Sissejuhatuseks on sobiv tsiteerida kaks aastat tagasi tehtud kokkuvõtet riigikantselei juures koos käinud ruumiloome ekspertrühma tööst: "Hea ruum on Eesti riigile ja siin elavatele inimestele kasulik nii majanduslikult kui ka sotsiaalse võrdsuse, demokraatia, rände, investeeringute tegemise ja elukohavaliku seisukohalt.

Seega on oluline iga riigi tasandi otsus, mis selle saavutamisele kaasa aitab, ning iga samm, mis ruumi parandamise suunas astutakse. Eesti ruumi väärtusi hoides ja kvaliteeti parandades suudame olla riigina edukamad, sh paremini konkureerida elu- ja töökohtade asukohana, samuti turismi sihtkohana.

Ruumi senisest teadlikum ja läbimõeldum arendamine aitab parandada Eestis elukvaliteeti ja suurendada elanike heaolu nii praegu kui ka pikema aja jooksul." (Ruumiloome ekspertrühm 2018, 26)

Ruumiloome ekspertrühm tõi välja, et kvaliteetne ruum ei ole olnud riigi huvina esiplaanil ja ruumilise arengu eesmärgid on arengudokumentides sõnastamata. Kohaliku omavalitsuse üksused on jäetud üksi vastutama ruumikvaliteedi eest, samas puudub kohapeal selleks tihtipeale pädevus.

Nii riigi kui ka kohalike omavalitsuste üksikotsuste laiemat ruumimõju ei ole otsuse tegijad sageli teadvustanud ja teistpidi – ruumiotsuste ruumikvaliteeti pole kontrollitud. Seadused ja õigusaktid omakorda ei sätesta ruumiloome eesmärke.

Riigi ja omavalitsuse tasandil ei ole piisavalt rakendatud ruumiharidusega spetsialiste, kes probleemidele osundada ja neid lahendada oskaksid. Lõpuks, ruumiandmetes valitseb üle riigi suur segadus, kuna neid ei ole keegi koondanud.

Kvaliteetse ruumi tekkimise eelduseks on, et see on sõnastatud riigi huvina ja tellimusena.

Ekspertrühma soovitusel peab ruumimõjuga arvestama kõigi arengukavade koostamisel, ruumikvaliteet peab olema otsuste langetamisel esiplaanil, erinevaid rahastusmeetmeid tuleb kasutada senisest enam kvaliteetse elukeskkonna ja regionaalarengu edendamiseks, õigusaktides tuleb luua senisest selgemad alused parema elukeskkonna loomiseks, tuleb ka ruumiandmeid koondada ja juhendeid täiendada.

Kõige tähtsama komponendina nägid ekspertrühmas osalenud arhitektid aga ruumiloome meeskonna moodustamist selleks, et parandada riigi keskvalitsuse tasandil ruumipädevust ja koostööd ning saavutada riigi tasandi ruumiotsuste parem kvaliteet.

Miks on oluline seda dokumenti uuesti esile tõsta? Mõned põhjused alljärgnevalt.

Viimase kolmekümne aasta jooksul on Eesti linnade (v.a Tallinn ja Tartu) rahvaarv järjepidevalt kahanenud. Seda tõsiasja pole omavalitsuste tasandil teadvustatud ning veelgi vähem on selle aja jooksul kahanemise põhjuste ning tagajärgedega tegeletud, uue arenguvisiooni väljakäimisest rääkimata.

Lisaks rahvaarvu vähenemisele saab välja tuua veel teise pikaajalise suundumuse – maakonnakeskuste suuremate linnade rahvastiku väljavalgumine neid ümbritsevatesse valdadesse.

Sama on juhtunud kaubandusega, mis on liikunud linnade ajaloolistest tuumikaladest äärelinnadesse või naabervaldadesse. Need rahvastiku ja linnasiseste tõmbekeskuste ümberpaiknemise protsessid, lisaks töökohtade ja töö iseloomu muutusele, on Eesti linnade ühed suurimad elukeskkonna ja füüsilise ruumi mõjutajad.

