Mis on õnn?
Hetk, kus sa ei ole päris normaalne ega päris hull.
Avis-rara
Jutud, Joonistused, Supernatural
Friday, May 3, 2013
Sunday, April 21, 2013
Sage 28. osa
Seisin enda uues toas ja vaatasin end peeglist.
Peeglis oleval minu sarnasel isiksusel olid seljas verised ning katkised
hullumaja rõivad. Muigasin hetkeks oma laiskuse üle ja kallutasin pead. Mu
põsed ei olnud enam aukus ega nahk kahvatu.
Vajusin
põrandale istuma ja vaatasin maha. Ma polnud harjunud nägema oma peegelpilti
nii… inimese sarnasena. See ei saanud olla mina. Kas veri oli tõesti mind nii
palju mõjutanud, et olin unustanud korraliku söögi? Selle söögi, mida
tavaliselt söövad inimesed.
Naljakas
oli endast mõelda, kui inimesest. Olin juba üle kahe kuu joonud verd, tapnud
inimesi ja mänginud kahel poolel, aga siin ma nüüd olen. Kasutu. Mõttetu. Nõrk.
Ainult lihast ja luust. Tagasi nullis. Mõtlemine ajab mu hulluks.
Uurisin
enda rohelisi silmi ja mul hakkas endast hale. Varem ma olin deemon. Üpriski
kasutu, ebastabiilne ja kasvatamatu jõmpsikas, kuid siiski mul oli võimalus
ennast kaitsta. Nüüd on mul, vaid üks hambaork, millega on võimatu tappa
deemonit, kui ta ei ole just kinni jäänud.
Silmad on hinge peeglid. Minu
kaks rohelist nööpi ei peegeldanud midagi peale hirmu ja abituse. Ennem olid mu
silmad vähemalt näidanud mu olemust, sisu, mis peitub ürikus, kuid praegu olid
nad kasutud.
Ohkasin
raskelt ja tõusin püsti. Järsku kostis mu kõrvu võõras heli ja mu kõht
kiskus krampi.
Kõhukorin täitis terve ruumi. Ma polnud korralikult söönud tervelt kaks kuud
ning ilma toiduta olin vist olnud juba üle nädala. Veri oli andnud mulle kõik
vajalikud ained.
Kratsisin abitult kukalt. Hullaris toodi sulle köögist
söök palatisse… mul on vaja kööki. Köök on majas tõenäoliselt olemas, kuid see
ei kaota probleemi, sest mu söögivalmistamise
oskus on hullem, kui häbiväärne.
Kõndisin
toast välja ning sammusin trepist ettevaatlikult allakorrusele. Lasin päikesel
enda nahka silitada ja heitsin pilgu avarale ruumile. Vaimuhaiglas olid kõik
seinad valged ja vähe aknaid, mis olid ka trellitud. Siin oli, aga kõik vastu
pidi. Helerohelised seinad, valgus ja avarus. Nii… ingellik.
Kortsutasin
kulmu, kuna ei taibanud, kuidas see mõte oli mulle pähe turtsatanud. Mulle
meeldib see koht, siin on valgust ja värve. Kõik, mis ma olen kunagi ihaldanud,
aga nüüd, kui ma saan seda unistust puudutada ning nautida tundub see kõik nii
mõttetu.
Hullaris
oli mul võimalusi asju muuta. Olla kasulik Billi ja deemonite jaoks, aga nüüd
pole minust enam kasu, kuna istun peidus kusagil pärapõrgus ning kurdan
kõhukorina üle.
Turtsatasin
pahaselt. Uurisin terve esimesekorruse läbi ennem, kui leidsin köögi. Vaatasin
köögis ringi, kuid mul polnud õrna aimugi, mida ma otsin. Noh õigemini ma otsin
kohta, kus sööki hoitakse, aga ma ei tea, milline see koht välja näeb.
„Tead,
ma olen alati arvanud, et Rafael on pime,“ sõnas naise hääl mu seljataga ja ma
pöörasin ennast ümber, „aga see, et ta ei näe sind läbi on juba naeruväärne. Ta
arvad, et sa oled Azazeli väike hüpiknukk, aga meie teame ju tõde, eks.“
Naine
oli noor ja piltilus. Blondid juuksed olid punutud patsi, hele nahk nagu minul
ning sügavad sinised silmad, millega ta mind uurivalt piidles. Järsku
välgatasid ta silmad kuldseks ning ta muigas kavalalt.
