Eestis on kohtupidamine avalik, ütleb põhiseadus. Samas praktikas esineb avalikkuse tagamisel probleeme. Olgu selleks siis jõustumata kohtuotsuste salajas hoidmine, kohtuistungitel viibivate inimeste kohtus kuuldu avalikustamise keelamine protsessi lõpuni või näiteks lõppenud kohtuprotsessi materjalide salastamine.

Probleemide lahendamiseks korraldati veebruaris riigikohtu, justiitsministeeriumi, esimese ja teise astme kohtute ning ajakirjanduse esindajate ümarlaud. Kohtumise tulemusena lubas justiitsministeerium välja töötada muudatustepaketi, millega võiks kohtupidamist rohkem avada.

Novembri alul käis ministeerium ka välja muudatusettepanekute variandid. Praeguseks on laekunud ka neile huvitatud osapooltelt vastused.

Muudatusettepanekute esimene osa puudutab kohtulahendite avalikustamist. Nimelt enamus kohtuasju Eestis lahendatakse kirjalikus menetluses. Dokumendid liiguvad erinevate osapoolte vahel ja mingisugust kohtusaali kogunemist ei toimu. Kui kohus otsuse teeb, siis vaid süüteomenetluses loetakse see saalis ette, kuid ka siis vaid esimese astme puhul. Ringkonnakohtus ei kuulutata midagi avalikult.

Kui kirjalikus menetluses kohtuasi jõuab lahendini, siis edastatakse see lihtsalt osapooltele, kes siis saavad otsustada, kas asi edasi kaevata, või mitte.

Maa- ja halduskohtud lahendasid 2019. aastal kokku 48 848 kohtuasja, neist 11 023 istungimenetluses. Seega vaadati esimese astme kohtutes kohtuistungitel läbi 23 protsenti kohtuasjadest, ülejäänud asjad lahendati kirjaliku menetluse käigus.

Praktikas näeb avalikkus kohtuotsust pärast jõustumist. Puudub juurdepääs jõustumata ja tühistatud kohtulahenditele. Samuti ei ole avalikkusel võimalik osaleda tsiviil- ja halduskohtumenetluses kohtuotsuse kuulutamisel, kuna neid ei kuulutata avalikult. Põhiseaduses sätestatud kohtuotsuse avalik kuulutamine toimib käesoleval ajal vaid süüteomenetluse esimeses astmes.

Jõustumata lahendi avalikustamist ei ole seadustega reguleeritud ja praktikas jõustumata lahendeid ei avalikustata.

Justiitsministeeriumi hinnangul on praegune olukord vastuolus kohtumenetluse avalikkuse põhimõttega.

Ministeerium paneb ette tulevikus valida kolme viisi vahel, kuidas olukorda lahendada: jõustumata kohtulahendi avalikustamine veebis, jõustumata kohtulahendi resolutsiooni avalikustamine veebis või jõustumata kohtulahendi väljastamine päringu alusel, koosmõjus delikaatsete isikuandmete eemaldamisega.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (MKM) toetab lahendite ja määruste või nende resolutsioonide avaldamist veebis. Välisministeerium eelistab jõustumata kohtuotsuste avaldamist veebis, sest see tagab kõige laiema kättesaadavuse.

Tartu ringkonnakohus ütleb, et pakutud variantidest eelistab ta jõustumata kohtulahendite täis mahus avalikustamist. Samal seisukohal on ka Tallinna ringkonnakohus.

Eesti Kohtunike Ühing märkis, et ei näe iseenesest mõistlikke põhjuseid jõustumata kohtulahendite avaldamata jätmiseks.,

Kaitseministeerium ütleb, et kuigi toetab plaanitavaid muudatusi ja kõik kolm pakutud varianti tagavad lahendite avalikustamise, ei toeta ministeerium jõustumata kohtulahendi tervikuna avaldamist ja eelistab kaht teist varianti ehk siis lahendite resolutsioonide avalikustamist või küsimuse peale lahendite välja andmist.

Riigikohus oma vastuses märgib, et ei oma üksmeelset seisukohta, kuid pigem kaldub konservatiivset joont eelistama.

