25# Not (14)

Järgmisel hommikul lebasin ma oma voodis, käed üle voodiserva ja pea seal, kus oleks pidanud olema jalad.
Ringutasin end ja vaatasin tuhmi nöoga aknast välja. Vihmane. Täna oli vihmane.
See oli esiteks. Teiseks, kell oli üheksa läbi, seega ma olin juba kaks tundi maha maganud. Olgu, mängin haiget.
Lähen kasuema tuppa, hakates teesklema haiget.
"Ära isegi proovi," lausub Ashley, kes oma voodis kohvi joob ja ajakirja sirvib.
"Miks sa mind üles ei äratanud?" hüüatasin käsi laiutades.
"Kõigepealt, täna jääb kool ära. Aknast vaatasid välja?"
Kehitasin õlgu. "Vihmane on."
Ahley naeris: "Torm on, kallis laps. Lugesin õnneks oma meilid läbi enne, kui sind äratama tahtsin tulla."
"Kas ma võin edasi magada? Oota... Kuidas ma koju sain?" küsisin pead hõõrudes.
"Harry tõi su ära ja ma ei saa märkimata jätta, et sa olid ikka väga vindine," kortsutas mu kasuema kulmu.
Ohkasin, lastes käed rippu. "Ära saada mulle seda pettunud pilku. Mis sa arvad, et ma meeldega jõin? Ma isegi ei mäleta midagi."
"Selles asi ongi. Sa ei mäleta," sättis ta lugemisprille oma ninal.
"Kas sa laimad mind?" tegin kurva näo ette.
Ta pani ajakirja kõrvale ja kutsus mind enda juurde, viibates.
Läksin oma teeseldud mossis näoga Ashley kõrvale kaissu. Ta tõmbas mind enda vastu ja kallistas tugevasti. Nuusutasin seda mõnusat kohvilõhna, mis tema magamisriietele külge oli hakanud.
"Sa ju tead, et ma ei teeks seda kunagi, Darcy. Sa oled juba pikemat aega minu väike emotsiooniline keeristorm siin olnud ja ilma sinuta ei oleks see maja nii värviline. Kuidas ma saaks?"
"Ei saakski, sa armastad mind."
"See on küll tõsi. Ja mulle tundub, et keegi teine armastab ka sind nii väga, et lõpuks naasta."
Eemaldusin temast natukene ja kortsutasin kulmu. Lõpuks naasta?
"Allkorrusel," sõnab kasuema vaid.
Ikka segaduses väljun toast ning kõnnin vaikselt mööda treppi alumisele korrusele. Vaatan kõigepealt pesuruumi - issand jumal, Darcy, kes ootaks sind pesuruumis?
Elutoas, raamatukogus ja ka esikus pole kedagi näha. Astun kööki ja vaatan alguses tuimalt ringi. Alles paar hetke hiljem märkan sõdurivormis noormeest laua taga istumas. Müts laual lebamas, kohv ees ja album nina ees lahti. Siis ta tõstab pilgu.
"David!" Ma peaaegu karjusin seda nime.
Dave tõusis toolilt, suur naeratus ees ja püüdis mu õigel hetkel kinni, kui jalad tema puusade ümber sõlmisin.
"Ai, Darcy, sa pigistad mu katki!" naeris ta, hoides ise mind tugevalt kinni.
Ausalt öeldes ma tundsin tema tugevaid lihaseid ja see oli natukene veider tunne, sest ta oli sõjaväkke minnes kleenuke ja õbluke poiss.
"Isver, kuna sa tagasi jõudsid? Dave, ma igatsesin sind nii väga! Kas sa said mu kõik kirjad kätte?" pudistasin kiiresti, kui ta mind elutuppa juhtis.
Istusime diivanile maha, minu käed tema omades, mõlemal naeratused näol.
Ashley istus trepilt ja vaatas meid õnnelikult, pisarad silmas.
"Tänu sellele, et ma olen üks edukaimaid sõdureid pataljonis, lubati mind nädal varem ära. Mõtlesin, et teen valentinipäevaüllatuse."
"Aga kuna sa siis jõudsid üldse?" pärisin kiiresti.
"Täna varahommikul. Teadsin, et ema on varajane ärkaja..." rääkis Dan elavalt. "Muide, Darcy, kas sa mäletad oma soovi kunagi sõjaväes olla?"