„Tere,
Chaos. Pole ammu näinud.“
„Tunnen ma sind?“ küsisin süütu tooniga. Mu
peopesad higistasid ja süda puperdas. Kuidas sai see ingel teada, et ma olen
Chaos. See on isegi minu jaoks uus uudis, mida üritan unustada. „Ma arvan, et
sa ajad mind, kellegi teisega segamini, sest mina olen, vaid üks kasutu
moonutatud deemon.“
„Sa
tõesti ei mäleta midagi,“ pomises naine ning vilistas imestunult. „Tead, ma
arvasin, et jutud sinu mälukaotusest on lihtsalt mõttetu loba, aga ometi see on
tõsi, sest sa seisad minu ees valgetes riietes ja väidad, et ei tunne mind.
Irooniline eks, sa süda ja hing on nii tumedad kohad, aga sa riietud ikka nagu
ingel.“ Naine istus muiates laua peale ja osutas ühele kapile. „Seal peaks
olema midagi süüa.“
Kortsutasin
kulmu ning avasin kapiukse. Haarasin riiulilt mingisugused helbed ja lõin ukse
kinni. Kergitasin veidike ennast ja seadsin end istuma kraanikausi kõrvale.
Avasin helvestepaki ja pistsin mõned endale suhu.
„Tead,
ma võin su sekundiga põrgusse saata ning hoolitseda selle eest, et su piinad
oleksid seal hullemad, kui kellegi teise omad,“ bluffisin oskuslikult ning
naeratasin külmalt. Ma polnud küll enam vist deemon, aga ma polnud kaotanud
deemonlikku iseloomu.
Naine
irvitas ja kallutas oma pead. „Su inimlikkus on loori tagant kadunud, sa eks ju
tead seda,“ lausus naine kuivalt. „Rafael on siiski peaingel ja
tervendamiseingel. Ta oskab juba sinusuguseid kokkulappida. Praegu ei ole sa
midagi muud kui üks vaene inimvare.“
Mu
pähe turgatas kiire ja ähmane mälestus, mis ehmatas mind. Vaatasin naist ja
kissitasin silmi. „Sa oled Elemiah?“ pärisin kiirelt ja pöörasin pilgu paha.
Panin helbepaki enda kõrvale ja tundsin keha läbivaid surinaid. Ma ikkagi
tundsin seda naist, aga kuidas?
„Kuulujutud
on siiski auklikud või sa mängid ikka oma mänge,“ teatas ingel ning muigas.
„Tore, et sa mind unustanud ei ole. Sina olid ju siiski see, kes oma hullunud
armastuses mulle mõõga südamesse lõi.“
Krimpsutasin
suud ja vaatasin altkulmu Elemiahi. „Elemiah, ma ei pruugi küll olla
täisrelvastuses ingel või deemon, aga üks korralik verepidu ja ma olen valmis
su inglid siit kandist minema pühkima.“
„Kas
sa ei taipa, et me oleme samal poolel. Mulle ei meeldi inglid ega ka sulle.“
„Sa
ei ole lojaalne ning mängid nende seljataga. Miks peaksid siis sina mulle
lojaalne olema või mina sulle?“
„Ma
võin sulle selle verepeo korraldada, kui soovid,“ sõnas ta muiates ja tõusis
püsti. „Tore teada, et sa oled tagasi mu sõber.“
Võtsin
helvestepakist peotäie helbeid ja pistsin need endale suhu. „Ma tahan veel
valgust nautida,“ mainisin kiirelt ja mälusin suutäit, „ja kui sa ei lase mul
süüa, siis torkan oma hambaorgiga su südame läbi.“ Noogutasin ning silmitsesin
Elemiahi. Ma olin ingel ja deemon. Hele ja tume. Ma olin mõlemat ning
järelikult pidi minus leiduma ka mõlema poolele omaseid võimeid.
„Kuule,
kas sul oleks võimalik mulle õpetada, kuidas kasutada neid inglite võimeid, mis
minus peidus on?“ uurisin Elemiahi ning jälgisin tema nägu, mis moondus
kahtlevaks grimassiks.
