DnD #47 - Kurja võluri loss - Neljakümne kuues peatükk - Suremise teine tee (0)
* Disclaimer:
Hoiatus. Käesolev järjejutt põhineb Dungeons and Dragons seiklusel ning võib sisaldada vastavateemalisi ning -spetsiifilisi termineid. Jutustus sisaldab vägivalda ning üle-võlli huumorit. Ei ole sobilik nooremale lugejaskonnale!
Neljakümne kuues peatükk - Suremise teine tee
Tegelased: draakonisündinu paladin Shamash, haldjast vibukütt Lonewolf, poolhaldjast vargaplika Randie, pooldeemonist nõid Malach, kääbikust druiidineiu Leyah
Eelmises osas: Läbi ime saab Randie metallist ukse luku lahti muugitud. Ruumi keskel on tagurpidi püramiid, mille peal on ükssarviku sarvest võlukepp, seinte ääres on lauad koos võlujookide, raamatute ja materjalidega. Malach tormab võlukeppi võtma, kuid kaob äkitselt. Haldjas avab nurgas oleva kirstu, leiab sealt koti müntidega, randme kaitsed, kaks tervendavat võlujooki ja veel paar tundmatut pudelit. Randie avastab, et kui mõelda mingitele tegevustele, siis lähevad helendama sellega seotud esemed. Mõeldes võlukepi kättesaamisele, läheb see helendama. Randie võtab kotist kangi ning tõmbab sellega saua postamendilt ära. Peaaegu kohe tuleb nähtavale maagiline uks, millest paistab suremise äärel olev nõid. Hetk hiljem sööstab nende poole surnuist ellu ärganud lossi omanikust võlur ja ründab Randiet, kuna tolle käes on võlukepp. Surnud mees hammustab väga valusalt ning vargaplika arvab, et järgmist rünnakut ta üle ei ela. Samal ajal köhib Malach agoonias verd.
Leyah reageerib esimesena, krahmab haldja näpus olevatest tervendavatest võlujoogi pudelitest ühe ja lendab nagu rakett läbi maagilise ukse. Tee peal olles eemaldab juba korgi ning Malachini jõudes tõstab tolle pead ja kallab kõik vedeliku kurgust alla. Mõne hetke pärast nõid köhatab, elu värv tuleb näkku tagasi ning tänab pisarates druiidi. Ta polnud kunagi varem nii lähedal surmale olnud. Tänulikkus vahetub kiiresti püha viha vastu ning Malach vannub kurja kättemaksu sellele neetud võlurile, kes ta oli peaaegu ära tapnud. Kui teistel oleks olnud aega vaadata, siis kindlasti oleks olnud humoorikas vaatepilt, kuidas verine nõid pikali maas olles viibutab rusikat ja ähvardab väga piinarikka surmaga oma ründajat. Kuid teised on võitluses ega pane seda tähele.
Draakonisündinu väga osavalt virutab kahekäemõõgaga elava surnu poole ning tabab kohta, kus peaks unearter olema. Sealt pritsib mingit musta plöga välja ja on näha, et võluril on väga halb olla, vat et kukub kohe kokku. Haldjas astub vargaplika ja vaenlase vahele, kuna Randie on ka peaaegu suremise äärel. Lonewolf ründab mõõkadega, kuid on vist ähmi täis ning paraku pihta ei saa.
Nõid ajab end vaevaliselt püsti, pilt keerleb silme ees ning üritab ennast koguda. Vargaplika teab, et tal on vaja saada võlukepist lahti, sest see mõjub võlurile magnetina. Keerutab veidi mõtteid peas, jookseb siis nõia juurde, annab tollele ükssarviku sarvest tehtud maagilise eseme, krahmab kotist ühe tervendava joogi ja kulistab selle tilgatumaks. Lausa imeväel tunneb Randie ennast paremini ning ka ärahammustatud näopool hakkab vaikselt taastuma. Iluravi on tal küll kindlasti vaja peale seda kaklust siin.
Võlur näeb, et tema võlukepp on vahetanud omanikku, pöördub urisedes tolle poole, sööstab rünnakule ja üritab nõida hammustada. Malach astub lihtsalt kõrvale ja pääseb puhta nahaga.
