Keegi. Aga kes? (4)

Olin taas sügavas masenduses. Öeldakse ju küll, et nuta kogu kurbus välja, aga see pole võimalik! Lihtsalt pole võimalik!
Viimsel hetkel haarasin käe tabletipurgi järele. Ehk õgin ennast tablettidest surnuks?
„Aga mis see annaks Sulle?“ ütles keegi. Vaatasin ümberringi, kuid ei näinud midagi.
„Holy crap! Ma vist lähen juba vaikselt hulluks..,“ mõtlesin ma ja avasin tabletipurgi. Minu kõrval asusid paar pudelit. Alkohol ja tabletid on isegi surmav kooslus, teadsin ma.
„Sa ei ole hull,“ ütles keegi järsku. Seekord ma tõsiselt võpatasin.
„Aam, kellega ma räägin?“ küsisin ma, kuid mõistsin kohe, et mitte kellegagi! Ilmselgelt on hakanud alkohol lihtsalt natuke pähe.. Ja need enesetapumõtted.
Ma ei tea, mis toimus, aga järsku ilmus minu ette must kogu, millest kujunes üks musta keebiga ja morni näoga.. luukere!
Luukere, appi! Mis toimub?!
Tõsi, minu ees oli luukere, vikat käes. Ma ei saanud esimese korraga arugi, et kõik oli reaalne. Või kas ikka oli..?
Surm! Jah, see oli ju.. Surm! Täitsa Surm ise! Appi, kas see kõik ikka ON tõesti reaalne või mu aju mängib minuga trikke?
„S-surm.. V-vikat-t-i-m-mees-s?“ kogelesin ma. Vaatepilt oli šokeeriv. Ilmselgelt olin ma peast segane. „Ma ei ole hull, eks?“
„Ei ole,“ vastas ta tumeda häälega, „mitte selles mõttes.“
Vaatasin teda lolli näoga. Mida ta selle all mõelda võis?
„Vabandust, aga..,“ kuid ma ei saanud oma lauset lõpetada, sest juba ta segas rutakalt vahele: „Jah, sa oled hull selles mõttes, et arvad, et tablettide söömine ja alkoholi peale joomine muudab midagi.“
Vaatasin teda hirmunult tükk aega, kuid siis jõudis mulle miski kohale, mistõttu ajasin oma silmad hiigelsuureks.
„Aga muudabki ju!“ ütlesin ma siis. Surm vaatas mind pikalt ja kaua, millepärast mul hakkas veidi ebamugav.
„Ja kuidas siis? Miks sinusugune heledate juustega, tagasihoidlik ja madala profiiliga tütarlaps peaks siit maailmast lahkuma?“ küsis Surm siis. Neelatasin.
„No, ma ei tea. Muudab nii üht-teist tegelikult ju. Ma lahkun siit ilmast ja kõigil on parem,“ poetasin ma. Surm vaatas mind puurival ilmel, mis kohutas mind veidike.
„Ja kas sa tõesti arvad, et kõigil on täiesti ükskõik sinu surmast?“ uuris Surm seejärel. Kehitasin õlgu.
Avasin viinapudeli ja hakkasin seda täiesti tuimalt jooma. Avasin tabletipurgi ja kallasin hullumeelselt palju tablette endale kurku.
Närisin rahulikult tablette. Pea hakkas vaikselt pööritama, hingamine muutus raskemaks, üleüldse oli imelik tunne.
„Vau! Ma arvasin, et sa juba keelad mind!“ naersin ma täiesti ükskõikselt. Surm noogutas pead ja lausus: „Kui sa nii väga tahad surra, siis minugipoolest. Aga tahan näidata sulle üht nägemust, mis juhtub peale su surma. Siis näed, kui väga sinust hoolitakse.“
Vaatasin teda lolli näoga, kuid üsna pea läks mu silme eest pimedaks. Kuid paari sekundi pärast tervitas mind silmipimestav valgus. Avasin silmad ja leidsin end pilvede pealt. Vaatasin alla.
Seal olid paljud inimesed, kaasaarvatud mu ema, õde ja teised lähedased, preester, kirst, lillekimbud.. Üleüldse.. surnuaed.
Esimese korraga ma ei saanud pihta, mis toimub, aga siis kuulsin ma, kuidas preester kõlaval häälel lausus: „Oleme kogunenud siia, et jätta hüvasti Gloria Hallbeckiga. Gloria oli vapustav ja tore tütarlaps, kelle silmis oli alati sära ja kes..“
Kuid edasi ma enam ei kuulnud. Ma ei saanud midagi aru. Issand, kas need olid minu matused? Minu matused? MINU?
Mina olingi ju.. Gloria Hallbeck. Mina.
Nägin, kuidas mu ema, õde ja teised lähedased nutsid ning nuuksusid.. Emal olid silmad nutmisest punased, õde nägu oli üleni punane.. Sugulased nägid nii.. nukrad välja.
