Eesti arhitektuuriajaloos kipuvad hilisnõukogude postmodernismi käsitlused lõppema 1980. aastate keskpaigaga. Samas jutustatakse taasiseseisvunud riigi arhitektuurilugu enamasti alates 1990. aastate keskpaigast. Nende kahe perioodi vahele jääb tühimik, kus uusi ehitisi kerkis märkimisväärselt vähem. Siiski loodi ja kujutleti sel väga olulisel ajastul erakordselt aktiivselt uut ühiskondliku ruumi, mis mõjutab meie ruumikultuuri tänapäevani.

Ingrid Ruudi doktoritöö "Ruumiline interreegnum" esitab väljakutse Eesti kunsti- ja arhitektuuriajaloo senisele periodiseerimisele, keskendudes just vahepealsusele. Muutusi Eesti arhitektuuris ja kunstis aastail 1986–1994 käsitleb Ruudi interreegnumina kahe selgepiirilise ühiskondliku arenguastme vahel.

Üleminek ühest ruumilisest režiimist teiseks ei toimunud selgepiirilise katkestusena, vaid hägusalt ja segunevalt. Sel muutlikul perioodil jätkusid ühelt poolt mõned hilisnõukogude ajast pärit praktikad, teisalt aga kohanduti kiirendatud tempos muutuvate sotsiaalpoliitiliste oludega. Samuti omandati ja tõlgendati läänest saabuvaid mõjutusi ning kujutleti uut demokraatlikku ühiskonda toetavat ruumilist korraldust.

Doktoritöö näitab, kuidas uut ruumi toodeti väga mitmesugustel ja omavahel põimunud tasanditel. Autor käsitleb töös nii ehitatud ja planeeritud ruumi, selle visualiseerimist ja etendamist, kui ka teoreetilist mõtestamist ja refleksiooni.

Ruudi monograafia koosneb viiest omavahel lõdvalt seotud juhtumiuuringust. Ta vaatleb Tõnis Vindi pakutud kõrghoonestusega vabakaubandustsooni Naissaarele, Põhja- ja Baltimaade Arhitektuuritriennaale ning Rühm T taotlusi luua arhitektuuri ja performance'i praktika kombinatsioonis ruumilist kontraavalikkust. Lisaks vaatleb ta 1934. aastal ehitatud Tallinna Kunstihoone renoveerimist George Steinmanni protsessuaalse kunstiteosena ning arvukaid realiseerimata jäänud arhitektuuriprojekte ja linnaplaneeringuid.

Värske doktor järeldab, et ajastu arhitektuurikultuur oli teostamata jäämisest hoolimata erakordselt elujõuline – arhitektid ja kunstnikud osalesid aktiivselt uut ruumi ja avalikku sfääri kujundavates protessides.

Kasutades ära interreegnumi ajastule omast radikaalset avatust, realiseeriti nii hilisnõukogude ajast pärit taotlusi kui ka katsetati avaneva ühiskonnaga saabuvaid uusi võimalusi. Ruumieksperimentide aluseks oli veendumus, et arhitektidel ja kunstnikel on määrav roll uue ruumi kujutlemisel ja loomisel ning õigus ja vastutus osaleda avaliku sfääri kujundamisel. Ruudi leiab, et isegi kui neis protsessides loodud ruumid ei olnud käegakatsutavad, oli neil väga oluline roll intereegnumiaegse ja tänasegi ühiskondliku ruumi vormimisel.

Ingrid Ruudi kaitses Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute erialal doktoritöö "Spaces of the Interregnum. Transformations in Estonian Architecture and Art, 1986–1994" 18. detsembril. Doktoritöö juhendaja oli prof Andres Kurg, eelretsensendid dr Johannes Saar (Tartu Ülikool) ja prof Vladimir Kulić (Iowa State University), viimane ühtlasi oponent.