Omavalitsustes eelistatakse aga pigem igapäevaste jooksvate probleemidega tegeleda kui pikemaajalist visiooni kavandada, kvaliteetsest ruumiloomest rääkimata. Nõnda ei tegeleta ka muutunud olukorra ümberhindamisega ning oma linnastruktuuri jõulisema kohandamisega muutunud oludele.

Samas on kasulik endale aru anda, et strateegiline mõtlemine ning mõistlikud ümberkorraldused ruumis on konkurentsieeliseks nii teiste Eesti linnade suhtes kui ka kogu Baltikumis, sest samasugused protsessid leiavad aset ka Lätis ja Leedus.

Eelkirjeldatu kehtib ka omavalitsustesse tehtavate riigi investeeringute kohta. Üldjuhul ei analüüsita riigi tehtavate linnaruumi mõjutavate investeeringute puhul selle mõju kohalikule elukeskkonnale, veelgi vähem analüüsitakse, kas selle investeeringu kaudu muudetakse kohalikke kogukondi jätkusuutlikumaks.

Omavalitsustel endal puudub tihti selleks pädevus ning riigil pole institutsiooni, mis ministeeriumite üleselt sellise analüüsi ning omavalitsuste toetamisega tegeleks. Riik ise ehitab samuti ilma laiema visioonita: iga ministeerium tellib hooneid Riigi Kinnisvara AS-i (RKAS) kaudu vastavalt oma nägemusele ja vajadusele.

Haridus- ja teadusministeerium ehitab uusi koole, siseministeerium uusi politsei- ja päästehooneid kitsalt oma valdkondlike arengukavade alusel. Samas oleks kasulik vaadata riigi tasandil, kuidas need investeeringud koos toimivad ning kas need aitavad kohalikku kogukonda ja linnastruktuuri tugevdada.

Lisaks on tekkinud olukord, kus iga uue ehitatud hoone kõrvale tekib piltlikult öeldes "vana maja vari" ehk tühjalt seisma jäetud üsna korralik hoone, millele aastate viisi ei leita uut omanikku ega kasutust. Selline näiliselt otstarbekas ja efektiivne ehitustegevus on suures pildis pigem ebamõistlik ja jätkusuutmatu, kuna ei analüüsita tegevuse kogumõju keskkonnale ja kogukulu riigile.

Ruumilised otsused on vahetult seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse poliitikaga, mistõttu pole vähetähtis ette näha erinevate otsuste ruumilist mõju. Kui meil on poliitiline tahe, et linnad oleksid tihedad, hästi ühendatud, tervislikud, inimsõbralikud ja sotsiaalse energiaga täidetud, ning teistpidi, kui me soovime vältida äärelinnastumisest ja autostumisest tulenevaid keskkonnaprobleeme, siis tuleb neid põhimõtteid ka otsuste tasandil rakendada.

Kui me teame, et sotsiaalne stabiilsus eeldab elujõulisi kogukondi, kus eri põlvkonnad ja erineva tausta ja sissetulekuga inimesed saavad rahumeelselt koos elada, kus lastel on turvaline iseseisvalt koolis käia ning eakatel ja erivajadustega inimestel on võimalik iseseisvalt ligi pääseda eluks vajalikesse kohtadesse nii hoonetes kui ka avalikus ruumis, tuleb hoolitseda selle eest, et ehitatud keskkond kõike seda võimaldaks.

Tegelikkuses näeme paraku teistsugust pilti, kus kogukonnad eralduvad järjest selgemini nii sissetuleku, vanuse kui ka rahvuse alusel. Eesti pealinn segregeerub jõudsalt, samuti toimub segregatsioon regionaaltasandil.

Põhjused peituvad poliitilistes valikutes ja otsustes, mitte planeerimises ja arhitektuuris, sest planeerimine viib ellu kehtivat poliitikat, mitte vastupidi. Praegu maitseme oma linnades 1990. aastatel tehtud otsuste vilju. Küsimus on selles, kas ja kui kaua peaksime samamoodi jätkama?

