40# Not (4)

Mind äratati üles suure müraga.
Ma peaaegu lendasin diivanilt maha.
"Darcy, ärka saatanas üles, palun!" hüüatas Jenna ning kükitas kiiresti mu ette. "Jookse nii kiiresti, kui sa saad. Harry ootab sind all."
"Mida?" pobisesin, aga Jenna lükkas mind juba treppidest alla.
Harry haaras välisukse juures mu käest, kaenlas minu saapad ning tiris mind muudkui edasi, kui me mööda tänavat jooksime.
"Mis juhtus?" küsisin ähmides.
Ta peatus ning käskis mul saapad jalga panna. Tegin seda kiiresti, sest mu jalatallad valutasid kohutavalt.
"Ma küsisin midagi," laususin pahaselt, kui uuesti jooksma hakkasime.
"Jonah võttis vastu pommiähvarduse kõne," hüüatas ta paanikas. "Kõik pidid kohe plaani järgi tegutsema."
"Ma ütlen ausalt. Ma ei polnud väga tähelepanelik, sest ma olen omadega sassis."
"Ära muretse. Lihtsalt järgne mulle ning ära kao ära, sest muidu on asi läbi."
Mul oli tohutult hea meel, et ma olen sportliku kehaga, kuigi ma väga kiiresti ei jookse, aga just seda oli mul tollel hetkel vaja.
Me olime võib-olla juba veerand tundi jooksnud. Minu õnneks me peatusime ja Harry üritas maha lüüa laoruumi ust.
Lõin isegi tugeva paugu vastu ust ning see murdus natukene, et anda meile väike ruum läbi minna.
"Tubli töö," oli poiss isegi veidikene imestunud ning käskis mul kiiresti sisse ronida.
Ma tegin absoluutselt kõike, mida Harry käskis, sest ma olin totaalselt endast välja minemas.
Me lõhkusime maha mitmeid uksi, et kuskile hoonesse sisse jõuda. Me jooksime mööda räpaseid tänavaid, kuigi ma olin lootnud, et ma sellistesse kohtadesse ei satu. Ma kaotasin lugemise, kui me üle kolmekümnenda aia hüppasime.
"Harry, kas me saaksime korra peatuda?" palusin ning kummardusin, et oma põlvedele toetuda.
"Kas sinuga on kõik korras?"
Vihastusin hetkeks. Ma pidin kõik välja lamama.
"Ei, mitte miski pole korras. Mu kõige kallimad sõbrad on linnas laiali, et mul aidata tabada maffiamehi, kes tapavad teisi. Kes ma olen, et teie elud enda kasuks ära anda? Mu vanemad on kuskil seal" - osutasin näpuga igasse kaarde - "ning mul pole aimugi, kuidas ma neid aidata saan. Jah, meil on plaan, aga mitte ükski hea plaan ei pea kaua vastu, sest see käib nii. Me võime kõik korda ajada, aga midagi juhtub, Harry, kellegagi meist.
Ma kardan teie kõigi elude eest ja nüüd, kui ma kardan just, et midagi hullu juhtub, avastan ma end keset armukolmnurka, mida ma vihkan. Ma ei jõua enam joosta, sest ma pole sportlane! Mu jalg valutab nagu põrgu, sest ma tõmbasin selle kuskil paganama katuse otsas puruks!"
Seda kõike ma karjusin ning selle lõpetas ainuüksi väike musi huultele.
"Tule," ütles ta vaid ning ma järgnesin, sest midagi muud ei jäänud üle.

"Seega me lihtsalt istume siin tund aega?"
Ta noogutas vaikselt ja jõllitas pimedusse. Me istusime järjekordselt mingis konteineris ja see oli jube ja vastik ja räpane.
"See on see plaan? Kas me saame midagi kasulikku teha?"
"Me peame ootama kelleltki sõnumit, mida teha. Kuna sa oled tähtis liige praegu, pead sa rohkem ettevaatlikum olema."
"Ainuke asi, mida ma tahan on saada kätte oma vanemad!"
Ta tõusis püsti ning hakkas minu ees edasi-tagasi kõndima.
"Darcy,mõtle, mis juhtub pärast seda, kui te niinimetatult põgenete. Põrgu lööb lahti ning nad lihtsalt tuleksid sulle järele. Mida nad tegelikult tahavad? Darcy, kas on midagi, mis su perega on seotud? Miks nad just sinu isa tahavad?"
Ma vajusin rohkem ja rohkem mõttesse. Ma kartsin tegelikku vastust teada saada.