Muigasin. "Huvitav, et see sul veel meeles on, aga ma olen oma meelt juba muutnud selles suhtes."
"Parem oleks, sest ma ütlen sulle: selline koormus nagu seal... Sa ei elaks seda kõike üle," pilgutas mu kasuvend mulle silma.
"Muide, ma tegin muffineid. Kas sa sõid juba, Dave?" küsis Ashley.
"Ma mõtlesin, et sööme neid koos," pakkus Dave.
Naersin: "Venna, Ashley on juba pikemat aega taimetoitlane ja riisi-dieedil. Selles on ainult 0,9g rasvu."
Dave paistis hetkeks väga segaduses, vaadates kordamööda mind ja kasuema. Ashley saatis mulle mureliku pilgu ja hakkas oma näppe sõrmitsema.
"Ashley?" küsis Dave. Oh pagan.
"Me-" alustasin.
Kasuema noogutas oma poja suunas: "Darcy oma enda õde, Danielle - sa peaksid teda mäletama - avas end su kasuõele ning Darcy on nüüd teadlik kõigest. Kust ta pärit on, tema perekond, meie juurde tulek. Ma ise ka arvasin, et tal oli aeg teada."
Närisin oma huult, sest ma ootasin põnevusega, kuidas Dave reageerib.
"Olgu, vabandust. Ma ainult ehmusin, kui sa ema nii kutsusid," vabandas Dave muiates. "See on tore, et ta teab."
"Ma hoidsin seda küll ema eest saladuses, et ma tean, kuid see vaevas mind nii väga ja mul oli raske teda ´emaks´ kutsuda, seega läksime nime peale üle, aga nüüd... Ma ei jõua enam sind nii kutsuda."
Viimase lausega pöördusin Ashley enda poole. "Sa oled siiski mu ema. Minu arvates ma peaksin sind ikkagi nii kutsuma."
Ta naeratas mulle laialt ja pühkis ära valla pääsenud pisara, mis mul südame kümme korda soojemaks tegi.
"Muffiniaeg!" hüüdis Dave ja hakkas esimest muffinit rüüstama.

nädal aega hiljem
"Kas sa saaksid tulla?" küsis Danielle ärevalt ja mulle tundus, et ta hüppab teisel pool toru.
Jutt käis tivolist, mis Londonisse paar päeva tagasi oli tulnud ja tüdrukud olid nii põnevil sinna minemast.
"Selles mõttes, et see on siseruumidesse paigaldatud. Õigemini hiiglaslikku telki! Palun-palun, tule!" anus Dani.
Kratsisin kukalt: "Ma pean pakkima, mäletad? Ma lähen homme oma isa juurde."
"Õigus! Ah pagan, nii kahju, aga ma loodan, et ta hakkab sulle meeldima."
"Mind on natukene häirinud see, et ma pean ütlema, et ma lähen ´isa juurde´. Miks mitte ´vanemate juurde´?"
"Oh, Darcy, ära kurvasta. Meie vanemad pole lahus, aga nad lihtsalt peavad eraldi elama. Ma ei tea isegi neist kuigi palju."
"Kas ma ainult tunnen nii või sa pole isegi väga huvitatud?" küsisin mureliku häälega.
"Anna andeks, Darcy, aga sinu ära saatmine oli mulle kõige valusam asi üldse ja ma ei suuda seda oma vanematele andestada. Anna mulle väga andeks. Kui sa vaataksid olukorda minu vaatepunktist, siis sa totaalselt mõistaksid mind. Ma teadsin terve aja kõike ja läksin vastu tahtmist teise perre. Mulle isegi tundub, et mind armastatakse siin rohkem."
"Kuidas sa saad nii öelda?" sain pahaseks.
Ma ei soovinud oma ainukese õe peale karjuma hakata, aga tuli mu sees järjest küttis ja küttis.
"Sa ei saa aru! Sa olid alati see, kellele pöörati rohkem tähelepanu, aga siis polnud mul sellest midagi. Sa olid mu väike armas väikeõde."
"Ma enam ei tea, kes sa oled. Sa oled alati nii armastav, hooliv ja sõbralik ning nüüd ma kuulen selliseid sõnu sinu suust oma enda vanemate kohta?" vehin kätega, kõndides toas ringi. "Miks?"
