Minevik , Mis Ei Unune. /3. (7)

Vabandan, et pole vahepeal kirjutanud. Üritan nüüd tihedamini kirjutada. Kui meeldib, siis pastakat paluks. :) Ootan ka kriitikat.

***

Äratuskell helises. Ärkasin üles ning jalutasin kohe vannituppa. Seal sättisin end korda, seejärel suundusin tagasi enda tuppa, mida valgustasid kardinate vahelt paistvad päikesekiired. Tõmbasin kardinad eest ning tuba muutus koheselt palju valgemaks. Panin endale õrna meigi peale, tegin voodi korda ning jalutasin kööki. "Hommikust, isa," tervitasin teda, kui märkasin, et ta istub köögis ning loeb ajalehte. Laua peal asetses ka kohvitass, mis arvatavasti kuulus talle. Sõin hommikust ning seejärel viis isa mu autoga kooli. Nagu alati, möödus see kiiresti. Hinded on mul põhimõtteliselt neljad, viied.

Panin õpikud kotti ja läksin oma kapi juurde. Panin õpikuid kappi, kuid märkasin, et üks poistekamp vaatab minu poole ja naeravad. Ma vihkan kui minust räägitakse. Niikuinii halvasti ju. Aga ma olen sellest üle! Nad on meie kooli kõige populaarsemad 4 poissi, saage tuttavaks. Aga kõige kenam neist on Karel. Ta võiks igaühele meeldida, aga ei, mulle mitt. Ja üldsegi, mis võimalust oleks minul, sellisel koletisel?

Õpikud said kappi pandud ja teised õpikud välja võetud. Ma seadsin siis sammud kolmandale korrusele, kooliraamatukogu poole. Ma käin seal päris tihti peale tunde õppimas. Kui õpitud sai , võtsin kõik õpikud jälle kätte ja hakkasin trepist alla minema. Õnneks pole siin peale tunde kedagi, aint väga harva.

Järsku tuli mulle silme ette see tatoveering. Ma karjatasin ja kõik mu õpikud kukkusid treppidel laiali. Ma ei suuda enam.. mõtlesin mina, hakates nutma. Ma istusin trepiäärele ja nutsin, kui äkki kuulsin oma selja tagant häält. "Mis juhtus?" küsis Karel muret tundvat. See veel puudus! mõtlesin mina, pühkisin pisarad ära ja hakkasin raamatuid korjama. "Nagu see sind täiega huvitaks! Ja üldsegi pole see sinu asi!" nähvasin ma Karelile. " Anna andeks siis, et ma muret tundsin ja sind aidata tahtsin.." ütles Karel mul õpikuid üles korjates. "Sa oled nutnud?" küsis Karel minu poole vaadates. Ma ei vastanud talle midagi. Vaatasin talle ainult otsa korraks ja korjasin oma asju trepilt edasi. "Kas sellepärast, et sul raamatud maha kukkusid?" jätkas Karel edasi. Nüüd mulle aitas. "Kas ma tõesti peaks hakkama mingite raamatute pärast nutma? Tead! On ka muid põhjuseid! Äkki mul on midagi mida mina ei suuda unustada!? Ja nüüd jäta mind rahule ja ära sega ennast minu asjadesse, see tõesti ei puutu sinusse, Karel!" vihastasin mina, võttes oma õpikud tema käest ära. Ma asetasin need tagasi kotti ning hakkasin trepist alla kõndima. "Aga ma tahtsin ju ainult.." kostus veel minu tagant, aga mind see ei huvitanud, niikui nii tahtis ainult minu üle nalja heita. Kindlasti ta räägib oma sõpradele sellest, et peaasi et ikka teiste üle nalja saaks. Ma väljusin koolimajast ning seadsin sammud kodu poole. Ma olin väsinud ning koju jõudes heitsin end voodisse pikali. Paar pisarat tilkus padjale, kuid peagi sulgesin silmad ning uinusin.