Teema: Järjejutud / Noortejutud

Pealkirjatu 1. (1)

Aidake pealkirja mõelda pliiiis =)
mul tuli mingi tuju järsku kirutada.
isegi kui ma aint endale kirjutan, mis on üsna tõenäoline...
aga vahetpole.


Tegelased:
Kathlina-18.aastane, peategelane
Kerttu- 13.aastane, õde
Teele-6.aastane, õde
Melissa-40.aastane, ema
Thomas-43.aastane, isa
Anna- 29.aastane, tädi


Järjekordselt kodust lahkudes mõistsin, et kui me poleks Ameerikasse tulnud, oleks kõik korras. Ma ei saanud niipaljusid asju kaasa võtta, rääkimata mu koerast Bells'ist, sest et me hakkasime elama korteris kuhu mu armas koer ei mahuks. Enne ema juttu ma tõesti ei uskunud seda. Ehki meil endalgi palju ruumi olnud, 5 inimest ja 2-toaline korter. Isa rääkis alates sellest ajast, kui me kolisime, et me saame varsti kolida oma majja. Me kolisime 2 aastat tagasi. Nüüd ehk mõistate. Peale selle muutus ka isa peale kolimist vägivaldseks, jõi pidevalt, peksis meid kõiki- mind ja mu kahte väiksemat õde. Ema peale ta lihtsalt karjus. Ema muidugi tundus ka selline, justkui ta ei hoooliks meist, vähemalt minust. Kerttut ja Teelet kaitses ta koguaeg. Igalpool. Ja mind-hmmm, viimati, nagu ta Kertut kaitseb, kaitses ta mind 4 aastat tagasi.Täna oli seesama juhtu taas, kus isa oli mind peksnud. Seekord ol see valusam kui kunagi enne.



Tõmbasin jopeluku kinni ja lõin ukse tugevasti kinni, jalutades treppidest alla. Isegi 1.korruselt oli kuulda isa kohutavat lärmamist. Vaesed naabrid. Helistasin oma tädile. Ta oli juba harjunud mind lohutama, sest viimasel ajal juhtus seda väga tihti. Teadsn, et tema peale saab loota. Kuna ta teadis kui hull ta vend on (minu isa), ja et ega emagi suurem asi pole. Seekord ei pidanud ma kaua ootama, et ta vastaks.

''Kathlina! Kas asjalood on väga hullud?'' küsis ta kohe, nagu teades, miks ma helistan. Ehkki, ime see ju pole.

''Hullemad kui viimati. Isa peksmised lähevad aina tugevamateks.''

''Tõesti... aga mina ja Bells kolima varsti maale, kus vanaema elas. Talle on seal palju parem. Kõik ei meenuta talle seal niipalju sind.'' rääkis ta, ja juba muutis meie jututeemat hetkeks.

''Tahad õelda, et ta pole veel mid unustanud?'' Pisarad kippusid silma, kui kuulsin veel, kuidas tädi kirjeldas Bellsi igatsust.

Meie vestlus oli kokku üsna pikk. Me rääkisime igasugu asjadest. Kõige rohkem muidugi Bellsist.

''Ma tahaks niiväga Eestisse tulla... seal oli viimati kõik palju parem, kui siin. Ära mõtle, et ma olen hull.'' ütlein viimaks, viimast lausepoolt õeldes lausa naeratasin kergelt.

''Ma usun sind,'' ütles ta. ''Ma pean minema, Bells igatseb õues jalutada ja lumes käkerdada. Tsau.''

Kui ma tahtsin talle tsau õelda, oli ta toru juba hargile visanud.

Kobasin jopetaskus. Leidin sealt paljugi asju. Uksevõtmed, kommipaberid, veel kommipabereid, rahakott. Tahtin uurida, kui palju raha mul on. millegipärast kirjutasin seda viimaselajal toedalt paberile. Kui ma paberi leidsin, nägin, et raha oli just nii palju, et selle summa eest saaks Eestisse. Ja raha jääks ülegi. See tekitas minus tunde, mida ma polnud tundnud juba kaua aega. Rõõm. Paberilipik mu käes oli rõõmustav. Ma mõtlesin. Kaalutlesin oma otsust. Ja sain kindla otsuse: Ma lähen tagasi Eestisse. Ja seda juba täna. Jooksin suurest õnnest lähima takso juurde ning ütlesin taksojuhile, et ta viiks mu lennujaama. Mu tuju oli rohkem, kui hea.


Kui olin uurinud, mis ajal väljub esimene lennuk Eestisse, kuulsin oma õnneks, et selleni pole kaua aega. Ostsin rutakalt lennukipileti ja läksin edasi kohvikusse. Tundsin kohtuavalt nälga. Ent rohkem ärevust.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!