Kuulsin sireene. Suudlesin teda laubale ja lootsin,et ta lollitades üles tõuseb. Nutsin ja karjusin nuttes: "Tõuse ülesse! "Ma vajan sind.." nutsin ja panin enda pea vastu ta rinda. "Neiu tule eest." kuulsin arsti kes ust kinni pannes kanderaami tassis. "Sa peaksid koju minema ja suhkruvett jooma. Siin olemine ei ole sulle hea." jooksin nuttes välja kui arst seda mulle ütles. Kuidas ta võis mind sealt ära ajada? Kõik see oli minu süü, ma ei olnud valmis. Miks ma siis kiirusta...sin sellega? Mul oli peas tuhat mõtet. Ma ei tahtnud koju minna- mulle tuli meelde üks ilus koht kus on põõsas koos kollaste õitega. Tahtsin seal olla ja palvetada Aroni eest, see oli esimene kord kui ma palusin jumalat. Tuntsin seda kuidas mul poole kergem hakkas. Nutsin ja hakkasin kodu poole liikuma. Vihma hakkas tulema, mul oli külm mul polnud jopet ega midagi. Nägin oma isa,kuidas ta tuli oma autoga. Läksin autosse. "Aron sai üledoosi,kas tahad ma saadan su sinna vaatama?" küsis isa. "Ma tean ta saatis mulle sõnumi kui ta tablette hakkas neelama."ütlesin ma nuttes. Isa sõitis haigla juurde pani mu maha ja siis läksin Aroni juurde. Küsisin kus ta palat on. Nutsin ja avasin selle ukse. Nägin teda ja tormasin ta juurde. Hoitsin ta käest kinni ja suudlesin teda suule. Ta ärkas. Jumal oli tõesti mu palvet kuulanud. Ma liginesin talle ja suudlesin teda täiest jõust. Ta phaaras mu peast ja see oli lihtsalt imeline. "Ma armastan sind,me oleme käinud läbi tule ja vee." naeratas Aron mulle ja kallistas mind. "Mina sind ka." naeratasin talle. Mul oli külm ja ma pugesin ta palativoodisse teki alla. Ma jäin talle kaissu magama.....