"Ma ei taha sinuga tülli minna, aga-"
"Aga mida? Ma ei soovi vabandusi, Dani. Ma arvasin, et sa mõtled teistmoodi. Ma arvasin, et kuskil südame põhjas on sul oma lihaste vanemate jaoks armastus," seletasin kiiresti vahele.
"Sa arvasid valesti. Vabandust, et pidid minus pettuma!"
Nende sõnadega pani ta kõne kinni. Viskasin vihahoos telefoni vastu seina ja kisendasin patja, niiet Dave minu tuppa tormas.
"Ma tulin kontrollima, et sa oma pead vastu seina ei taoks," tegi ta nalja. "Muide, kuidas pakkimisega läheb? Vajad abi?"
"Mu oma lihane õde ütles mulle praegu, et ta väga ei hooligi oma vanematest. Kuidas ma peaks käituma, David? Kuidas ta saab nii öelda? Ma näen temas nüüd hoopiski uut poolt. Ta on nii ennast täis!"
"Hinga sügavalt sisse ja välja," pakkus Dave. "Kas te läksite tülli?"
"Mis sa ise arvad? Loomulikult! Sest ma astusin oma vanemate eest välja!"
Dave kortsutas kulmu, teadmata, kuidas aidata. "Mis siis, kui sa lihtsalt kruttisid tema närvid üles?"
"Minugi poolest astu tema eest välja, aga ära minu vastu ka hakka," ajasin ta selle lausega oma toast välja.
Lükkasin ukse tema nina ees kinni, kuid avasin selle kohe, öeldes järgmist.
"Kallis venna, ei, ma ei vaja su abi. Aitäh. Headaega."
Ma asetasin beeži kohvri oma voodile ning hakkasin asju pakkima. Kell oli juba üheksa, aga ma lihtsalt ei saanud varem endale karku alla.
Ma olin vaimselt nii kurnatud. Võib-olla mu keha oli valmis kaljult alla hüppama, aga ma tahtsin nii väga aju välja rebida.
Võtsin isegi aspiriini, aga sellest polnud just kuidagi abi.
Kui oma riided, pesuasjad ning jalanõud olin ära pakkinud, lükkasin kohvri ukse juurde ning lippasin kiiresti pesema.
Ilmselt istusin dušši all väga kaua, sest kui ema vannitoa uksele koputas pidavat kell olema juba kaksteist.
Loputasin end, kerisin rätiku ümber ja lendasin nagu surmakuul enda tuppa.
Lõpuks võisin oma jänesepiltidega tudukatega voodisse heita ja silmad kinni suruda. Kuid õnnetuseks hakkasid mu märjad juuksed mind segama ning ma pidin uuesti püsti tõusma, et patsikumm võtta ja need salgud krunni panna.
Viimaks istusin voodis teki all kägaras, telefon juhtmega lõua all ning istusin twitteris.
Ema avas vaikselt ukse ja sosistas: "Võib-olla oleks aeg nüüd ilma elektroonikata päriselt magama heita?"
Naeratasin tänulikult, saates tema suunas õhumusi ning asetasin telefoni öökapile.
Viimati vaatasin aknast välja tähtede poole ja unistasin kõigest, mida ma isa pool võiksin teha.
Viimane mõte enne totaalset kokkukukkumist - mis on mu isa nimi?

Ärkasin äratuskella plärisemise peale. Seegi ärkamine lõppes nii nagu tavaliselt. Äratuskell kukub öökapilt maha sodiks.
Seekord ei vaevu ma juppe kokku korjama hakata, vaid vean end kohe hambaid pesema.
Juustega läks mul halvasti. Tänu sellele, et nad olid kuivanud krunnina, olid mul juuksed siia-sinna laiali nagu nukitsamehel ning mul oli vastik olla.
Kas just täna pidid mu juuksed mind alt vedama? Tänan.
Panin selga juba varem valmis pandud riideesemed: helesinised teksad, valge pluus ja tennised.
Jõudsin edukalt koos suure kohvriga kööki, käekott kaenlas.
"Tere hommikust, kaunitar. Kui Dave alla tuleb viib ta su asjad autosse," tervitas ema mind.
Mida lähedamale jõudis lennujaama minek, seda närvilisemaks ma muutusin. Mul tuli nii suur tahtmine juba Ameerikas olla ja oma vanemaid näha. Lennukisõit pidi olema 5 tundi. Mulle õnneks meeldib lennukiga sõita.
Sõin ära südamekujulised pannkoogid, mis ekstra mulle oli valmistatud.