Linnaruumi tihendamine ning kompaktsemaks muutmine

Võrreldes teiste Euroopa linnadega on Eesti linnad hoolimata mitmest ehitusbuumist endiselt võrdlemisi hõredad. Teises maailmasõjas hävinud hoonestuse asemele ei ehitatud paljudes kohtades uusi maju. Tihti muudeti need alad ajutiselt parkideks ning aastakümnete jooksul on need ajutised lahendused muutunud juba püsiolukorraks (näiteks Tartu kesklinnas).

Lisaks on aja jooksul tühjaks jäänud tulekahjudes ja muudel põhjustel hävinud hoonete asemed. 1960.–1980. aastatel olid eelistatud modernistliku linnaplaneerimise põhimõtete järgi rajatavad uued vabaplaneeringulised linnaosad.

Viimase paari aastakümne jooksul on suuremates linnades siiski ka tühimikke täitma asutud, kuid see on olnud eelkõige kasumist lähtuva turumajanduse, mitte aga kohaliku linnavõimu tasakaalustatud ja koordineeritud tegevuse tulemus ning elukeskkonna kvaliteet ja avalik huvi nendes protsessides on jäänud pigem tagaplaanile.

Ajalooliste linnasüdamete elujõulisusele on laastavalt mõjunud ka mitmed planeeringulised otsused, mille pikaajalisi tagajärgi pole eelnevalt piisavalt analüüsitud. Kõige ilmekam näide on suurte kaubanduskeskuste rajamise lubamine linnade servadesse.

Taoline lahendus soodustab autostumist, kuna poed on viidud elukoha juurest kaugemale ning lisaks suretab see välja ajaloolisi linnade tuumikuid, kus reeglina asuvad ajalooliselt väärtuslikud hoonestused, mida on ühiskonnal keeruline ja kulukas üleval pidada, kui elu kandub linnade servadesse.

Antud probleemi üks põhjustajaid on ka see, et linnadel puudub kontroll enda piiri taga toimuva üle. Mitmete Eesti väikelinnade elujõulisust halvendavad kaubanduskeskused on rajatud teiste omavalitsuste territooriumitele, seega linnadel on olnud ääretult keeruline nende rajamist takistada või suunata.

Sama puudutab ka inimeste liikumist ajaloolistelt tuumikaladelt nn rasvaringidesse, mis asuvad linnade piiride taga ning kuhu kolib jõukam keskklass. Linnadel on väga raske takistada uuselamupiirkondade rajamist oma piiride taha. Samas nende uuselamupiirkondade elanikud hakkavad otsest mõju avaldama linnade haridus-, ühistranspordi- ning teedevõrgule (vt ka Anni, Oja 2016).

Peale hiljutist haldusreformi on mitmed linnad saanud kontrolli ümbritseva maa üle (näiteks Kuressaare ja Haapsalu). Omavalitsuste ruumilise planeerimise pädevus on aga väga paljudes omavalitsustes nõrk, seega ei pruugi ümbritseva maa üle kontrolli saavutamine suurt muutust linna arengu kujundamises tuua. Paraku puudub riigis ka institutsioon, kuhu omavalitsused saaksid oma ruumilise arengu planeerimise asjus pöörduda.

Sageli toovad omavalitsused linnaruumi kujundamise tegevusetuse põhjenduseks ka selle, et munitsipaalomandis on väga vähe maad ning sellestki moodustavad enamiku teed ja tänavad. 1990. aastatel korraldatud omandireform jättis Eesti linnad maa osas keerulisse seisu, kuid samas ei ole ka linnad ise näinud võimalust enda kätte jäänud maade pikaajaliseks arendamiseks, vaid on eelistatud täita nende maatükkide müügiga lühiajaliselt linna eelarvet.

