Minevik , Mis Ei Unune . /2 (5)

Teine osa siis. :) Okei, see ei ole just eriti huvitav osa, aga ikkagi . :)
Kui meeldib, siis 5 ja pastakas . Kui ei meeldi , siis tindiplekk ja kriitikat . :)

Head lugemist. :)

''Ma istusin autosse. Ma olin täielikus masenduses. Ma ei teadnud enam mis edasi saab. Kuidas me isaga kahekesi hakkama saame ? Oli möödas mitmeid tunde ja autosõit möödus täielikus vaikuses. Me sõitsime Pärnu poole, ennem elasime saaremaal, kusagil maakülakeses. Ja jõudsimegi pärast pikka sõitu kohale. Siin, Pärnus on kõik teistmoodi. Siin on üpris tihe liiklus , kisa-kära igalpool. Maal oli ju kõik vaikne ja mõnus. Kindlasti on siin ka palju pätte ja kurjategijaid. Ma kardan. Ma hoian igastahes igasugustest imelikkudest eemale. Palju erinevaid ehitisi on siin ka, palju poode. Meil maal oli ju ainult kaks poodi. Üks toidupood ja üks odav riietepood. Oeh.. aga küll ma sellega ära harjun.. '' mõtlesin ma autoaknast välja vaadates , kuni silmad vägisi kinni vajusid. Oli möödunud umbes pool tundi . Auto jäi seisma. Ma ärkasin sellepeale ja vaatasin enda ümbrusesse.

'' Olemegi kohal. '' ütles isa ja väljus autost, et tagant asju välja võtta. Ka mina tulin autost välja . '' Vau. See on siis meie uus maja ? Nii ilus ja päris suur.. '' ütlesin ma ja vaatasin isa poole. '' Jah, tahtsin kiiresti mingisugust maja saada, et sealt ära saada.. '' pomises isa autost asju välja tõstes. '' Ole hea tüdruk, aita mul asju majja viia, me peame nüüd ju ainult kahekesi hakkama saama ju.. '' lisas isa ja hakkas pakke vedama.

Kui asjad olid majja viidud ja kõik omadele kohtadele pandud , läksin ma oma tuppa ja viskasin ennast voodi peale pikali. Mu tuba on vapustavalt ilus ja suur. Selles majas on just värskelt tehtud ka euroremont. Ma olin väga väsinud. Sulgesin silmad , kuid korraga tuli kõik see öudus , mida ma voodi alt nägin mu silme ette. Ma karjatasin ja hakkasin nutma. Koputati uksele. Ma pühkisin ruttu pisarad ära. '' Sisse ! '' Hüüdsin ma. Sisse astus isa ja istus voodi peale, minu kõrvale ja kallistas mind. '' Ma tahtsin öelda , et ma panin su uude kooli ka, töökoha sain ka endale, päris suur palk on ja üldse hea töö.. Homme viin su autoga kooli. Sa saad hakkama, ma usun sinusse. '' ütles isa. '' Mhm.. '' vastasin ma maha vaadates. Isa ohkas ja väljus mu toast. Ja mina muidugi puhkesin jälle lootusetult nutma. '' Kuidas mu isa võis mu nii ruttu uude kooli panna? Kas ta siis tõesti ei mõista mind? Ma ei tule seal veel toime.. Ma lihtsalt ei suuda veel, ema mõrv mida ma pealt pidin nägema oli liiga jube ja raske mulle.. Aga ma lubasin ju emale , et mis ka ei juhtuks, ma pean olema tugev ja hakkama saama. Ma lubasin, et hoian kõigest halvast eemale . Ma kardan. Ma parem hoian ka kooliõpilastest igaksjuhuks eemale.. '' mõtlesin ma, pisarad voolasid mööda mu põski alla ja uinusin.

On möödas juba mitmeid aastaid ja Laura on nüüd 16 aastane. Ta välimus ei ole väga kiita . Ta oleks muidugi ilus, kui ta võtaks ette midagi enda juuste ja kulmudega , aaaga ei. Teda see ei huvita. Teda ei huvita ka see, mida teised temast arvavad. Laura on koolis ka koguaeg omaette. Ta ei suhtle eriti kellegagi. Tal on head hinded, sest pühendab ennast õppimisele. Laura pole seda suutnud unustada, et nägi pealt oma ema mõrva..


On pühapäeva hilisõhtu. Laura soovib isale head ööd ja lippab tagasi oma tuppa ja poeb teki alla. '' Head ööd , ema .. '' ütleb ta veel, nagu igal õhtul vaikselt ja uinub.

Öösel näeb Laura halba und. Nagu kõik korduks, jälle. Ta näeb unes, et on väike, 9 aastane. Ta on voodi all peidus , näeb tatoveeringut ja näeb kuidas ta ema elutult maha langeb. Laura ärkab karjatades ja on väga endast väljas. '' Ei ! ma ei suuda enam ! Miks just nüüd ? Nii palju aastaid on ju möödas..'' mõtlesin mina ja puhkesin nutma, kuni jäin magama.