Mida tahaksid hiinlased minu isast? Ma pole olnud oma perega aastaid, mis tähendas, et ma ei teadnud absoluutselt mitte midagi meie pere asjadest,
"Mõtle, mingi mälestus lapsepõlvest... midagigi."
"Harry, ma ei mäleta midagi. Sa ei saa midagi sellist paluda," ahastasin.
Ta kükitas mu ette ning võttis mu mõlematest kätest kinni, surudes neid vaikselt ja lohutavalt.
Sulge silmad, keskendu ainult ühele teatud asjale ning proovi meenutada. Sa saad hakkama, usu endasse.
Need olid mu enda mõtted, mis proovisid mind lohutada. See oli imelik, sest ma ei suutnud tavaliselt end kunagi maha rahustada.
Ma jäin mõtlema Liale, kes kuskil üksinda ilma minuta pidi olema. Ma olin alati teda kaitsnud, sest õrn Lia on õrn.
"Lia," pomisesin. "Ma kardan tema pärast."
"Sa saad meenutamisega hakkama," patsutas Harry mu õlga ning istus minu kõrvale. "Ma olen siinsamas sinu kõrval, kui sa rääkida tahad."
Sulgesin silmad ning toetasin pea vastu konteineri seina oma selja taga.
Danielle...
Liam...
Meie kolm mänguväljakul mängimas. Me olime õnnelikud.
Isa ja ema mind kallistamas.
Õnnetus.
"Ei, meenuta, palun," pomisesin endale ja Harry minu kõrval pööras pead.
Darcy, sa saad hakkama. Ära anna alla. Sa oled lähedal.
Mu pea käis pööraselt ringi. See näitas, kuidas see tegelikult mind mõjutas. Ma arvasin, et ma hakkan minestama, aga kui pildikesed mu silmade ette hakkasid tungima, tungis naeratus vägisi mu näole.
"Darcy...sõber...Hyoki."
Isa nägu haihtus ja ilmus minu silme ees ning ma surusin silmi rohkem kinni, et aimu saada, mis toimus. Kas ma olin lühem?
"Kas ta tõi mulle kommi, issi?" küsis lapsehääl ning ma ehmatasin, sest see tuli minu suust.
Kiilaneva peaga mees kükitas minu ette ning patsutas mu pead. "Ta on... mis..."
"Darcy," vastas väike mina.
"Kas... õues... tahad..."
"Issi, kas sa kuulsid? Tal on minu jaoks kommi!"
Mu isa hakkas rääkima: "Ma-"
"Tule... sa... pea..." lausus kiilanev mees ning väike Darcy võttis mehe käest kinni, järgnedes talle musta autoni.
Äkitselt avastasin ennast uuest kohast, ma istusin autopagasni.ku äärel ning kiigutasin oma jalgu kuni Hyoki mulle maiustusi otsis.
Puudutasid asjandusi, mis nägid ohtlikult sarnased välja relvadele - või suurtele automaatidele.
"Mis see on?" küsisin kilgates ning lükkasin riide relva pealt ära paljastades hiiglasliku automaadi. Väike Darcy lasi näpul üle relva libiseda.
"Mida... ei... puudutamine... pole... sulle," rääkis mees kiiresti ning võttis mu sülle, ulatades samal ajal mulle kaks suurt pulgakommi.
"Darcy, kas sa kuuled mind? Vasta mulle! Darcy!" raputas Harry mind õlgadest.
Veider. Miks ma sain totaalselt aru oma sõnadest, aga teiste omad olid segased?
"Harry," pomisesin ning ta aitas mind vastu konteinerit istuma.
"Sa minestasid või läksid endast välja. Sa olid vähemalt kümme minutit välja lülitatud. Ma läksin paanikasse ja-"
"Ma nägin lõiku sellest, kui ma olin väike. Seal oli mees nimega Hyoki ning ma olen kindel, et tema on kuidagi asjaga seotud."
"Hyoki," lausus Harry ning haaras oma telefoni.
"Mida sa teed?" küsisin segaduses ning hõõrusin oma meelekohti.
Ta hingas mitu korda sügavalt sisse, ühmas ning kirjutas midagi oma telefoni.
"Ma saadan sõnumit, et teistele teada anda, mis toimub," lausus poiss kiiresti.
Ohkasin ning tõmbasin jalad vastu rinda. "Mida me ootame? Mingit märguannet või käsklust?"
