1# Not (9)

"Hei, Darcy!" hüüti kaugemalt.
Mu sõbrannade näod läksid naerule ja nad kergitasid kulmi, mis pani mind ebamugavust tundma.
Pöörasin ümber ja vaatasin selja taha poistekamba poole, kes olid sellel aastal meie kooli tulnud. Ilmselt puutume nendega tundides kokku.
Mulle saadeti õhusuudlusi ja selliseid asju ning ühte poissi nügiti koguaeg. Pööritasin silmi ja pöörasin tähelepanu oma sõbudele.
"Seega..." alustas Lia. "Kas sa lähed nende juurde või ei?"
"Mida?"
Megan pööritas silmi, lausus: "Huvitav, miks nad seda ühte poissi nügisid. Kindlasti on tal sinu vastu huvi või midagi."
"Täna ma selliste asjadega ei jama, ma olen väsinud," ohkasin ja lükkasin juuksed seljale.
Lia maigutas minu sõnu järgi, ajades Megani, Danielle ja Keity naerma.
"Tänud, ma armastan teid ka," pööritasin lõbusalt silmi. "Keity, lähme järgmisesse klassi, palun?"
Keity noogutas ja haaras mu käevangu. Lahkusime oma sõbrannade juurest, minnes kunsti ajaloo klassi suunas.
"Ma loodan, et tagumised kohad pole hõivatud, sest ma ei istu enam iial esimesse pinki," vingus Keity oma okie aksendil.
Naersin. Eelmine kord, kui esimeses pingis istusime, keelas õpetaja meid vähemalt 30 korda enne kui vait jäime. Ja ta ei lubanud meil joonistada! See on minu ja Keity lemmiktegevus, eriti kunsti ajaloo ajal.
Vabasid pinke oli tagapool küll. Kiirustasime viimasesse ritta ja istusime aknapoolsesse pinki.
Kunsti ajaloo klassis olid mitu-mitu lauda kokkupandud üheks pikaks lauaks, seega igal õpilasel - väljaarvatud nendel, kes äärtes istusid - oli kaks pinginaabrit.
Ühel hetkel lõi Keity mulle käega ribidesse ja pööras mu näo ukse poole. Mu süda hakkas kiiresti trumbeldama.
Klassi astusid 3 väga kuuma poissi. Ma olin kindel, et mu suu oli ammuli.
"Üks neist hüüdis su nime ja ühte neist nügiti," sosistas Keity. "Lähedamalt vaadates on nad palju kuumemad."
Pidin üllatusest püksi tegema, kui minu kõrval tooli nihutati ja need kolm poissi meiega samasse ritta ja otse meie kõrvale istusid.
"Hei, sina oled Darcy, eks?"
"K-kuidas sa mu n-nime tead?" kogelesin kiiresti.
Poiss muigas: "Meeldiv tutvuda, mina olen Zayn."
"Ma küsisin midagi," kissitasin silmi ja Keity turtsatas minu kõrval minu ülbuse peale.
Ma olen võõrastega selline.
"Me küsisime ühelt õpilaselt, kes mööda läks. Ta vist käib sinuga fotograafia kursustel või midagi," vastas ta naeratades.
"Sul on kena naeratus." Kas ma tõesti praegu ütlesin seda?
Keity turtsatas jälle ja ma oleksin soovinud ta seal samas maha lüüa. Sõbralikus mõttes. Kui seda on üldse võimalik sõbralikult teha.
"Aitäh," naeratas poiss laiemalt.
Pöörasin end otseks, lasin juustel üle parema õla minna - sellele poolele, kus istusid poisid - ja punastasin õrnalt.
Keity sosistas mulle kõrva: "Tõesti, Darcy? Sa ütlesid selle kõvasti välja?"
"Ma olen närviline ilusate poiste juuresolekul, okei?" itsitasin ja nakatasin sellega Keitytki.
Miski minus ütles, et minu kõrval olevad poisid kõik kuulsid seda ja ma sattusin pabinasse. Tubli, Darcy! Veel võimalusi kuidas oma marki täielikult maha teha. Ideaalne päev.

