Teema: Järjejutud / Noortejutud

28# Not (1)

Me istusime logases ja inetu väljanägemisega kohakeses, mis pidavat olema "Teekannu" kohvik.
"Milline ta välja näeb? Ja miks me sellises kohas oleme?"
"Vastan kõigepealt teisele küsimusele," köhatas isa vaikselt. "Ma ei taha sinu ema ohtu panna, seega on just selline varjuline paik hea avalikkuse eest hoidumiseks."
"Oh. Okei. Ja välimus?"
"Su emal on sama kastanpruunid juuksed, kui sul, kuid silmad on sinakashallid. Ja ta on kurvastavalt kõhn. Ma mõtlen, ta käed näevad alati nii haprad välja ja paistab nagu ta vajuks oma jalgadel seistes kohe kokku."
"Tal on halb terviseseisund?"
"Darcy, ma pole üldsegi kindel, kuidas su ema elab. Ma ei saa tema eest alati hoolt kanda." Ta jutt vaibus.
Turtsatasin pahaselt. "Mulle tundub, et sa valetad mulle. Ma tulin siia, et saada vastuseid, mitte uusi küsimusi."
"Kui sa emaga kohtud, läheb kõik paremaks. Ta muutub tervemaks."
"Nii automaatselt. Miks, issi, miks?"
See oli esimene kord, kus ma enda lihast isa kutsun "issiks", nii et ma ise mäletan. Nägin pilku tema silmis, kui ma teda nii kutsusin ning mehe silmad täitusid soojusega.
"Su ema loobus korralikust toitumisest nii kauaks, kui ma toon ühe meie tütardest temani."
Ahhetasin. "Aga Dani ilmselt teadis sellest varem, eks? Aga ta ei käinud siin?"
"Ei-ei, Danielle ei teadnud sellest õigupoolest midagi," pomises isa. "Ma olen kindel, et kui ta oleks teadnud, siis ta oleks tulnud."
"Siis miks sa ei öelnud?" Mu hääl murdus ja silmad hakkasid vesitsema.
Ta vaatas mind abitute silmadega. "Ma ei tea, Darcy. See on keerulisem, kui sa arvad."
Raputasin pead. Ma tahtsin teda uskuda, aga miski minus arvas, et võib-olla ta lihtsalt ei hoolinud piisavalt.
"Darcy, palun, ära nuta, eks. Su ema jõuab ka varsti."
Noogutasin, pühkisin kiiresti vallapääsenud pisarad ära ning ootasin, käed põlvedele surutud.
Kuulsin, kuidas kohvikuuks avanes, kelluke tilisemas ning kiiresti pauguga kinni laksatas.
Tõstsin pilgu, et silmata oma enda ema, kes oma peenikestel jalgadel meie laua poole sammus, lai naeratus nöol.
Ta istus vaikselt meie juurde lauda ning asetas oma väikese käekoti lauale.
"Tere, Danielle," naeratas ta. "Rõõm sinuga kohtuda."
Vaatasin kohkunult isale otsa, kes vaikselt naerma puhkes ja oma naise kätt patsutama hakkas. Mu ema - Gabrielle on ta nimi - vaatas uuesti mulle otsa, huuled värisemas.
"Darcy?"
Püüdsin naeratada, kuid mu nägu soovis kõigest jõust olla kohkunud. Mu ema hääl oli nii lummav, vastupandamatu. Ma tahtsin otsekohe talle kraesse hüpata ja kallistada.
Julgesin ainult tema kätt pigistada ja naeratada.
"Oled see tõesti sina?" küsisin uskumatult.
Gabrielle noogutas. See oli tõesti tema. Minu ema, tumepruunid juuksed hobusesabas poolde selga langemas ja sinakashallid silmad uurivalt minu igat külge läbi silmamas.
"Kas sa mäletad kõike?" küsis ema, pöördus siis isa poole: "Saab ta kõigest nüüd aru?"
Naeratasin nutuselt: "Sa ei pea millegi pärast muretsema, ema. Ma mäletan kõike peaaegu kohe, kui seda mulle meelde tuletatakse ja erinevaid fakte jagatakse."
"Sa oled nii kena, Darcy, oh mu jumal," sosistas ta imestunult ning püüdis mind kallistada.
Sirutasin end välja, nii et lõpuks kallistasime väga ebamugavas positsioonis üle laua. Naeratasin ikka veel, pisarad aeglaselt mööda näolappi alla voolamas.
"Ma olen nii õnnelik, et ma sind viimaks kohtasin," eemaldus ema aeglaselt. "Kuidas Daniellega on? Kas ta ei tulnud?"
Noogutasin nukralt. "Jah, ta jäi maha. Viimane asi, mis ta mulle ütles, oli see, et ta ei soovi teiega kohtuda, sest ta on teis pettunud. Ma vihkan teda."
"Sa ei vihka teda, Darcy. Ma saan isegi temast aru. See on talle raske... See kõik, mis ta üle elas. See, et tema parim sõber ja õde kaotas oma mälu ning ei mäletanud teda. See, et tema vanemad ta hülgasid ja lasid eemale saata."
"Aga samuti ei pea teie end koguaeg kõiges süüdistama," anusin. "See oli ka tema valik ja ma lihtsalt pean seda väga vääraks. Ma ei saagi oma õde maatasa teha, ema."
Ema naeratas, isa seal samas kõrval ning pigistas siiamaani mu kätt. Muudkui naeratasin, näidates oma rõõmu, kuid ma ei osanud kuidagi väljendada tundeid, mis tegelikult mu sees valitesid.
See oli värviline vikerkaar armastusest, igatsusest ja taaskohtumisest ning kappas minust läbi nagu skittleseid oksendav ükssarvik.
"Ma tõesti armastan teid, päriselt," naersin omaette.
"Meie sind ka," ütles isa naeratades.