Druiid hakkab midagi sosistama ja kätega vehkima. Tema käte vahelt lendab välja välgulaine (loits: “Thunderwave”), mis paiskab kõik ülejäänud toasolijad laiali vastu seinu ning vigastab neid ka elektrilöögiga. Kuri võlur vajub elutult pikali maha, samuti nõid ja vargaplika. Teised kiunuvad valust.
“Oih…” ehmatab druiid. Arvatavasti oli see tema esimene kord kasutada sellist loitsu. Leyah võtab haldja käest teise tervendava joogi, astub nõiale lähemale ning kordab natuke aega toimunud tegevust. Malach teeb silmad lahti, vaatab pikalt druiidile otsa, kuid ei ütle siiski mitte midagi.
Shamash proovib oma tervendavat loitsu Randie peal. Pomiseb midagi ja vehib kätega, ning puudutab siis vargaplikat. Too ärkab ellu ning ütleb automaatselt: “mul on tervendavad joogid kotis…” Vaatab siis ringi ja taipab mis on juhtunud. Naeratab tänulikult paladinile ning tõuseb püsti.
Nõid ei lase aga kaua niisama ajal veereda ja hakkab asjalikuks. Piidleb seda võlukeppi eest ja tagant, silitab ühte pidi ja teistpidi ning kuulutab teistele: “tundub, et see on Imede Võlukaigas (ese: “Wand of Wonder”). Sellega saab tulistada välja loitsu, mis valib ise suvaliselt oma efekti, olgu see siis kivistamine, pimendamine, kalliskivistamine, põletamine, nähtamatus, vähendamine, meeletu tuul, liblikapilv või mis iganes. Me kogesime ise neid efekte siin lossis.” Teised punnitavad vaid silmi ja kuulavad väikese pelgusega.
“Viska see kaminasse!” põrutab paladin.
“Ole kuss, see on nii võimas asi, hetkel küll tühi,” on nõid täiesti teisel arvamusel, “tundub, et võlukepp pöördus võluri vastu. Selle ma võtan kindlasti kaasa!” ja paneb uhke võlurelva kotti ära.
Haldjas mõtleb, et huvitav, kas on äkki võluril midagi kasulikku kaasas ning hakkab seda patsutama. Ta ei oska arvata, et võlur on juba kaua aega tegelikult juba surnud, ja oma rohmakate sõrmedega vajutab liiga tugevasti, nii et keha sisse tulevad augud, praod, kust lööb rõvedat halba vänget haisu ninna. Aga mitte midagi ei leia. Kuid selle käigus tekib tal aimdus, et võlur sattus samuti läbi maagilise ukse teise dimensiooni ning jäi sinna lõksu. Kuna võlujõud hoidis teda nii kaua elus, ka peale surma, siis oligi võlur seal kinni ega saanud kuidagi välja. Kui võlukepp eemaldati postamendilt, siis uks hakkas mõlemat pidi läbi laskma ja hullunud elav surnu sai tulla tagasi päris maailma tagasi.
Haldjas pakub välja: “eeldame, et nüüd on kadunud ka need maagilised efektid erinevatest tubadest ning me saame vaadata uuesti üle need toad, kuhu me enne ei saanud minna.” Teised nõustuvad ja noogutavad. Äkitselt märkab Lonewolf ühe riiuli peal midagi sätendavat ning läheb seda uurima.
Samal ajal astub uksest sisse Rivana ja noogutab kõikidele tänulikult. Viskab haldjale põlastava pilgu, meenutades, kuidas too tema surnukeha kümne kuldmündi pärast rüvetas, pöördub naeratades tagasi teiste poole, lehvitab ning lahkub siis igaveseks.
Seltskond tunneb, kuidas terve lossi olemus on muutunud kuidagi sõbralikumaks õhkkonnaks, ei ole tunda sellist üldist maagiat ega lendavaid poltergeiste. Hoolikalt kuulates on kuulda, kuidas väljas vihma sajab aga tegemist on loomuliku vihmaga, kõik taimestik, mis seal varemalt ebaloomulikult kiiresti suureks kasvanud, taandub tagasi oma tavalisse vormi.
Shamash hakkab äkitselt imelikke hääli tegema. Kõik pöörduvad tema poole ning näevad, et too on näost roheline, põsed punnis ja ei näe üldse hea välja.
Järgmine osa Neljakümne seitsmes peatükk - Lootus ilmub teisipäeval, 8. novembril
Autori kommentaar »
Lisa kommentaar
Kommenteerimiseks pead sisse logima
Kommentaarid