Enne veel kui lennujaama poole sõitma hakkasime Davidiga, hoidsin ema tükk aega oma embuses ja jätsin temaga hüvasti.
"Mäletad ikka reisi põhimõtet?" tuletas kasuema meelde.
"Jah," noogutasin naeratades. "Õppida oma vanemaid tundma."
"Head reisi!" hüüdis ta, kui autosse istusin.
"Emps rääkis terve hommiku, kuidas ta sinu pärast muretsema hakkab," naeris Dave. "Oled sa ärevil?"
"Nalja teed või? Loomulikult olen, vaata, mu käed lausa värisevad. Ma lihtsalt loodan nii väga, et mul ei tule oma vanematega mingeid piinlikke hetki. Et me lihtsalt jookseksime üksteise poole ja kallistaksime ja ei laseks lahti."
"See on väga muinasjutulik kohtumine, nagu filmides."
"Filmides on alati kõik nii perfektne. Ma unistan päris tihti, et oleksin filmis."
"Ka sealne elu pole alati lihtne, Darcy," vastas Dave.
Paarikümne minuti pärast jätsin ma Dave´iga turvakontrolli ees hüvasti.
"Kallis oled," hoidis poiss minust kõvasti kinni.
"Sina ka, aga ma soovin nüüd hingata," pomisesin, endal naeratus suul.
Dave naeris, patsutas mu käsivart ning lasi mul edasi liikuda.
Panin oma kohvri, käekoti ja välisriided lindile ning ootasin oma korda, et saaksin läbi väravate minna.
Teisel pool väravas, kus minuvanune tüdruk läbi kõndis, hakkas masin piiksuma ja tüdrukul paluti kõik oma ehted ära võtta. Tüdrukul oli võimalikult igalpool - ninal, kõrvas, kulmu ülal, lõua all - neet või midagi selle sarnast.
Ja siis juhtus üks kõige naljakam hetk lennujaama ajaloos. Tüdruk surus oma käe endale pükstesse ja kui ta selle välja tõmbas olid tal mõned needid käes.
Hakkasin turtsuma kuni lõpuks pidin kõkutades läbi väravate minema ning turvamees oli sunnitud mind üle vaatama, sest ma tõmblesin väga veidralt.
Ootasin oma lendu neljateistkümnendas väravas vähemalt tunnike. Selle aja jooksul olin endale kotti nihverdanud sushi, võileivad, puuviljad, mitu pudelit vett ja muffini.
Minu istekoht oli lennuki tiivaosas. Sain istuda akna all nagu olin lootnud. Mulle meeldis alati vaadata, kui kõrgel me oleme või mis üldse allpool toimub.
Olin ennast just mugavalt sisse seadnud, kui minu kõrvale keegi istus. Ma ei pööranud isikule tähelepanu, lülitasin parajasti oma telefoni välja ning sättisin elektroonika vahendid lennurežiimile.
"Oh, palun vabandust!" kostus äkitselt minu kõrvalt kohkunud poisihääl.
Minu kõrvale istunud poiss oli ülimalt kena välimusega. Tal olid kastanpruunid juuksed, mis läksid kokku tema šokolaadi-silmadega. Ta nägi välja peaaegu nagu Jamie Bower, aga mitte blond.
Märkasin kellegi telefoni enda süles. Ilmselt sellepärast poiss vabandaski, et oli selle mulle sülle pillanud.
Ulatasin selle talle, naeratades: "Pole hullu."
"Mis su sihtpunkt on?" küsis poiss seejärel uudishimulikult, näppides oma telefoni korpust.
"Kanada, Toronto," laususin. "Sina?"
"Suundun samuti Kanadasse, aga ühte väiksesse külla."
"Las ma pakun. Külastad oma sõpru?" pärisin.
Poiss muigas: "Tegelikult venda. Kolis siia möödunud suvel. Ning kuidas on lood sinuga, tundmatu tüdruk?"
"Nimi on Darcy ja ma külastan oma vanemaid," ütlesin midagi mõtlemata. "See on pikem lugu, kui sa küsida tahtsid."
"Ei-ei, mulle ei meeldi oma nina teiste asjadesse toppida," lausus ta sõbralikult. "Ja ma olen Hayes," lisas ta muiates.
Mul oli juba algusest peale tunne, et Hayesiga ei kaasne just kõige toredamad lood.