"Asja juhivad peamiselt kaksikud, mis on hea, sest nad on imelised organiseerijad. Kust need lapsed pärit on? Jenna on veel imelise välimusega ka."
Pööritasin silmi. See oli nii Harrylik hakata kedagi kommenteerima ja kedagi atraktiivseks pidama.
"Asi pole selles."
Ta noogutas muiates ning jällegi me istusime kahekesi kõrvuti, küljed kokku pressimas. Ma olin selle üle tänulik, sest õhk hakkas järjest jahedamaks minema.
Harry telefon vibreeris ning ta luges sõnumit oma ekraanilt.
Ta nöoilme muutus ning õhkkond muutus natukene pingelisemaks. Mitte kumbki meist ei öelnud mõnda aega mitte midagi.
"Kui palju sulle see Jonah-poiss meeldib?" küsis Harry vaikselt.
Kohkusin küsimuse peale veidi. "Um, ta on mu sõber..."
"Tore, sest ta peaks oma elu pärast veidi muretsema."
Tõmbusin temast eemale. Kas ta on vigastatud või midagi?
"Ma olen päris kindel, et Jonah just tahtis, et sa läheksid üksinda Hyokit otsima."

"Oled sa peast põrunud?" hüüatas Lia. "Me ei saa teda otse surma saata."
"Ta ei saada teda surma, Li, rahunege kõik maha. Me oleme kõik vaatepunktides kaitseks. Ta peab ainult teada saama, mida tema prekonnast tahetakse," rääkis Jenna nõudvalt.
"Vaatepostidest ei piisa. Kõik võib valesti minna. Terve plaan võib valesti minna," lisas Danielle.
Jonah oigas. "Kas te ei arva, et te ajate selle natuke valele levelile? Darcy, mida sa ise arvad?"
"Ma lihtsalt sooviks minna üksinda sinna ehitisse, küsida mida ta mu perest tahab ning kui vaja, maksan ise selle eest kätte."
Ruumis püsis mõnda aega vaikus.
"Sa ei saa nii teha," alustas Zac kaebamist. "Vähemalt luba keegi endaga kaasa. Ma ise tulen sinuga."
"Ning sa saad totaalselt kolki," laiutasin käsi. "Miks ma üksi ei saa minna?"
"Sest nad lasevad su maha!" hüüatas Harry pahaselt. "Mida muud sa nendelt ootad, Darcy?"
"Nad ei lase mind maha, kui nad mind nii väga tahavad. Ta hoidis mind kinni asja pärast. Ma pigem lähen üksinda, kui et riskin teiega."
"Aga keegi tuleb sinuga kaasa," lausus Danielle. "Ainult sellel juhul, olen mina nõus."
"Päriselt?" hüüatas Lia meeleheitlikult. "Te ei saa seda lubada. Ta kohtub seal silmast-silma tapjaga!"
"Tuleb midagi teha, et tõde kätte saada," lausus Jonah. "Mina tulen sinuga."
"Äkki tal on parem kellegi lähedasemaga minna?" pakkus Zac ning mul oli tunne, et ta mõtles ennast.
"Ma olen relvadega parem, isegi, kui mul musklit pole, seega ei. Mina lähen. Kas see asi on otsustatud?"
Paistis, et Zac annab alla ning paljud ei julgenud Jonahi poole vaadata.
"Olge ettevaatlikud," lausus Jenna ning Danielle kiirustas kiiresti minu juurde, et mind kallistada.
"Ma lihtsalt pean seda praegu tegema," pomises ta. "Ma armastan sind."
"Mina sind ka," pobisesin enne, kui ta minust lahti lasi ning me Jonahiga koha pealt jalga lasksime.
"Kas meil on plaan?" küsisisin poisilt, lootes midagi nõustuvat.
Ta ei vastanud mulle. Ei raputanud pead, ei noogutanud, mitte midagi.
"Jonah," sõnasin karmilt.
"Olgu, ei, mul pole mingit plaani ning see ongi probleem. Mul pole aimugi, kuidas me sisse saame nii, et meid ei märgata."
"See on väga-väga lohutav," laususin agressiivselt. "Ma loodan, et sa tuled millegi peale, sest ma olen vaimselt hävitatud."
"Kas sa saaksid mulle ühte asja lubada?" küsis ta, silmad läikimas.
Noogutasin, kartes oma suud avada. Kui tema vesitsema hakkab, ei ole mina kaugel.
"Luba, mulle, et sa tuled sellest elusalt välja."
_____
Kas jutt muutub teie jaoks sama igavamaks nagu see minul muutub?