Ta niheles ebamugavalt ja ohkas valjult. „Sa
oled Chaos, hing tume ja südant pole. Sinu tumedust toidavad viha ja kaos, kuid
head poolt armastus, loovus ja harmoonia, ning kui aus olla siis viimased
iseloomutunnused ei ole just sulle omased.“
„Ma
olen armastuseks ja rahuks võimeline,“ pomisesin ükskõikselt ja pööritasin
silmi, „lihtsalt keegi pole vaevunud kunagi seda osa minust nägema.“ Võtsin
kraanikausi juurest klaasi ja valasin sinna vett.
„Igas
keeles tähendab Chaos kaost,“ tähendas Elemiah, „sa ei suuda hoida korda ega
rahu, sul läheb vaja meeleheideid, kaost ja sõdu, sellepärast see nimi sulle
antigi, kui sa täiesti ära pöörasid.“ Elemiah kõndis ühe kapi juurde ja võttis
sealt välja pudeli. Ta avas selle kärmelt ja jõi siis hajameelselt.
„Nii
et mu nimi polnudki alati Chaos?“
Elemiah
purskas peaaegu kogu joodud vedeliku välja ning turtsatas. Ta pühkis käisega
suud ning pani pudeli lauale, kus enne istus. „Oled sa täiesti idioot või?
Loomulikult oli sul kunagi teine nimi, aga see võeti sinult ära nagu
reeturitelt ikka. Oleks napakas mõelda, et keegi paneks ingli nimeks Chaos! Sul
oli teine nimi, aga see on nüüd suur saladus isegi inglite seas. Keegi ei taha,
et sa Luciferi tantsule kutsuksid.“
Muigasin
kavalalt ja vaatasin Elemiahi. „Tänud,“ sõnasin vaikselt.
„Võta
heaks,“ vastas ta kavalalt ning irvitas, „aga kahjuks ma pean minema nüüd
maailmalõppu pidurdama. Vaatama, et keegi ei kiirendaks maailmalõppu.“ Ta
haaras pudeli enda kätte ja kallutas pead. Hetkeline tuuletõmbus ning ta oli
kadunud.
Elemiah
oli tõesti ingel, kes oli võrdne deemoniga. Jõi, laaberdas ning teeskles
maailmalõpu aeglustamist, kuid tegelikult soovis selle kiirenemist. Ta andis
mulle peidetud vihje, kuidas Lucifer maailma tuua…
…
ma ei saa mõelda tõsiselt, et tahan saatanat maailma tuua! Või saan? Elemiah
ütles, et mu hing ja süda on tumedad ning ma ei kannata kõike seda, mida
inimesed peavad heaks. Mul on vaja üht head kaost ning apokalüpsis tundub
üpriski hea segadusena.
Naeratasin
kavalalt ning taipasin järsult, et mu kõht polegi enam tühi. Vangutasin pead ja
suundusin tagasi teisele korrusele. Enne enda tuppa minemist põikasin kiirelt
läbi raamatukogust ja haarasin kaasa mõned vanad raamatud.
Magamistuppa
jõudes nägin, et mu tuba on muutunud. Seinad olid võõbatud valgeteks ning
valgeid seinu katsid mustad keerulised mustrid. Mu voodi oli paigutatud ühte
nurka ning linad olid ära vahetatud. Eile raamatukogust laenatud raamatud olid
seatud hoolega tammepuust kirjutuslaua nurgale ning nende juurde oli keegi
lisanud ühe tühja vihiku ja pastaka.
Kortsutasin
pahaselt kulmu. Mulle ei meeldi inglid toas ning ma olen peaaegu kindel ,et
raamatukogus leidub mingi kaitsesümbol või loits nende vastu. Pööritasin silmi
ja heitsin kiire pilgu veristele ning katkistele räbalatele, mida seljas
kandsin.
Deemon,
kes kannab valget. See kõlab umbes sama hästi nagu hunt lambanahas.
Panin
raamatukogust võetud raamatud lohakalt lauale ja sammusin riidekapi poole.
Avasin kiire liigutusega kapi ning muigasin järsku. Kapp oli täidetud tumedates
toonides rõivastega, lisaks mõned kuninglikus toonis sinised jakid ning üks
valgeülikond.
Minu
tähelepanu köitis väike kiri, mis oli kinnitatud nööpnõelaga ülikonna külge.
Tõmbasin nõela läbi ülikonna ja paberi ning viskasin selle ükskõikselt lauale.
Voltisin kirja rohmakalt lahti ja lugesin selle läbi .