"Kui jõustumata lahendil pole menetlusosaliste jaoks siduvaid tagajärgi, siis kohtulahendi varajane kajastamine meedias ja etteruttavate hinnangute andmine võib menetlusosalisi pigem kahjustada ja töötada vastu sõltumatu kohtupidamise edasisele läbiviimisele," seisab riigikohtu vastuses.

Ka riigiprokuratuur on seisukohal, et võiks küll rohkem avalikustada kohtuotsuseid, kuid ei peaks veel jõustumata otsuseid internetti üles panema. Selle asemel näeks prokuratuur, et avalikustatakse vaid resolutiivosa ja terve otsus antakse välja vaid põhjendatud päringul, kui seda oleks vaja näiteks sarnase asja kaitsjal.

Siseministeeriumi hinnang on veel kraad kangem

Siseministeerium on muutmiskavade suhtes osapooltest kõige kriitilisem.

Näiteks jõustumata kohtuotsuste avalikustamise kohta ütleb ministeerium: "Väide, et jõustamata lahend muudab õigusdiskussiooni rikkamaks ning on arendava mõjuga õigusharidusele, on vaieldav. Õiguspraktikas on väärtus eelkõige jõustunud kohtuotsusel."

Suure probleemina näeb siseministeerium jõustumata kohtuotsuse meedias kajastamist.

"Liiga vara avalikustatud lahendiga antakse ajakirjandusele võimalus kajastada otsust, mis hiljem võidakse ümber lükata, see tähendab tehakse teistsugune otsus. Jõustumata lahendi avalikustamine võib tekitada hilisemaid kohtuvaidlusi, näiteks inimene esitab kaebuse ajakirjanduse peale ebaõigete faktiväidete või väärtushinnangute ümber lükkamiseks," seisab siseministeeriumi vastuses.

Lisaks toob siseministeerium välja formaalseid probleeme, märkides et näiteks kui digitaalselt otsus kõigile avalikuks teha, siis saab sellest korraga teada terve ühiskond, kuid kohtusaali otsust kõik kuulama ei mahuks. Miks see probleem on, ministeerium ei selgita.

Kokkuvõtvalt teeb siseministeerium ettepaneku hinnata, mis probleemi soovitakse lahendada ja kas pakutud lahendused ka seda teevad.

Kriminaal- ja kohtutoimikutega tutvumise kord

Suurema muudatusena pakub teeb justiitsministeerium veel ettepaneku reguleerida kriminaal- ja kohtutoimikutega tutvumise korda.

Ajakirjanikel toimikutega tutvumist seadus senini reguleerinud ei ole ja praktika kohaselt on pärast kohtumenetluse lõppu kohtu loal toimikutega tutvumist võimaldatud.

Probleem kerkis üles Mati Alaveri dopingukaasuses, kus pärast kohtumenetluse lõppu kohtunik keeldus toimikutega tutvumiseks luba andmast. Pärast kohtuvaidlust siiski võimalus saavutati, kuid ka mitte kõigi toimikute nägemiseks.

Justiitsministeeriumi hinnangul tuleks tutvumise võimalus seadusesse sisse kirjutada - seejuures võimalusega tutvumisloa andmata jätmisel seda vaidlustada.

Riigikohtu hinnangul tuleks siinkohal kaaluda, kas kohus peaks otsustama toimikute üle, mis on juba rahvusarhiivi antud ja tegi ettepaneku kehtestada ajaline piirang või tingimuslik kuni toimikute rahvusarhiivi üleandmiseni.

Tartu ringkonnakohtu hinnangul ei tohiks toimikuga tutvumine jääda vaid kohtu otsustada ja võiks kaaluda ka teiste menetlusosaluste käest küsimust. Samas tõdes kohus, et suure avaliku huviga asjade puhul võib mitmekordne vaidlustamisvõimalus liigselt takistada toimikuga tutvumist.

Samas riigiprokuratuuri hinnangul tuleks igal juhul esitada toimikute juurdepääsu väga selgelt põhjendada. "Niiöelda kalastamise eesmärgil toimikuga tutvustamist, arvestades eri huvide tasakaalu hoidmise vajadusega, ei tohiks aga aktsepteerida, mistõttu iga eraldiseisva dokumendiga tutvumise vajadus peab olema põhistatud," märkis prokuratuur.