Varsti oli see pooleteise tunnine jama läbi ja me panime Keityga oma pliiatsid ja paberid ära, mida olime joonistamisel kasutanud. Pluss, need ilusad kutid kõik vahtisid meid, kui me joonistasime ja arutasime, mida võiksime veel teha ja nii edasi.
Ma pole hetkel egoistlik, aga mina ja Keity joonistame mõlemad väga hästi ja me oleme alati oma tööde üle uhked. Meie töösid on ka palju avaldatud.
Klassijuhataja on alati püüdnud meid kunstirajale meelitada, aga Keity huvitub psühholoogiast ja mina fotograafiast, mis läheb kunstiga küll veidikene kokku, aga ei.
"Oota!" peatas üks ilusatest poistest mind ja ma pöörasin ümber, näol sõbralik naeratus.
"Kas ma saaks su telefoni numbri ja su sõbranna oma ka?" küsis ta samuti naeratades.
Vaatasin Keity poole, kes oli minust eemal segaduses näoga ja ma paistsin olevat kahe vahel kas anda tema number ka.
"Okei, minu oma on ******* ja Keity oma ********. Ma pean nüüd minema."
Kihutasin Keity juurde ja haarasin ta käevangu nagu meil kombeks oli.
"Mis tahtis see Zayn?"
Oh, õigus, see oli vist tema nimi? Oh issand jumal, ma olen nii udupea täna.
"Meie numbreid ja ma andsin ka."
"Mida?!" hüüatas Keity aga vaigistas end kohe. "See tähendab... Olgu, aga- Ah, ma ei tea."
Hakkasime naerma ja ma võtsin välja telefoni, et teistele helistada.
"Ja?" küsis Lia toru teises otsas.
"Kus te olete? Koridorid kubisevad inimestest. Saame kuskil kokku?"
"Raamatukogus on rahulik, tulge sinna, oleme selle lähedal."
"Olgu," vastasin. "Ja muide, ilusad poisid ja Zayn istusid meie kõrval."
"Sa tead juba tema nime?" hüüatas Lia ja seletas midagi Meganile. "Jookske kohale, sprintige juba!"
Ja toru oli tumm. Hakkasin naerma, seletasin Keityle olukorda ja võtsime tee raamatukoguni.
Raamatukogu ukseni jõudes tõmbasime selle kiiresti lahti ja läksime sisse. Suure ruumi kõige kaugemas nurgas istusid meie kaks teist bestikat laua ääres ja vaatasid meid ärevate nägudega.
"Darcylt sebiti isegi meie teleofninumbrid välja," alustas Keity vestlust.
"Veab," vingus Meg. "Milline see Zayn oli neist?"
"See püstise tukaga ja pruunide silmadega," vastas Keity, kes paistis poisist väga huvitatud olevat. "Darcy ütles talle, et tal on ilus naeratus, mida ta kindlasti ei tahtnud välja öelda."
Ja minu üle hakati naerma.
"Ma ei tee suurt numbrit sellest, et ma ilusate kuttide läheduses sulan. Palun, olge mõistvad," naersin nendega kaasa.
"Jah, Darcy, sa ütled seda koguaeg," ütlesid nad kõik korraga ja naersid edasi.
Äkitselt seisis laua ääres raamatukogu tädi ja pahandas meiega. Pidime naeru kätte ära surema, sest me üritasime seda tagasi hoida. Kui naine ära läks purskasime naerma, aga tegime seda võimalikult vaikselt.
11. klassi kohta oleme me väga lapsikud, aga me oleme alati need "pahad tüdrukud". Käime pidudel nagu meie vanused ikka ja nii edasi.
Me oleme kõik vallalised, sest meil on kokkulepe, et vähemalt kooli lõpuni ei seo ennast kellegagi. Oleme olemas vaid üksteise jaoks.
"Darcy," sisistasid tüdrukud korraga.
"Mida? Sorri, jäin unistama," ärkasin oma mõtetest.
Lia nõksatas peaga ja ma vaatasin, kes meile lähenesid.
"Oh, pagan."