Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Kartmatu #3 (0)

Nii, saite nüüd üle pika aja uue osa, aga ma nüüd ei tea kas on üldse mõtet jätkata, ma arvan, et mitte. Ise otsustad kas jätkan või mitte. Ma vist ei näe sellel eriti mõtet.

Võtsin õpikud ja hakkasin õppima, homme pidi mingi kontrolltöö lotas olema. Võtsin loodusõpetuse kohe käsile ja jäin seda tuupida. Kuid mu mu mõtted tiirlesid ikkagi nende vampiiride ümber äkki peaks ikkagi kooli vahetama või midagi... Siis järsku tegi keegi mu ukse lahti ja pistis oma pea välja see oli minu ema: "Kullake, tule sööma söök jahtub ära muidu, pärast õpid edasi."

Panin siis asjad kõrvale ning tõusin, seadsin sammud köögi poole ning minu õde ja isa istusid juba lauas ja puhusid juttu. Istusin lauda.

"Nii Laura, kuidas esimene päev koolis oli?" küsis isa mu käest küsimuse.

"eem... ma sain teada, et seal koolis õpivad libahundid ja vampiirid..." vastasin isa küsimusele.

"isver, sõid su ära vä?" ema ehmus selle-peale.

"ei, koolis oli reegel, et ei võinud inimesi nahka pista."

"No loodame, et seda siis ei juhtu, siis saad seal õega hästi hakkama." ema oli rõõmus. Ma ainult noogutasin selle peale ning hakkasin sööma. Tänasin söögi eest ning läksin oma tuppa loodust uuesti õppima. Õde tuli samuti korraks minu tuppa.

"Kuule, kas sa oled kindel, et saad seal koolis hästi hakkama?" küsis õde.

"Vist küll... kardad, et sa ei saa?"

"Ma arvan küll..." õde oli mures.

"Ole mureta ma olen sulle toeks." muigasin.

"Tänud" õde naeratas ning ta tuju läks kohe rõõmsamaks.



*



Kooli poole jalutades märkasin kuskil autotee peal mingit sõidukit ja inimesi kogunemas, mõtles ka uurima minna mis toimub. Jooksin sinna ning märkasin ühte noort naist, kelle kaela peal olid nähtavasti mingid hambajäljed. Ma arvasin, et mõni vampiir on ründama läinud vist. Jooksin kähku kooli poole, vahetasin riided ning tormasin klassi. Nägin, et Carmen tormas kohe minu juurde.

"Laura, juhtus midagi?" küsis Carmen lootes mulle abiks olla ja üritas olla hea sõbrannana.

"Nägin ühte noort naist, kellel oli kaela peal vampiiri hambajäljed." rääkisin Carmenile kõik ära.

"Ma vist tean kes ta on..." jäi Carmen kohe mõttesse, jäin Carmenit vaatama.

"Kes siis?" küsisin ta käest.

"Daniel Mcpax, eriti paha vampiir..." jäin Carmenit suurte silmadega vaatama, see tuli suure üllatusena.

"Paha?" esitasin mõttetu küsimuse, ise olles seda ka kuulnud.

"jah," vastas Carmen. "Aga sa ei pea kartma, ma võin sul silma peal hoida, me oleme ju sõbrannad?" noogutasin vaid selle peale. Kell oli samuti helisenud ning õpetaja oli sisse tulnud, alustasime tunniga ning istusime pinki ja õpetaja hakkas tänasest juhtunust seletama, mida ma ise nägin. Teised jäid kohe mõttesse.



#Laura õe vaatenurk.



Hakkas vahetund, olen kõigest kuulnud, mul tekkis hirm, jooksin koridoris ringi, lootes Laura üles leida ning miski takistas mind jooksmast, lendasin kuskile pimedasse keldrisse ning see lukustati. Läksin suht paanikasse, üritasin väljapääsu saada.



#Laura vaatenurk



Jalutasin koolikoridoris ringi kuna mul polnud ka siin midagi teha ja ei lootnud ka klassiruumis niisama istuda, mõtlesin enda õe üles leida, läksin klassi kus mu õe tund toimus ning ma ei näinud teda seal küsisin teistelt, et kas nad on teda näinud. Vastus kõlas eitavalt, siis jalutasin koolikoridoris edasi lootes enda õe üles leida, siis ilmus Carmen mu juurde ning kõndis mu kõrval, küsisin Carmeni käest, et kas ta on teda näinud ja vastus kõlas jällegi eitavalt, hakkasin juba muretsema, ta peab ju siin olema. Carmen jäi siiski mõttesse ning jooksis koolikoridoris ringi, ma jooksin talle järgi. Olime juba paar minutid mu õde otsinud. "Oled ta juba leidnud?" küsisin Carmeni käest.

"Ta on keldris." hüüdis Carmen ning üritas seda lahti saada, see oli lukus, võtit ka polnud. Carmen mõtles mida ette võtta.

"See oli vist Danieli kätetöö" lausus Carmen.

Teavita ebasobivast sissekandest!