"Ma olen nii elevil, et me nendega jälle kohtuma läheme!" õhkas mu ema. "Darcy, sa hakkad Jonahit ja Jennat armastama! Oh, oota, sa nagunii armastasid neid. Nad on-"
"Nad on kaksikud, üliarmsalt lummavad. Jonah on arg ja Jenna boss. Selge."
Mu vanemad saatsid mulle tahavaatepeeglisse manitseva pilgu. See oli minu esimene pilk lihastelt vanematelt, kes konkreetselt mind manitseda üritasid.
"Mida? Kas ma ütlesin midagi valesti?" küsisin suuri silmi tehes.
"Ei," vastasid mõlemad.
Naeratasin endale võidukalt, vaadates väsinud tüdrukut autoakna peegeldusest.
Me jõudsime Grace´de maja ette. Isa ütles, et see on nende perekonnanimi.
Nende maja nägi välja palju inglisepärasem, kui ma arvasin. Maja aknad ja uks olid inglise omadele sarnane ning põõsad ja kujud maja ees tuletasid Inglismaad meelde.
"Nad on britid. Neil on palju tugevam aktsent, kui sinul, mu kallis," seletas isa, kui mu segaduses pilku maja uurivat nägi.
"Nende isa on Kyle ja ema Jean. Palun, kutsu neid kohe nimede järgi, neile meeldib nii rohkem," lisas ema juurde.
"Selge," noogutasin. "Veel midagi, mida ma peaksin meeles pidama?"
Peatusime, parkides sissekäigurajale ning ema pööras end ümber, et mulle otsa vaadata, ise naeratas.
"On kohe teada, et Jenna sulle esmapilgul ei meeldi. Ta võib algselt näha väga ülbe ja ennasttäis, kuid kui sa õpid teda tundma on kõik tipp-topp! Kui ta sind piisavalt usaldab riskiks ta kasvõi oma eluga."
"Kuidas sa seda tead?"
"Ta on minuga ikka selline nagu ta on - nähvab ja nii edasi, kuid olen sellega juba aastate jooksul harjunud. Ma tean seda, sest ma nägin, milline sa temaga väiksena olid. Siis, kui sa temaga kohtusid ning siis, kui te päevad otsa koos tema vennaga olite."
"Ma sain aru, et Jonah on teistsugune?"
Isa vaatas ebalevalt emale otsa ning siis mulle: "Ma arvan, et lähme sisse ning sa ise saad kohe aru, kui sa poissi näed, usu mind!"
Väljusime kõik kolmekesi korraga masinast ning suundusime kõik Garce´ide ukse poole.
Isa koputas uksele, mis peaaegu kohe automaatselt avanes. Minuvanune tüdruk avas selle talle. Jenna.
Astusime sisse ning ma silmitsesin esimest korda Grace´ide pere.
Vanemad, Kyle ja Jean, nägid välja täiesti tavalised. Kyle oli pikk, tõmmu mees, laia ninaga. Jean oli täiesti vastupidine kõhna, väikese kehaehituse ja hiireninaga naine. Naise juuksed näisid nii hõredad.
Kui minu pilk viskus Jennale, tahtsin ma karjuda. Tüdruk nägi konkreetselt vapustav välja. Ta oli väike nagu tema ema ja kitsa ninaga. Tüdruku silmad mõõtsid mind nii viisakalt, kuid kehahoiak oli ülbe.
Kuid ikkagi ma nägin tüdruku juures, et miski tema juures imetles või igatses mind. Ta tundis mu otsekohe ära. No loomulikult, ma olen koos oma vanematega. Samas ma nägin Danielle´le sarnane välja.
Vaatasin Jonahile otsa ja ma uppusin. Täiesti otseses mõttes, ilma mingi naljata.
Seda on tõesti võimatu kirjeldada, kuid ma tundsin seda voolu, millega poiss mind kaasa tõmmata tahtis. Ta silmad olid süütud ning ta sarnanes väga oma õele. Nagu kaksikud peakski!
Mul ei olnud külm ega jahe, kuid ometigi ma tundsin jahedust. Või midagi vahepealset.
See oli väga kõhe tunne ning seda ongi lausa võimatu kirjeldada. Kas sellepärast ta ongi nii teistsugune, sest ta paneb su nii tundma.
"Hei, mina olen Jenna," tutvustas niinimetatud ninakas-tüdruk ning viipas siis oma vennale: "See on Jonah. Ta on imelik, aga sa harjud ära."
_____
Sooje muffineid ning skittleseid oksendavaid ükssarvikuid!

Teavita ebasobivast sissekandest!