Igal deemonil peaks olema kapis mõni
valgeülikond ja tiivad, et meenutada inglit, kes ta kunagi oli, aga sina oled
jätkuvalt ingel… ja ka deemon. Kanna valget, kui põrgusse satud.
-El
Muigasin
mõrult ning silmitsesin riideid. Haarasin teiste rõivaste hulgast ühed tumedad
kitsad püksid ja musta värvi maika, mille seljaosa kaunistas hõre ja kaunis
muster. Mul oli kõrini heledatest riietest. Mu ainuke põhjus, miks valisin
praegu tumedad riideesemed oli see, et tahtsin trotsida hullari heledaid
riideid.
Seadsin enda jooksed ülesse krunni ning tõstsin
lõuga ülespoole. Ma olin pestud ja kandsin uusi rõivaid ning juba ma tundsin
end palju paremini.
Heitsin viimase kiire
pilgu peegelpildile ja istusin kirjutuslaua taga asuvale toolile. Ma ei tahtnud
siin istuda. See maja on hullem vagla, kui hullar oli. Seal oli vähemalt otse
öeldud, et kui üritad lahkuda siis lähed kinnisesse palatisse, aga siin antakse
sulle seitsme põrgu tagant mõista, et võiksid oma perse majas hoida ja mitte
lahkuda.
Ma pean endale leidma
mingit tegevust, et mitte mõrvata kedagi ning ta veri ära juua.Mis tegevust
leiduv vanglas?
Turtsatasin pahaselt ja
vaatasin aknast välja. El oli andnud mulle mõista, et Luciferi maapeale
toomiseks pean teadma enda nime ja rituaal peab toimuma kohas, kus võeti
reeturilt nimi. Kortsutasin kulmu äkitselt ning kallutasin pead.
Koht, kus võeti
reeturilt tema nimi. See pidi olema koht, kus reetsin ennast… ja loori taga
pole minust enam kuulda olnud.
Tundsin,
kuidas mu keha lõdvaks muutus ja veri soontes tardus. Mu inimlikkus suri siis,
kui joonistasin verega sümboli ja alustasin maailmalõpuga. Koht, kus võeti
reeturilt tema nimi oli mu vana palat hullaris.
Teadmine,
kus tuleks Lucifer rubale kutsuda ei olnud eriti lohutav, kuna ma ei teadnud
ikkagi enda nime ega ka rituaali jaoks vaja minevaid tarbeid.
„Sage,
pole kaua näinud,“ sõnas tuttav hääl mu seljatagant ja tõusin kohmakalt püsti.
„Bill?!“
laususin rutakalt ja tõttasin mehe juurde. Ta haaras mind enda embusesse ja
surus me kehad vastamisi.
„Sa
oled elus,“ ütles ta vaikselt ja silmitses mind oma kuldsete silmadega, „ma
arvasin, et Azazel tappis su, kuid samas pole ka Azazelit viimasel ajal näha
olnud… unusta ära.“ Bill raputas õrnalt pead ja kallistas mind tugevamalt. „Ma
igatsesin sind.“
„Ole
lihtsalt vait,“ sosistasin vaikselt ja tõusin kikivarvule. „Mul on nii kahju,
et see nii läks. Ma poleks üldse pidanud seal kabelis olema, siis võib-olla
oleks kõik endine. Mina ja sina hullaris koos, Luce tee ning minu piinamised.“
Vaatasin Billile silma ning tundsin tema nimetissõrme enda põske silitamas.
„Sa
ei ole milleski süüdi. Azazeli mõistus ütles lihtsalt üles, kui meid nägi. Ta
pidas sind enda omandiks ja hooraks, kes sa tegelikult ei ole. Sa oled ingel.
Minu ilus ja ainus ingel,“ tähendas ta vaikselt ja jäi pidama paari millimeetri
kaugusel mu huultest. „Ma armastas sind.“ Ta võttis mu kaksiratsi sülle.
„Mina
sind ka,“ sosistasin ettevaatlikult ning kallutasin nõtkelt pead. Tundsin Billi
pehmeid huuli enda omadel ning sulgesin silmad. Ma ei pea enam mõtlema. Kõik
saab korda. Ma saan tagasi hullarisse minna.
Bill
surus mu ette vaatlikult vastu seina ning meie käed puutusid kokku ja sõrmed põimusid.
