8# Syrena Night as Fire (2)

Hoolimata, et järgmine päev pidime hakkama... võitlema, aga elementidega, panime kleidid selga. Keda me olime külas veel pükstega näinud? Ma mõtlen tüdrukuid.
"Ma pabistan," ütles Sady äkitselt, kui Lea meid Linnaku taha väljale viis.
"Sul pole vaja pabistada," märkis Lea. "Pealegi oleme ainult meie väljal. Meil pole suurt vaataskonda."
Sady raputas pead, nii et ta hobusesaba siia-sinna käis: "Ma ei mõtle seda. Mis siis, kui ma ei suuda oma elementi isegi avada?"
Lea naeratas sõbralikult ja asetas käe tüdruku õlale: "Sa saad hakkama. Sa oled oma elemendiga kokku loodud, sa ei peaks üldse pabistama, pisike."
"Üks asi veel," köhatas Sady pahaselt. "Ma tean, et olen kõige noorem, aga ärge kutsuge mind "pisikeseks", Lea."
"Vabandust." Lea oli tõesti süüdlasliku näoga.
"Sa ei teadnud," lohutasin teda. "Samuti ka meie mitte."
Uskumatu, kas ma üritasin printsessi lohutada? Ahjaa, ma unustasin mainida, ta pole kuninganna, sest tal pole meest.
Kõndisime välja keskele ja hakkasime arutama, kes esimesena üritavad.
"Kas me ei pea.ks kõigepealt üksi üritama oma elmenti avaldada? See oleks nagu soojendus," pakkus Sierra, kes oli silmnähtavalt närvis.
Lea noogutas: "Vabalt. Kellest me alustame?"
"Me võime minust alustada," vastasin, kui mu mõlemad õed maha vaatasid.
Nad läksid minust rohkem eemale ja ma lihtsalt seisin nende ees, silmis tühi pilk.
"Syrena? Mida sa tunned?" küsis Lea uudishimuliku pilguga.
Sady niheles: "Kas sa tunned nagu põleksid või midagi? Kas element nagu annab nii tunda ka?"
"Miks sa ei vasta? Syrena! Vasta meile!" käskis Sierra.
Ma oleks tahtnud neile vastata, aga ma ei saanud. Must oleks nagu elujõud kadunud. Mu silme ees oli ainult pimedus - samas ma nägin Lead ja oma õdesid - ja ma tundsin midagi. Ma ei põlenud, aga ma tundsin jõudu ja siis pimedus kadus. Tuli keerles mu ümber.
"Syrena!" hüüatas Lea ehmatades. "On sinuga kõik korras? Kas sa saad rääkida?"
"Jah," ütlesin, naeratus suul. "See on imeline."
Keerle ümber Lea, Sierra ja Sady.
Keerlev tuli mu ümber ründas neid ja hakkas nende ümber keerlema ja seejärel ilmus ei kuskilt veejuga ja laksatas tulekeerisele. See kustus ja jõud mu sees oli kadunud.
"Sady!" hüüatasin. "See olid sina, eks? Sa ründasid mind."
"S-s-see tuli i-iseenesest," kokutas Sady. "Ma peaaegu et ei näinud midagi ja siis ma tundsin midagi... Jõudu?"
"Mul oli see tunne ka," rõõmustasin. "Ma sain seda meeltega juhtuda."
"Ma mõtlesin, et ma võiksin lihtsalt sinu peale valguda ja siis see juhtus," rääkis Sady uskumatuses.
"Nii se käibki," tõdes Lea. "Sierra proovi nüüd ka."
Läksin Sierra kohale, kui tema meie ette seisis, aga kaugemale. Pärast poolt minutit nägime lumesadu Sierra ümber. Või siis tema kohal, aga see muutus sekundiga lumekeeriseks ja lendas meie poole.
Lumekeeris. RÜNDA.
