Minevik , Mis Ei Unune . /1 (24)

Niisiis , mõtlesin , et kirjutan ka järjeka . Kui meeldib siis palun 5 , pastakas või tindiplekk oleks ka hea . :)

Peategelaseks on tüdruk, kelle nimi on Laura ja kes ei ole just eriti ilusa välimusega. Ta on suure südamega ja heatahtlik, kuid tal on minevik, mis ei unune..


Minevik, mis ei unune (1. osa)

Päike paistis kõrgelt ja ma tundsin kuidas päike soojendas mu nägu. Ma olin õnnelik. Linnud laulsid, kõik oli nii mõnus roheline. Kõik olid nii rõõmsad. Seda ka mina. Ma kappasin jalalt jalale koju, et oma emale näidata oma matemaatika kontrolltööd, mille ma sain viie plussi. Kusjuures , ma olin ainuke , kes sai viie plussi. See on ühe väikese 9-aastase tüdruku jaoks suur asi. Ema lubas ju selle eest DisneyLandi koos minna. Super ! mõtlesin ja jooksin nii kiiresti kui võimalik koju, töö tugevasti käes. Jäin maja ees seisma. Meie maja on selline hästi suur, ilus ja valge, millel on avarad aknad , kust hommikuti särab päike sisse.
Läksin sisse. Ema! hüüdsin mina, aga keegi ei vastanud. Ema ! Ema ! Oled sa siin ? hüüdsin ma uuesti ja läksin köögi poole. Ma tundsin suurt kergendust , kui nägin ema seal , kes oli just telefoniga rääkinud. Aga ta oli kuidagi imelik. Ta vaatas paaniliselt ringi ja oli päris endast väljas.
'' Juhtus midagi'' Küsisin mina. '' eiei, kõik on korras veel.. '' vastas ta midagi silmadega otsides ringi ja tiris mu tugevasti ülesse kaasa.

'' Ema, ema, mis on , miks sa mind oma tuppa tirisid? '' küsisin ma. Ma olin juba täitsa mures.

Järsku hakkasid emal pisarad alla voolama ja ta lausus: '' Palun luba mulle, et ükskõik mis minuga ka ei juhtuks , sa hoo#!?!#ed enda eest hästi ja ei lase kunagi endale liiga teha , et sa alati hoidud kõigest halvast''

'' Jah , aga.. '' ei jõudnud ma ära lõpetada , kui ema hüüdis paaniliselt: '' Kas sa lubad ?''

Ma vaikisin. Ma vaatasin talle otsa. Ma ei saanud aru mis ta mulle öelda tahtis. Õigemini et Mis juhtuma peaks ? Aga ma kartsin.

'' Jah , ma luban. '' vastasin vaikselt ja konkreetselt. Ema kallistas mind tugevasti ja mina teda vastu. Ma sosistasin talle kõrva, et ma sain töö viieplussi. Ta naeratas. Kallistas mind veel tugevamini ja ütles et armastab mind kõige rohkem oma elus. Mina teda loomulikult ka. Järsku olid kuulda treppidel sammud. Ema läks kohutavalt endas välja, rohkem , kui ta oli. '' Laura ! '' hüüdis ta. ja lükkas mind voodi alla peitu. '' Ära lausu sõnakestki, ole täiesti tasa. '' Ütles ta ja käis ukse pauk. Sisse astus mingi naine. Ma ei näinud ta nägu, kuid nägin ainult ta jalgu. Ühel jalal oli tal mingi imelik tattoveering. Ma jäin seda vaatama. See Oli selline väike s tähe kujuline rohekas madu. Ma kuulsin kuidas vaidlesid ja karjusid üksteise peale. Järsku käis püssi pauk. Ma ehmusin kohutavalt ja lõin oma pea ära. Ma hoidsin tugevasti oma suud kättega kinni, et mitte karjuma hakata. Ma vaatasin nende poole ning nägin kuidas mu ema verisel maha langes. See oli kohutav. Tattoveeringuga naine jooksis minema. Ma tulin kähku voodi alt välja ja jooksin ema juurde. Ma puhkesin kohutavalt nutma ja kallistasin ema.
'' Miks..'' laususin ma läbi nutu. '' Ma armastan ju sind.. '' Ma olin nutnud seal tundide kaupa. Lõpuks pühkisin ma pisarad ära.

Helises uksekell. Ma tardusin nagu kivikuju. läksin ettevaatlikult alla, vaatasin aknast kes on. See oli mu isa, kuigi ta ei elanud siin. tegin kiiresti ukse lahti kallistasin teda ja hakkasin nutma. Ta küsis mis on juhtunud, ma rääkisin talle kõik ära. Ta oli kohutavalt kurb.
Järgmisel päeval toimusid matused . Kui matused olid peetud läksime meie isaga asju pakkima, et siit linnast igavesti ära minna.

Jätkan ?

Autori kommentaar »