Mingil põhjusel suhtutakse ühiskonnas ka munitsipaalomandisse maaostu kui tabusse. Veelgi suurema kriitikaga suhtutakse sellesse, kui avalik sektor ise asub arendaja rolli. Vastukaaluks võib tuua positiivse näite sellest, kuidas linn oma territooriumil toimuvasse arendustegevusse tasakaalustava jõuna sekkub: Helsingi linn jälgib hoolsalt, et uusarendustes oleks tagatud mitmekesine ja kvaliteetne füüsiline keskkond ning avalik ruum, aga ka elanikkonna sotsiaalne tasakaal ja ligipääsetavus kõigile.

Kallite korterite kõrval tuleb tagada ka kindel hulk taskukohaseid elamispindu. Selliste mõistlike tingimustega teenivad ka põhjanaabritest arendajad ometi kasumit. Meie linnaruumi arengut määrab paraku endiselt mõtteviis, kus turg on linnaplaneerimises ainuotsustaja rollis.

Selline süsteem on tõhus vaid lühiajaliselt. Peale taasiseseisvumist andis see kogu riigi arengule vajaliku tõuke, kuid kodanikuühiskond ja selle linnad peavad õppima rohkem dialoogi pidama, ühiskonna nõrgematele liikmetele tähelepanu pöörama, käsitlema eluruumi iga inimese põhiõigusena, mitte teenuse või tootena. Lisaks on ühiskond järjest kiirenevas muutumises, mis tähendab kasvavat vajadust paindlikkuse ja kohanemisvõime järele.

Linnade teadlik kokkutõmbamine

Eesti mõistes pretsedenditu on olnud Valga linna viimaste aastate teadlik tegutsemine oma linnaruumi koondamisel.

2020. aastal rahandusministeeriumi korraldatud Valga valla korterelamute uuring ja nende jätkusuutlikkuse analüüs Valga valla üldplaneeringu koostamiseks tõi välja, et Valgas olevast 5515 korterist 1303 ehk 24 protsenti on asustamata (Tartu Regiooni Energiaagentuur 2020, 31).

Valga on ajalooliste arengute tõttu kahanemisprotsessi kiiruse ja ulatuse osas Eesti linnade seas äärmuslik, kuid analoogne tühjenemine on toimumas ka teistes väiksemates Eesti linnades, eriti Ida-Virumaal, kus ka suuremad linnad kiiresti tühjenevad.

Pooltühjade hoonetega kummituslinnad võimendavad allesjäänud inimeste jõuetust piirkonna arengusse panustamisel ning kiirendavad nende lahkumist. Valga on asunud oma linna ruumilise kokkutõmbamise alal teerajaja rolli — lammutanud alustuseks seitse tühja või pooltühja kortermaja ning kolinud nende elanikud linna tuumikalale ümber.

Sama skeemi on mõistlik järgida paljudes teisteski Eesti omavalitsustes, kuid kuna nende tulubaas on tihti väike, vajavad nad selleks riigi abi. Kõigepealt tuleks aga kohalikel omavalitsustel endil tunnistada kahanemist kui tõsiasja ja vajadust sellega kohanemiseks.

Linnade tuumikalade tihendamine ning äärealade kokkutõmbamine aitab muuta linnu efektiivsemaks. Vähenevad linnade kulutused tänavavalgustusele, tänavate hooldusele, transpordile, haljastusele jne. Kui linnad on kompaktsemad, siis väheneb vajadus auto kasutamiseks ning sellega koos parkimiskohtade arv, samuti on vähem müra ja õhusaastet.

Tulemusena paraneb elukeskkonna kvaliteet tervikuna: tänavatele ilmuvad inimesed ja sellega koos sotsiaalne elu; turvaliseks muutub jalgrattaga sõitmine ja jala käimine; paraneb inimeste tervis, meeleolu ja teovõime; tuntakse end oma linnaga positiivselt seotuna ja tajutakse linna oma identiteedi osana.