Tulekeeris paiskas meie selja tagant, lennates lumekeerise poole. Veejuga tabas just sellel hetkel lund ja see jäätud, jäädes õhku, kuid kui tuli seda tabas käis pauk ja see kõik lendas laiali nagu langevad tähed.
"See oli vägev!" hüüatas Sierra. "Nägite, kui kõik kolm kokku põrkasid oli see nii võimas."
"Ma arvasin, et Syrena ei saa enam rünnata," lausus Lea mõtlikult. "Sady element oli ju viimane ning tuli ei alista vett."
"Jääd aga küll," kehitas Sady õlgu.
Naeratasin muudkui endamisi: "See jõud enda sees on nii mõnus... Nagu, mugav."
Sierra nõustus minuga, aga Sady oli mõtlikuks muutunud.
"Te ei tohi elementidega ülemeelikuks minna. Te teate ju, et see võib surmavalt kahju tuua," luges Lea meile sõnu peale. "Teie element võib nüüd avalduda ka vihahoos. Me peame taandamise ka ära õppima."
"Lea, on veel üks asi," alustas Sady aralt. "Kui ma Syrenat ründasin" - ta neelatas kuuldavalt - "oli mu element väga paindlik, element ei oleks nagu lasknud mul Syrenale ligi minna."
"Kaksikõed," nõustus Lea. "Legendis oli ka mainitud, et kui kaksikõed üksteise vastu hakkavad võib üks põnnama lüüa."
"Okei. Kas võib veel nii juhtuda, et kui Sady ja Syrena üksteise vastu hakkavad ja oletame, et Syrena element lööb põnnama ning Vesi tabab Syrenat ennast ja ta saab viga?" küsis Sierra väga pika küsimuse.
"See ei juhtu kunagi," vastas Lea. "Selle tõttu, et te olete õed on ka teie elemendid õed ja nad ei tee kunagi üksteisele haiget füüsiliselt, ainult vaimselt. Sierra, kui Sady sind tabas, siis sa tundsin torget või midagi?"
"Ei," vastas Sierra. "Vesi ei saa lund alistada."
"Siinkohal veel," ütles Sady. "Miks minu element ründas Sierrat, kui mina saan ainult tuld alistada?"
"Aga see muutuks jääks ja torget tundsid hoopis sina, eks?" küsis Lea.
Sady noogutas: "Jah, kuidas sa tead kõike, Lea?"
"Loomulikult, kui ma sain Lementide Tütardest teada, siis uurisin kõike, sest üks elas veel siin Põhja-Linnakus, kus mina elan. Ma pidin teist rohkem teadma ja õppisin kõik, mida vaja."
Nüüd teadsin, et võin Lea´lt kõike küsida, mis mind vaevab. Ohkasin.
"Tänaseks on kõik," arvas Lea. "Lõbutsege ja puhake. Homme keskpäeval jälle."
Jätsime hüvasti. Seekord viis meid koju vanker. Tänasime juhti, kui olime maja ees ja Sady viskas talle tänutäheks mündi.
"Vabandage, kas te saate mind edasi külla viia?" küsis Sierra.
Vaatasin oma kaksikõega teda küsivalt.
"Kui ma kümneks tagasi pole, siis tulge mind otsima, kui tahate," ütles Sierra ja hüppas tagasi vankrisse ja ta läks.
"Huvitav, mis tal plaanis on?" küsisin.
Sady paistis väga mõtlik: "Pole aimugi. Sa tead teda juba nii palju, et ta on samasugune ettearvamatu nagu papa."
Papa meenutas mulle nüüdsest ainult pisaraid, aga ma neelasin selle alla.
"Jah."

# Tuli natukene lühike, minu arvates, aga ma ütitasin pikalt kirjutada. Pealegi pean veel ideid koguma ja nii edasi. Kommenteergie, kritiseerige , kinkige pastakaid, kui viitsite, lisage fänniks end (minu profiilipildi all, järju paremal ääres on koht, kus on "Lisa lemmikuks") ja olge ikka mõnusad. Loodan, et meeldis. (: #