Tema oli osa minust ja mina temast. Muigasin läbi suudluse ja vabastasin enda
juuksed krunnist. Juuksed langesid kergelt mu õlgadele. Ta lükkas juuksed mu
seljataha ja suudles õrnalt kaela.
Ajasin
pea kuklasse ja paotasin kergelt huuli. Midagi muutus. Hellad suudlused kaelal
ning Billi pehmed puudutused muutusid äkiliseks valuks kõhus. Avasin aeglaselt
silmad ja nägin, kuidas Bill laseb lahti noast, mis on torgatud mu kõhtu.
Veri
tilkus põrandale ning Bill astus sammu minust eemale. Vaatasin hetke sõnatult
Billi kuni mu jalad nõrkesid.
„Miks?“
pomisesin vaikselt ega üritanudki verejooksu peatada.
„Küsimused
siin ja seal. Mõtle natukene, Sage, või õigemini Chaos. Sa plaanid murda
ilmakorra tuua põrgu maale. Keegi peab su ju ometi peatama.“ Bill naeratas
mõrult ja kummardas. Ta tõmbas lihtsa liigutusega noa mu kõhust välja ja
suudles mu otsaesist. „Ära võta seda isiklikult, et su tapsin, ma armastan sind
ikkagi igavesti.“
Bill
hakkas kaduma. See ei olnud tavaline inglite kadumine, vaid hajumine. Tema keha
ja nuga muutusid aeglaselt uduks ning lõpuks haitus ka udu.
Hingasin
sügavalt sisse ja kergitasin oma pluusi, et haava vaadata, kuid midagi oli
valesti. Kõhul polnud ühtki jälge verest või värskest haavast. Jõllitasin
tardunult paar sekundit oma haava, ennem, kui minu kõrvu kostis õel naer.
Pöörasin
ennast voodi peale ja nägin seal tuttavat isikut. Samasugused pruunid juuksed
ja roheliselt silmad nagu minul. Armid paremal randmel ning näol ülbe irve. Ta
tõusis püsti ja sammus minu juurde.
„Igatsesid
mind?“ küsis ta nagu muuseas ning surus huuled kavalaks naeratuseks. Ta oli
viimati olnud hääl mu peas, kuid nüüd seisis ta mu ees täispikkuses.
„Mine
situ kusagil mujal,“ nähvasin vihaselt enda teisikule ja ajasin ennast istuma.
„Sa
igatsesidki mind,“ lausus ta kindlalt ning muigas ülbelt. „Siiski ma olen ju
osa sinust. See osa, kelle käes on kõik su võimed ja mälestused ning enne seda,
kui Azazel sind piinas olime peaaegu üks tervik. Vastus sinu „mine situ mujal“
on ju kõigile teada. Ma ei saa seda teha, kuna olen kinni su melonis ja ainuke
põhjus miks sa mind näed on su nõrkus ja kasutus.“ Ta noogutas ning kallutas
pead nõtkelt. „Pole verd puudub kontroll, puudub kontroll ning su kaitse
nõrgeneb, nõrgeneb kaitse ja ma saabun peole.“
Sage 27. osa
Mis
siis, kui saatan lõi maailma?
-Anonüümne
27. peatükk
„Nii et sa surid?“
„Olen ma praegu siin?“
Cassiel pööritas
ükskõikselt silmi ja rüüpas enda jahtunud kohvi. „Miks sa pidid nii algusest
alustama. Ma ei saa üldse aru, kuidas see alguse värk on seotud sinu looga,“
küsis ta kuivalt, tekitades tunde, et ta lürbiks pigem rõvedat jäist kohvi, kui
veedaks minuga veel ühe minuti.
„Ma
soovitasin sulle ajalooraamatuid, aga sa keeldusid ning nüüd pead sa kuulama
minusuguse hullu loba,“ vilistasin aegsasti ja vangutasin pead. „Järgmine kord
usalda endast vanemaid ja targemaid.“ Kallutasin pead ja uurisin Cassieli
lähemalt. „Sa ei tundunud mulle idiootse bitchina,
aga siiski sa see oled. Mis kurat on juhtunud normaalse ühiskonnaga?“
„Ma
ei olegi bitch,“ pomises Cassiel
aeglaselt. „Normaalse ühiskonnaga ei ole midagi juhtunud. Lihtsalt aastakümned
kinnisesasutuses ei mõju sulle hästi.“
„Seda kindlasti,“ nõustusin
kiirelt ja manasin nõole enda kõige viisakama naeratuse, mis tegelikult oli
täis sarkasmi. „Kunagi oli inimeste seas praaktooteks just see, kes mõtles
liiga palju ja sügavalt, inimene, kes armastas ööd ning uuris asju, mida ei
tohtinud olemas olla.“ Kallutasin pead ja jäin hetkeks mõttesse. Kas ma mitte
ei kirjeldanud just iseennast? Seda kes ma olin olnud, siis kui olin veel
mängust üpriski eemal.