Segregatsioon suuremates linnades

Hädavajalik on muuta paradigmat, kus üksnes turg reguleerib linnade arengut. Üleeuroopaline uuring "Socio-Economic Segregation in European Capital Cities: East Meets West" (Tammaru, Marcinczak, van Ham, Musterd 2015) toob välja, et Tallinn on Euroopa üks kiiremini segregeeruvaid pealinnu. (Joonis 3).

Paraku puuduvad analoogsed uuringud Tartu ja Pärnu kohta, kuid vaadates neis toimuvaid arenguid, võib väita, et sarnased protsessid on toimumas ka nendes linnades, kus väiksema sissetulekuga inimesed on jäänud pidama paneelmajade piirkondadesse ning jõukam keskklass kolib linna ümbritsevatesse uusarendustesse.

Kaduma hakkab erinevatest inimestest läbipõimunud tihe ja elurikas linn ning asemele astub homogeensetest enklaavidest koosnev hõre ja eluvõõras linn. See on otsene tulem sellest, et linn ei sekku otsustavalt linnaplaneerimisse ning ehitustegevusse.

Kahjuks või õnneks me linnaruumis ruumilist eraldatust nii teravalt veel ei taju, seega ei ole meedias, poliitikute ega ka tavainimeste seas see teema olulist kõlapinda leidnud. Samas on segregeerumise protsess muutunud väga kiireks ning kui sellega kohe tegelema ei hakata, siis lähima 10–20 aasta pärast muudab see oluliselt linnade, eelkõige aga Tallinna linnapilti.

Muu maailma linnade näitel (Metropolitan Planning Council 2017) võib öelda, et arengus maha jäävates piirkondades kahaneb omavalitsusele ja riigile laekuv maksutulu, kasvavad kulutused sotsiaalhoolekandele, politseile ja päästeametile.

Turvalisuse vähenemine kahandab ka investeeringuid ja tulu. Kinnisvaraarendus käib alla ning ärid liiguvad mujale. Suureks probleemiks muutub kooliharidus piirkondlike koolide süsteemis. Nii võivad kehvemate piirkondade lapsed jääda nõiaringi, kust neil on raske välja murda.

Kokkuvõttes kasvab segregeeruvate piirkondade kulu ühiskonnale tunduvalt suuremaks kui turu juhitavast linnaarengust saadav tulu.

Eesti ühiskonnas valitseb siiani nõukogude perioodist saadud tugev trauma. Nõnda on viimased paarkümmend aastat valitsenud mõtteviis jõuliselt tõrjunud ning alavääristanud munitsipaalüürimaju. Samas on see paljudes Lääne-Euroopa linnades täiesti tavaline vahend kogukondade tugevdamiseks ja sotsiaalse sidususe parandamiseks.

See on olnud loomulik osa ka meie oma linnakultuurist. Kahe maailmasõja vahelisel perioodil ehitas Tallinn väga jõudsalt linnaüürimaju ning neid projekteerisid oma aja tipparhitektid. Mõned head näited on Graniidi tn 24, Raua tn 4, Maisi tn 6, Mulla tn 2.

Eesti väikeses ühiskonnas on eriti oluline, et erinevad sotsiaalsed grupid oleksid linnas läbi põimitud ja riskirühmad hajutatud, et ei tekiks teatud piirkondade allakäiku ning säiliks suhtlus erineva taustaga ühiskonnaliikmete vahel.

Tuleb kindlasti vältida ka uusimmigrantide koondumist konkreetsetesse piirkondadesse ning siin on väga suur roll just omavalitsusel ning nende pakutavatel teenustel, mille üks osa on taskukohane elamispind.

Paljudes riikides on mindud seda teed, et eraarendajatele on pakutud teatud soodustusi, kui nende arendustes on teatud arv fikseeritud madalama üürihinnaga kortereid. Sellisel juhul võib arendaja näiteks väiksema arvu parkimiskohti välja ehitada, teatud protsendi võrra suurendada lubatud ehitusalust pinda või lisada hoonele kõrgust.