Siseministeerium on prokuratuuriga sama meelt. "Toimiku tutvustamiseks tuleb kinni katta dokumentide need osad, millele kehtib juurdepääsupiirang," märkis ministeerium. "Toimikutes tekstide läbitöötamine ja kinni katmine nõuab aga suur ressursikulu, mis menetlusvälise isiku "uudishimu" rahuldamiseks ei pruugi olla põhjendatud."

"Toetame pakutud varianti, et ilma õigustatud huvita ei peaks menetlusvälistel isikutel olema võimalik kohtutoimiku materjalidega tutvuda," märkis siseministeerium. "Korra kehtestamisel tuleks läbi mõelda ka toimingud, mis on vajalikud ning proportsionaalsed õigustatud huvi kontrollimiseks."

Omaette küsimus on, et kas võiks tutvuda vaid paberkandjal toimikuga kohtus või oleks ajakirjandusel ka juurdepääs digitaalsele toimikule.

Justiitsministeeriumi hinnangul võiks väljastada õigustatud huvi omavatele inimestele toimikuid ka digitaalselt. Nii tsiviil- kui halduskohtumenetluses paljud toimikud, umbes 22-31 protsenti, juba digitaalsed.

Siseministeeriumi hinnangul võiks siiski kaaluda, kas näiteks ajakirjanikele oleks ikka mõistlik digitaalseid toimikuid jagada. Selle asemel pakub ministeerium välja, et nendega võiks tutvuda näiteks kohtu ruumes ja kohapealsest arvutist.

Lisaks teeb justiitsministeerium ettepaneku, et võiks tulevikus ka luua mehhanismid, kuidas tervikuna kinniseks kuulutatud kohtuasja toimikutega oleks kolmandatel osapooltel ehk peamiselt ajakirjanikel võimalik mingil tasandil tutvuda.

"Kinnise kohtuasja puhul ei ole alati tähtajatu toimiku ligipääsu keeld põhjendatud. Tegemist on vastuoluga põhiseadusliku kohtupidamise avalikkuse põhimõttega," märkis justiitsministeerium.

Lahenduseks oleks justiitsministeeriumi hinnangul muuta seadust nii, et kui keegi tahab kinniseks kuulutatud menetluse toimikuid näha, peab seda kohus eraldi kaaluma. Kui materjali hulgas on juurdepääsupiiranguga asju, siis näidatakse toimikuid piiranguta osas.

Siseministeeriumi hinnangul võiks juurdepääsupiiranguga toimikute puhul lähtuda hinnangust, et kohus ei saa juurdepääsupiirangut ilma dokumendi koostaja kooskõlastuseta maha võtta. See tähendab, et igakordselt tuleks enne pöörduda dokumendi koostaja poole ja küsida seisukohta.

Rahvas videoistungeid vaatama?

Ühe uue asjana teeb justiitsministeerium ettepaneku reguleerida kolmandate osapoolte osalemine virtuaalsetel kohtuistungitel. Nimelt on Eestis olnud pikalt võimalus korraldada kohtuistungeid videosilla kaudu. Mõni kohtualune on näiteks vanglas ja tal on videoühendus kohtusaaliga, kus temaga seotud asja arutatakse.

Kohtusaalis on saanud lisaks kohtunikule, prokurörile või advokaadile saanud osaleda ka muud istungist huvi tundnud inimesed. Eriolukorra ajal hakati praktikas pidama istungeid ka täielikult virtuaalistungitena nii, et keegi osalejatest ei viibinud kohtusaalis. Kui ajakirjanikud või muud inimesed soovisid istungil osaleda, siis nad võtsid kohtuga ühendust ja neile saadeti kutse virtuaalistungil osalemiseks.

Justiitsministeeriumi hinnangul annaks virtuaalistungite laiem kasutamine võimaluse avardada ka üliõpilaste ja teiste huviliste võimalusi kohtuistungeid jälgida.

"Kohtusaalid on väikesed, et mahutada alati kõiki istungil osaleda soovijaid. Samuti võib rohke pealtvaatajate arv kohtusaalis segada menetlusosalisi," märkis justiitsministeerium. Seetõttu võiks lisada menetlusseadustikesse võimaluse muudel inimestel ka istungeid videosilla kaudu jälgida.