Siis,
kui ma olin olnud Azazeli väike libu ning mu isiksused olid olnud eraldi. Ma ei
väida, et tollel ajal ma olin väike süütu inglike, vaid vastupidi, sest see aeg
oli minu elus ebakindel ja ma olin siis täiesti ebastabiilne. Õnneks on igal
asjal ka heakülg. Ma olin siis veel heas vanas teadmatuses.
„Inimesed
on muutunud, aga kas tõde mitte ei muudagi meid?“
„Sa
ei tea osakestki veel tõest,“ porisesin tüdinult ning kortsutasin kulmu. „Kõik
teie ajalooraamatut ja muud arvamused on puhas pasandus. Sa usud eks ju
inglitesse? Nendesse tiivulistesse ahvidesse, kes kontrollivad su elu.“
Cassiel
krimpsutas pahaselt nägu ja noogutas aegamisi. „Paljud usuvad inglitesse, aga
nad teevad seda, kuna siis saavad nad loota ja sõimata kedagi oma
ebaõnnestumiste puhul,“ sõnas ta tõde varjamata ja kallutas pead. „Sa surid siis
ju, aga kuidas sa jälle ellu ärkasid?“
„Ütleme
nii, et parim inimene värbamiseks on just reedetud omade poolt,“ sõnasin kavalalt
ning irvitasin. „Azazel piinas mind, kuna ta ei kannatanud minu mõlemal poolel
mängimist, järelikult võtsid tema vaenlased mu enda ridadesse. Siiski ei
tähendanud minu värbamine seda, et ma oleksin olnud veel lojaalsem või
tasakaalukam.“ Vaatasin maha ning muigasin kergelt. Ma ei ole olnud kunagi väga
lojaalne, alati võisin keerata omadele pasa kokku ning sellest mitte hoolida.
Õnneks
ei teadnud seda sel hetkel Azazeli vaenlased.
Võiks öelda, et ma olen
juba harjunud uutes kohtades ärkamisega, aga ei. Ma vihkasin seda, et ma
minestan ja ärkan järsku mingis võõras kohas. Ma olen tüdinenud sellest, et
mind peetakse mõneks hüpiknukuks, keda võib loopida oma tahtmise järgi.
Seekord
oli ärkamine teistmoodi, sest ma ei ärganud mingis valges ja kinnises toas,
vaid hoopis heleroheliseks värvitud seintega ning vägagi avaras ruumis. Ühte
seina katsid suured aknad, mis olid vallutanud terve seina. Akendest paistis
sisse ere hommikunepäike ning sillerdas vallatult põrandale.
Võpatasin
ning mu keha tõmbus hetkeks krampi. Päike oli heledam, kui tavalised
lambipirnid, kuid see ei teinud mu silmadele haiget. Kallutasin uudishimulikult
pead ja kortsutasin kulmu. Tõusin aeglaselt ja ettevaatlikult püsti ning tegin
paar ettevaatliku sammu päikesevalguse poole.
Akendeni
jõudes kerkisid mu suunurgad üles ning mu silmad lõid särama. Päike ei torkinud
mu nahka, vaid paitas ja soojendas seda hellalt. Naersin totakalt ja vajusin
põrandale istuma. Jõllitasin võlutult aknast välja ning tõmbasin jalad kronksu.
Vaade,
mis aknast avanes oli võimatu sõnadesse panna. Siin laiusid graniidist künkad,
mis sisaldasid endas punast, halli, musta ning veel kümneid eri toone. Paljud
kidurad männid olid ajanud enda juured kivide vahele ning paistsid kaunitena,
küngaste taga asuva helesinise mere taustal. Maja lähedal, enne graniidist
künkaid, olid rohekad madalad puhmad ning neid katsid lillakad täpid, mis
pikema vaatamise puhul tundusid olevat mingisugused marjad.