Strateegiliselt mõtlevad linnad peaksid tegema kõik selleks, et kesklinna piirkonnas saaksid elada ka madalama sissetulekuga inimesed ja leibkonnad (üliõpilased, noored pered, lasteaiakasvatajad, meditsiiniõed, üksikvanemad jne), sest ühiskonna toimimiseks on nad ääretult olulised ning neid äärealadele surudes antakse mõista just vastupidist.

Ka linna ja riigi investeeringud on kasulik suunata eelisjärjekorras probleemsetesse piirkondadesse ning kõigi vahenditega mitmekesistada sealset elukeskkonda. Riigi rajatavad uued tugevad riigigümnaasiumid peaksid tulema esimestena just nendesse piirkondadesse.

Uusarendustega ei ole mõistlik lisada Lasnamäele uut "lasnamäge" ehk sama tüüpi monotoonse arhitektuuriga monofunktsionaalseid asumeid, mis tulevikus hakkavad täpselt samu probleeme tootma.

Kool kui linna katalüsaator

Väiksemate linnade arengus on väga tähtsad kohalikud haridusasutused. Õpetajad, õpilased ning nende vanemad on väikelinnades oluliseks linnakeskuse arengu mootoriks, sest nad toovad linnaruumi aktiivsust ja sotsiaalset energiat.

Lisaks tänavatel ja platsidel liikumisele ja linnaruumi laiendatud õppetööle külastavad nad ka ümberkaudseid kohvikuid ja kauplusi ehk hoiavad kohalikke ärisid elus. Me elame arenevas kodanikuühiskonnas, kus kogukondlikud algatused omavad järjest suuremat kaalu ning nende eestvedajateks on tihti just koolinoored. See kõik on ajalooliste linnasüdamete elus hoidmiseks väga tähtis.

Hea Avaliku Ruumi arhitektuuriprogrammi raames uuendatavad linnaväljakud on tähelepanuväärne algatus, kuid lisaks tuleb teha kõik selleks, et ka igapäevane elu tuleks nendele keskväljakutele tagasi.

Eesti linnade ruumilise arengu mõistes võib edulooks pidada riigigümnaasiumite programmi, mille raames riik rajab maakonnakeskustesse ning Tallinna ümbruse valdadesse uued riigigümnaasiumid. Enamasti on need rajatud linnade keskustesse ning sedakaudu aitavad tugevdada linnade tuumikalasid.

Paraku võib siin tuua negatiivse näitena Pärnu, mis hoolimata sellest, et tegu on kahaneva linnaga, rajas oma uue riigigümnaasiumi kesklinnast kolme ja poole kilomeetri kaugusele (joonis 4).

Linna toimimise seisukohast läbimõtlematu on ka otsus Tallinna üks riigigümnaasiumitest ehitada Endla tänavale (joonis 5). Planeeritud asukohast ühe kilomeetri raadiuse ringi sisse jääb mitmeid koole (Tallinna Prantsuse Lütseum, Jakob Westholmi Gümnaasium, Tallinna Reaalkool, Tallinna Ühisgümnaasium, Tallinna Tõnismäe Reaalkool, Tallinna Humanitaargümnaasium jt), seega ei ole linnal sinna piirkonda uut kooli kindlasti vaja.

Antud asukoht on ümbritsetud ka suurte magistraalide ja ristmikega, mis on tipptundidel umbes, seega antakse uue kooli rajamisega kesklinna autostumisele veel hoogu juurde. Pärnu ja Tallinn on näited, kus riigi investeering ei arvesta linna eripäraga ega toeta selle arengut.

Hoolimata paarist altminekust on riigigümnaasiumite programm siiski eeskujulik ja teedrajav. Haridusministeeriumi ja RKAS-i tuleb tunnustada kaasaegset kooliruumi väärtustava lähenemise eest. Enamik uusi gümnaasiumihooneid on valminud avalike arhitektuurivõistluste põhjal. Selle tulemusena on koolihooned kvaliteetse arhitektuuriga ning arvestavad tänapäevase õpikäsitusega.