Ettepaneku kohaselt peaksid inimesed ennast selleks autentima ja istungit ei tohiks kohtu loata salvestada.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium toetab virtuaalsete istungite võimalusi. "Menetlusvälistele isikutele virtuaalsele (video)kohtuistungile otseülekande võimaldamine peaks olema lubatud. Ülekanne avalikult videokohtuistungilt peaks olema sätestatud suurt avalikku huvi pakkuvatelt istungitelt või kui seda eelnevalt taotletakse," märkis ministeerium.

Välisministeeriumi sõnul võiks samuti võimaldada avalikkusel virtuaal- ja hübriidkohtuistungeid vahetult jälgida ning teha vajalikud muudatused nii menetlusseadustes kui ka kohtute tehniliseks valmisolekuks. Ka Eesti Kohtunike Ühendusel ei ole väljapakutud tingimustel veebiülekannete võimaldamise vastu midagi.

Riigikohus nii entusiastlik ei ole ja leiab, et tuleks arvestada, kuivõrd võib selline ülekandmine kahjustada õigusemõistmise huve. "Kohtul peab säilima ülevaade ja kontroll selle üle, kes jälgivad kohtuistungit ning mil viisil nad istungit jäädvustavad," märkis riigikohus.

"Kui kohtutel saab olema sellekohane võimekus ning võimalik on tagada tehniliste lahenduste turvalisus, on seadusemuudatused, millega oleks menetlusvälistel isikutel võimalus jälgida virtuaalistungeid ning ka kohtusaalis toimuvaid istungeid veebikeskkonnas, põhjendatud," lisas riigikohus.

Prokuratuuri hinnangul tuleks tugevalt kaaluda videoistungitele kolmandate osapoolte lubamist ja kindlasti ei peaks kohtuistungitelt otseülekandeid võimaldama. "Otseblogimine ja otseülekandmine kannab endas uurimata tõendite moonutamise ja mõjutamise ohtu. Seejuures on istungil toimuva levitamisel veebis pildis ja helis taoline potentsiaal suurem," märkis riigiprokuratuur.

"Kohtuistungil viibivad isikud tuvastatakse ning puudub vaidlus, et see on põhjendatud. Veebi edastusega kaasneb selge oht, et ülekannet jälgivad näiteks veel ülekuulamata tunnistajad. Tunnistaja ütlus kui tõend on väga õrn, unustada ei tohi sedagi, et süüdistatavate jaoks on kaalul oluliselt rohkem kui teistel osalistel," lisas prokuratuur.

Ka siseministeerium ei toeta laialdast virtuaalistungite kasutamist ja kolmandate osapoolte nendel osalemist. "Lahendusettepanek vajab põhjalikku analüüsi eelkõige selle osas, et kuidas tagada, et ülekannet ei salvestata, pildistata ega vaadata järele," ütleb siseministeerium.

"Kui ülekanne on veebis lingi kaudu menetlusvälisele nähtav, siis ta võib enda linki asjasse mittepuutuvate isikutega jagada, enda arvuti taha kutsuda teisi inimesi, teha mobiiliga pilte ja nii edasi. Samuti tuleb hinnata, milline on infoturbe standardid, serverite võimekus ja muud sarnast," lisas siseministeerium.

Hulk muidki ettepanekuid

Justiitsministeeriumi muudatuste väljatöötamiskavatsuses on veel hulganisti kohtumenetlusega seonduvaid muudatusettepanekuid, milledele on veel suuremas hulgas muudatusettepanekuid laekunud. Eelduslikult on ministeerim nüüd asunud ka eelnõu väljatöötamiskavatsust eelnõuks vormima.

Justiitsministeeriumi enda hinnangul võiks muudatused varaseimalt jõustuda alates 2022. aastaks.

Milline võiks olla muudatuste mõju avalikkusele, on veel keerukas öelda.

Justiitsministeeriumi hinnangul on kohtupraktikast huvitatud inimestele mõju positiivne, eriti ajakirjanikele, kellele on mõju oluline ja selle avaldumissagedus tihe.

Mida muudatusega ei planeerita, kuid mida Tartu Ülikool ja advokatuur pöördumises välja toovad on Riigi Teataja robotilõksuprobleem. Nimelt selle aasta suvest paigutati Riigi Teataja kohtulahendite andmebaasile robotlõks, mis ei võimalda ettevõtjatel uusi kohtulahendeid masintöödelda. Juristid näevad seda tõsise probleemina, ministeerium jällegi mitte.