu minu akent lahutavad mind kõrvu lukustavast vaikusest…

[b]

Teavita ebasobivast sissekandest!