Paraku ei saa sama öelda kõigi omavalitsuste rajatavate haridusasutuste kohta. Suur osa neist valmivad läbi odavhangete, kus eesmärgiks ei ole linnaruumiliselt ja õpikeskkonnalt parim lahendus, vaid määravaks on odavus.

Omavalitsused võiksid siinkohal riigist eeskuju võtta ja lähtuda põhimõttest, et haridusasutuse rajamisse raha paigutamine on investeering, mitte kulutus. Kõige tähtsam sellise investeeringu puhul on nüüdisaegne õpikäsitus ja sellele vastava ruumilise lahenduse leidmine. Selleks omakorda on parim viis korraldada avatud ja aus arhitektuurivõistlus.

Probleemiks on paljude omavalitsuste linnaplaneerimise ja arhitektuurialase kompetentsi puudumine. See on ka mõistetav, kuna paljudes omavalitsustes on ehitustegevust vähe ning avalikke hooneid ehitatakse väga harva. Samas puudub ka riigil vastav institutsioon, mis saaks taolistes olukordades omavalitsustele appi tulla ning viia läbi vajalikud linnaruumi analüüsid ning nõustada neid ka avalike arhitektuuri- või planeeringuvõistluste läbiviimisel.

Kuigi RKAS on pürgimas selliseks kompetentsikeskuseks, pakkumaks oma kogemust ja kompetentsi, siis selle ülesande sisuliseks täitmiseks on sinna juurde vaja tööle võtta palju kogenud ja häid arhitekte ja linnaplaneerijaid.

Kokkuvõte

Eesti linnade ruumiline areng on alates 1990. aastatest kulgenud üsna juhitamatult ning ilma suurema visioonita. Seetõttu on linnad muutunud ebaefektiivsemaks ning langenud on nende ruumiline kvaliteet.

Nii riik kui ka kohalikud omavalitsused peavad investeeringute puhul jälgima, et need aitaksid kaasa kahaneva rahvastikuga asulate kompaktsemaks muutmisele. Strateegiliselt oluline on kavandada sotsiaalselt sidusat ja tasakaalustatud, ruumiliselt mitmekesist elukeskkonda.

Kvaliteetne linnaruum ja elukeskkond tervikuna on oluline faktor kodu määratlemisel, sealhulgas talentide kojunaasmisel, ning nõnda on see ka konkurentsieelis teiste linnade ning teiste lähipiirkonna riikide ees. Eesti ühiskond on jõudsalt liikunud arenenud riikide sekka. Kõrgepalgaliste tippspetsialistide Eestisse saamisel on kvaliteetne elukeskkond määrava tähtsusega. Seega tuleb ruumiloomesse märksa enam ja läbimõeldumalt panustada.

Kõige selle tegemisel oleks suur abi ruumiloome kompetentsikeskusest riigi tasandil. Vanamoodi jätkamine ei vii meid parema elukeskkonnani. Ruumiloome ekspertrühma põhjalikku tööd aluseks võttes tegutsema asudes on meil aga lootust.

Kasutatud allikad

• Anni, K., Oja. T, (2016). Laienevate linnade piirimuudatustest. – Riigikogu Toimetised (33), 125–140.
• Metropolitan Planning Council. (2017). The Steep Costs All of Us in the Chicago Region Pay by Living So Separately from Each Other. – The Cost of Segregation. Chicago: Metropolitan Planning Council.
• Ruumiloome ekspertrühm. (2018). Ruumiloome ekspertrühm. Lõpparuanne. Tallinn: Riigikantselei.
• Tammaru, T., Marcinczak, S., Van Ham, M., Musterd, S. (2015). Socio-Economic Segregation in European Capital Cities: East Meets West. Routledge.
• Tartu Regiooni Energiaagentuur. (2020). Valga valla korterelamute uuring ja nende jätkusuutlikkuse analüüs Valga valla üldplaneeringu koostamiseks. Tartu-Valga: Valga vald.