Saaremaa setetest leitud merevaik on pärit Läänemere lõuna- ja kagurannikult, kus merevaiku leidub ohtralt. Uuritud merevaik sattus Saaremaa rannasetetesse hilisel pronksi- või varasel rauaajal, mis oli umbes 2700–2500 aastat tagasi, selgitas doktoritöö autor Triine Nirgi. Sarnase vanusega merevaigulasundeid on teada ka näiteks Poola rannikult.

"Sel perioodil oli Põhja-Euroopas jahe ja tormiderohke niinimetatud väikese jääaja tüüpi periood, mis oli soodne merevaiku sisaldava orgaanikakihi kujunemiseks," ütles Nirgi.

Merevaik on tõenäoliselt Saaremaale transporditud veemasside liikumise abil, märkis Nirgi: "Hoovused kannavad materjali mööda Läänemere idarannikut põhjapoole, möödudes ka Saaremaa läänerannikust ja Sõrve säärest."

Merevaik saab lainetega lihtsasti liikuda, kuna see on madala tihedusega, poorne ja tihtipeale lapiku kujuga. Merevaik takerdub taimedesse ja vetikatesse ning paiskub siis tormide ajal koos nendega rannale.

Siiski on keeruline eristada, milline merevaik on naaberrahvastelt kaupmehe toodud ja milline on lainetega randa uhutud. "Tõenäoliselt on enamus arheoloogilisi merevaigust esemeid pärit Lätist ja Leedust, millele viitab esemetüüpide sarnasus nende töötlemiskeskuste toodangule," selgitas Nirgi.

Küll aga on alust arvata, et mõned merevaigust tehtud esemed võivad olla tehtud kohalikust rannast leitud merevaigust.

Arheoloogiliste merevaiguleidude töötlemisjälgede uurimine annaks vihjeid merevaigu päritolu kohta. "Neis piirkondades, kus looduslik merevaik oli tavalisem, osati seda paremini töödelda, mistõttu võiks eeldada, et oskuslikumalt vormitud materjal on pärit naaberrahvastelt. Samas suur osa leiumaterjalist on töötlemisjälgedeta, mis muudab sellise analüüsi keeruliseks," selgitas Nirgi.

Nirgi selgitas, et teoreetiliselt võib tänapäeval Saaremaal rannas jalutades küll merevaiku leida, aga see ei ole võrreldav Läänemere kagurannikult merevaigu leidmise võimalusega. "Minu teada on väikseid merevaiguteri leitud mõnelt Saaremaa naabruses paiknevalt väikesaarelt. Käisin isegi mitmel korral Saaremaa randades vetikahunnikuid harutamas, kuid ühtegi merevaigutera mul leida ei õnnestunud," ütles Nirgi ja täpsustas, et uuritud merevaigukiht on tänapäevasest rannast eemal ja mattunud liivakihi alla.

Tema arvates võib üksikuid merevaiguteri leida ka mujalt Eesti rannikualadelt, miks mitte sarnastes liiva alla mattunud orgaanikakihtides.  

Triine Nirgi kaitses oma doktoritöö 4. detsembril. Merevaigu uurimisest kirjutab ta koos kolleegidega lähemalt ajakirjas Boreas.