Õuduste maja 2 (32)

Sandra ärkas siis ühel suvisel päeval vara.Ta läks kööki ning nägi siis üht kirja laual.Ta võttis kirja ja hakkas lugema ,,Kallis Sandra, ma läksin praegu poodi ning, siis lähen ma oma sõbrannadele külla.Ma tulen alles homme tagasi, et proovi üksinda seal hakkama saada, aga ma usun, et sa saad küll hakkama.Ma tegin sulle ka toidu valmis, et söö ikka kõht täis.Hüvasti.".See kiri oli Sandra ema kirjutatud.Sandra pani, siis kirja tagasi lauale ja hakkas siis endale toitu tõstma.Ta tõstis toidu ära ning pani taldriku lauale, et käsi minna pesema.Ta pesi käed puhtaks ja tuli tagasi kööki, kuid ta nägi siis, et tema taldrik on tühi.Sandrale tulid külmavärinad peale ja ta hakkas väga kartma.Siis helistas Sandra ruttu emale.Keegi võttis vastu, kuid ei rääkinud vaid tuli ainult sahin.Ta pani siis teleka käima, et äkki hakkab, siis julgem.Ta vaatas telekat, kuid järsku läks telekas iseenesest kinni.Sandra oli siis väga paanikas.Ta läks ruttu teki alla, kuid siis natukese aja pärast kuulis ta midagi.Ta vaatas natuke teki alt välja, aga oh õudust mis ta nägi.Ta nägi, et üks tool liikus niimoodi, et keegi nagu kõõluks selle tooliga, kuid selle tooli peal ei olnud kedagi näha.Sandra kuulis ka järsku tagant toast, mingi asja kukkumist.Ta oli nii ehmunud, et ei julgenu vaatama minna, mis kukkus.Natuke aega oli täiesti vaikus ning Sandra läks natuke maja uurima.Ta jõudis selle toa ukse ette, kust ta kuulis mingi asja kukkumist.Ta seisis selle ukse ees ja hakkas lingist kinni võtma, et ust lahti teha, kuid korraga läks see uks ise lahti ja hakkas liikuma, kinni ja lahti, kriuksudes.Sandra ehmus nii ära, et minestas.Ta ärkas alles, siis kui oli õhtu käes ja pime oli.Tal tuli kohe ärgates meelde, mis juhtunud
oli .Ta läks, siis kööki endale süüa tegema.Ta tegi söögi valmis, kuid ei tõstnud veel toitu taldrikule, vaid läks ennem käsi pesema.Ta pesi käsi ja vaatas korraks end peeglist, kuid ta ehmus kohe maid, sest tema oli kurva näoga, aga tema peegel pildil oli naerul suu.Sellepärast ta ehmus ning ta jooksis ruttu vannitoast ära.Ta tõstis siis endale toitu, kuid tema käsi värises väga palju.Ta hakkas, siis õhtu sööki sööma.Ta sõi rahulikult, kuid järsku hakkas üks lamp vilkuma, siis teine, kolmas ning lõpuks vilkusid kõik lambid ning Sandra hakkas väga kartma, et võttis ruttu võtmed ja jooksis õue.Võtmed võttis ta ainult selleks, et äkki pärast on uks lukus ning ta ei saagi tuppa.Ta oli siis natuke aega õues vaikselt ja nägi siis, et toas enam tuled ei vilgu.Ta vaatas, siis ümbruskonna läbi ning ta silmad peatusid ehmatusest kaugel oleva vana moori peale, kellel oli üleni valge riietus, latern käes, kõndis küürus ja liikus nagu kummitus.Sandra ehmus ja jooksis kähku pööningule.Seal ta vaatas natuke ringi, et kuhu peita.Ta leidis ühe kirstu ja tahtis sinna peita.Ta tegi kirstu lahti, aga siis ta kohe kiljus, sest seal oli mingi surnukeha.See surnukeha oli Sandra isa.Surnukeha peal oli mingi kiri.Ta võttis kirja ja hakkas lugema ,,Te lahkute siit kohe või juhtub sama, mis teie isaga"!See kiri oli kirjutatud verega, Sandra isa verega.Aga see kirst läks järsku ise kinni.Sandra jooksis, siis kähku pööningult alla ja jooksis kiiresti sellest majast kaugemale.Ta kükitas mitmeid tunde ühe põõsa taga ja ootas ema, kuid üks asi ajas talle külmavärinad peale.See oli kummituste ulgumine, mis sealt pööningult tuleb ja kus on ka Sandra isa surnukeha.Kui oli möödas mitmeid tunde, kuulis Sandra auto häält.See oli tema ema.Kui ema autost välja tuli, krabas Sandra ta ruttu põõsa taha varju, et kummitused ei leiaks neid ning rääkis talle kõik loo otsast lõppuni ära.Siis nad hiilisid tasakesi kaugemale, sellest majast ning kui nad olid juba päris kaugel, hakkasid nad kuhugi jooksma, kuid keegi ei tea nendest enam midagi.Nad on jälgi jätmata kadunud.Kas nad on veel elus või mitte?Seda ei tea vist keegi.

THE END