Teema: Järjejutud / Noortejutud

Live in the problems 6 (1)

"Heidi?! Ha-ha-haa!!!"
Reili naeris nii, et pidi kätega kõhust kinni hoidma. Ma ei saanud aru, mis tal viga oli. Mis neil mõlemal viga oli. Nii Reilil kui Reelikal. No selles ei olnud ju midagi naljakat. Jah, muidugi oli see tore, aga mitte nüüd nii naljakas ka, et ennast ribadeks irvitada. Nagu oleks ma öelnud, et Mozart sündis Hiiumaal. Ausalt, see pole naljakas.
Eneli tundus minuga ühel nõul olevat. Igatahes ei lagistanud ta nagu tropp, nii, nagu seda tegid kaksikud. Tal oli täiesti emotsioonitu ilme.
Mittemidagiütlev.
Oleksin tahtnud vastu kaksikute irvitavaid lõugu ühe korraliku rusikahoobi anda. See lagistamine ajas kohutavalt närvi. Ihhi-hi-hii. Ahha-ha-haa.
Lõpetage see lõkerdamine! Karjusin oma mõtetes.
Jahh. Nagu oleks see mõjunud. Nagu oleksin olnud mingi f'ucking nõid, kes vehib tokiga, mida mõni juhmakas võlukepiks kutsub, teisi inimesi mõjutades.
Minge metsa. Ausalt.
Naerulagin jäi tasapisi vaiksemaks, vaibudes lõpuks sootuks.
"Paras talle," ütles Reili, kui ta enam ei itsitanud. "Oli ka aeg, et keegi ta paika paneks."
Mõlemad kaksikud olid nii ühesuguste õnnelike ilmetega, et neil oli pea et võimatu vahet teha. Nojah, tegelikult OLIGI neil võimatu vahet teha. Nad olid täpselt ühesugused. Täiesti ühesugune täiuslik välimus.
Oot-oot, kas ma ütlesin, VÕIMATU vahet teha? No olgu, ma liialdan. Hästi natuke. Hääästi natuke. Neil oli peaaegu võimatu vahet teha. Ja olekski võimatu, kui ainult Reelikal ei oleks väikest põletushaava paremas peopesas.
"Kutsuks õige Esteri?" küsis Eneli natukese aja pärast.
"Ja Janeli," lisas Reili.
"Nele ka," lausus Reelika.
"Kes need kõik üldse on?" pärisin ma.
"Heidi-vastased," ütles Eneli ja muigas.
"Väga naljakas," laususin silmi pööritades.
"Hoia end Anneli eest," ütles Reili silma pilgutades.
"Ja kes see veel on?" nõudsin mina.
"Heidi best," pomises Reelika eemalolevalt.
Tema silmad olid suunatud millelegi, mis paistis olevat purjus noortekamp. See liikus mööda tänavat edasi, joobunult röökides. Kartulikoorekarva tukaga poiss vaatas hetkeks mulle oma tumesiniste silmadega otsa ja ma teadsin äkitselt, kes ta on...
Haisvas, umbses bussis kogetu jooksis uuesti mu silme eest läbi. Kuidas ta minu juurde komberdas, ise täis nagu mingi lehm. Kuidas ta haises. Kuidas ta minust kinni krahmas.
Kindel. Ta oli seesama.
"Mis tolle tüübi nimi on?" pärisin tüdrukutelt ja osutasin peaga tolle joomari poole.
"Kermo," vastas Reili ja võdistas õlgu.
"Tropp," lausus Reelika vastikusega.
Samal ajal tundsin, kuidas mobiil mu teksade taskus Rihanna - Who's that chick?-i üürgama hakkas.
"F'ucking phone," pomisesin vihaselt, kui seda kobasin. Tundsin ekraanil vilkuva numbri kohe ära.
Andres.
Damn.
Telefon laulis mu peopesas, kus mina seda ainult klaasistunud pilguga vahtisin. See üürgas nii kaua, kuni ekraanile ilmus lihtsalt kiri: 1 vastamata kõne.
Mobla hakkas uuesti mu pihus vibreerima. Panin selle otsusekindlalt kinni. Ma ju lubasin, et viskan ta oma elust välja. Pole mulle seda tibijahtijat vaja.
"Kes see oli?" päris Reili uudishimulikult.
Braavo. Just seda mul vaja oligi. Et ta mu elus tuhnima hakkaks.
"Pole sinu asi," ütlesin nii vaikselt, et ta ei kuuleks.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!