Kas nad.. tõesti ei teeskle? Kas see kõik on tõsi? Et see nägemus on tõelisus? Et mu ema, õde ja teised lähedased.. tunneksid tõelist kurbust ja üksindust, kui ma lahkuksin siit maailmast? Siit, koledast ja hallist, maailmast? Tõesti?
Seejärel tuli mu ette taoline nägemus, kus ema ja õde olid köögis. Jah, see oligi minu kodu köök. Need kuldkollased seinad, tammepuust köögimööbel, see tuttav pliit, kus ema tihtipeale süüa tegi..
Paistis, et oli hommik. Päike paistis väljas ja üldse oli valge.
Ema ja õde nägid väga tuimad, kurvad ja ükskõiksed välja.. Ema nahk oli kriitvalge, kurb ja täiesti.. teistsugune. Sama võis ka mu õe näo kohta öelda.
Mõlemad hakkasid sööma hommikust ja küsisid täiesi ükskõiksel toonil, kuidas neil mõlemal läheb. Kuulsin, kuidas ema ja õde minu nime mainisid, aga selget teksti ma kahjuks ei kuulnud.
Ühel hetkel ärkasin ma taas „ellu“ ja olin sealsamas urkas, kus ma tavaliselt nutmas ja enesetapumõtteid mõtlemas käin.
Too Surm oli läinud igatahes.
Mind ümbritsesid küünlad, mis ma olin ise kodust kaasa võtnud ja süüdanud, et valgust oleks natukenegi, alkoholipudelid, lahtiolev ja pooltühi tabletipurk, salvrätikud, minu kott ja.. pilt!
Tõsi, pilt oli ka. Pilt, kus olin mina oma perekonnaga – ema, isa, õde ja mina..
Sel pildil olen ma 6-aastane, õde aga 15-aastane. Mul on sitsist kleit seljas, lumivalged sukkpüksid ja läikivad mustad kingad jalas, punane lips juustes ja.. naeratus näol.
Võisin ilma igasuguse kahtluseta öelda, et see naeratus oli siiras ja tegelik. Sel momendil ma ei teeselnud naeratust, nagu mul on tihtipeale viimasel ajal kombeks..
Kõik naeratasid pildil. Isegi ema, kes oli viimasel ajal üldse peale isa surma väga kurb ja teistsugune.
Kurb oli kohe mõelda, et isa enam polnud ja haigus oli viinud ta hauda..
Ema oli tema surma pärast nii endast väljas ja vajas kohe psühholoogi. Vajab ka siiamaani, sest psühholoog on öelnud, et üks päev võib ta võtta ennast kätte ja lihtsalt läheb ühel päeval metsa ja poob ennast üles, nagu talle meeldib öelda.. Olen piisavalt näinud, kuidas ema on üritanud teha enesetappu pärast isa surma.
Aga kurat võtaks, kas tema pole ainuke, kes kannatab?! Kas tema pole ainuke, kes on peale isa surma nii kurb ja masendunud olnud?!
Aga sel hetkel ma mõistsin, et.. äkki emal ongi mind vaja? Äkki tal juba on kõrini sellest, et kõik lähedased inimesed järjest.. surevad? Äkki mina olin ka tema jaoks kallis ja armas? Aga olingi! Miks ma sellele varem ei mõelnud?
Pea pööritas siiamaani ja üleüldse oli vastik olla. Tõusin püsti, kuid kõhtu lõi sügav valu sisse. Issand, kas see oli nende tablettide pärast?
Mind halvas õudustunne ja ma kartsin kõige hullemat. Äkki need tabletid mõjusidki? Eriti alkoholiga?
Proovisin kõndida, kuid see oli väga vaevaline ja tõsiselt valus. Võttis kohe hingeldama.
Aga mingil hetkel järsku täitus kogu ruum särava valguse ja muusikaga. Valgus oli ere, kuid.. rahustav. Muusika oli ka selline rahulik ja ilus.. Oli kuulda, kuidas harfid, klaver ja viiul kõlasid kaugelt.
Ühel hetkel sai kõik läbi. Imeline valgus kadus ära, ainult küünlad põlesid. Ja ka muusikast polnud haisugi.
Kuid kõige hämmastavam oli see, et enam ma mingisugust teravat valu ei tundnudki.. See oli justkui peoga pühitud..
Ma ei teadnud, mida sel hetkel mõelda, kuid krahmasin kiiresti koti ja pistsin sinna sisse kogu kraami. Kustutasin küünlad ära ja panin need ka kotti ning lasin kiiruga jalga.
Väljas oli jube tuul, kuid see mõjus värskendavalt ja üleüldse oli mõnus tunne.
Aga seda kogemust ma mitte iialgi ei unusta, hoolimata sellest, kas see oli reaalne või mitte. Keegi suutis mind õigele teele suunata, mistõttu hoidsin ära suure südamevalu ja kurbuse. Ja enda surma.
Tundsin ennast sel päeval kohe poole paremini, kuigi siiski ei suutnud mõista, mis minuga juhtunud oli.

Autori kommentaar »