Ma
polnud enam ammu olnud rõõmus sellise lihtsa asja pärast nagu päike või imeline
vaade. Olin ennast unustanud hullumaja
hallide seinte vahele, mis tuletasid sulle iga hetk meelde, et sealt pääsemiseks
ei olnud sul võimalust.
„Ma
pean olema surnud,“ sõnasin vaikselt ning muigasin, „ning see on minu
paradiis.“ Ma olin deemon ning Brady arvates isegi Chaos, aga ma mõtlesin
praegu naiivsel, et olen paradiisis. See tegi mulle nelja. Õnneks ma ei mõelnud
endast praegu Chaose või deemonina. Praegu olin ma lihtsalt hullumajast vabaks
saanud patsient, kes nautis päikest.
„Sa
ei ole surnud ega paradiisis,“ sõnas mehe hääl ükskõikselt minu seljataga, „sa
oled kõigest Soomes.“
Pöörasin
rutakalt ning kohmakalt end ümber ja jäin jõllitama enda ees seisvat meest. Ta
kandis heledaid riideid, mis tundusid olevat kallid. Ta juuksed olid
kuldpruunid ning silmad samuti ka silmad. Ta oli ingel.
Ja
mina olin ingli urkas. „Sitt,“ pomisesin vaikselt ja ajasin ennast kärmelt
püsti. „Ausalt, ma ei tea, mida ma siin teen ja ma teen kiiremas korras
minekut, kui lubate.“ Tundsin, et teen kohe enda püksid täis, sest ingel vaatas
mind imelikult ning temast õhkus seda pahameelt deemonite ja teiste vastu.
„Sa
võid jääda,“ lausus ta tõsiselt ning uuris mind hoolega. „Tegelikult meie su
siia tõimegi.“ Ta lõpetas mu uurimise ja kortsutas kulmu.
„Miks
peaks ingel mu siia tooma? Ma tuletan kogu austuse juures meelde, et ma olen
deemon, kes tappis teie väikse spiooni hullumajas,“ ütlesin võltsi tuimusega,
kuid tegelikult ma vihkasin praegust olukorda. Valgus ei teinud mulle midagi,
järelikult pidid olema mu võimed ja muu pasandus kadunud. „Te tegite minuga
midagi, eks?“
Mees
kergitas kulmu ning muigas kergelt. „Tõsi, me tegime sinuga midagi,“ nõustus ta
aeglaselt minuga ning istus pruunile tugitoolile, mis oli akende juures. „Sa ju
tunned ennast praegu palju paremini kui ennem. Sa oled rõõmsam ja saad nüüd
päikese käes olla. Kas see ei meeldi siis sulle?“
„Meeldib,“
vastasin vastumeelselt ning heitsin pilgu merele, „aga kas siiski päike ja
inimlikus oli väärt seda, mida te minuga tegite?“ Ma kartsin seda uut ja
tundmatut Sage. Ma olin harjunud valetava ja inimesi lõikuva Sage, kes pidevalt
ropendas ning mängis mõlemal poolel. Ma mäletan tüdrukut, keda kutsuti Sage
ning, kes elas õndsas teadmatuses ning nautis üheksateistaastat hullumaja.
„Me
kõigest tegime su puhtaks,“ ütles ingel lõpuks ning jäi mu reaktsiooni ootama.
„Sa olid küll surnud, aga su hing oli veel kehas olemas. See andis meile aega.
Otsustasin, et sa oleksid meile kahjutum, kui sinu organism ei nõuaks
igapäevaselt suurt kogust verd.“
„Te
tegite mind kahjutuks kuna olin tiksuv pomm,“ tähendasin kuivalt ja kallutasin
pead. „Ma olen nüüd kahjutu. Kas ma võin naasta nüüd tagasi oma igava elurütmi
juurde?“ Ma ei igatsenud hullarit, aga seal oli ohutum ning inglid ei olnud mul
nii väga perses kinni.
„Nii,
et sa nimetad inimeste ja deemonite mõrvamist rahulikuks eluviisiks?“ küsis
ingel jahedalt ja heitis pilgu aknast välja. „Tead, ma pole kunagi
sinusugustest arusaanud. Te naudite orgiaid, verd ja kaost, aga samas te olite
kunagi inimesed või inglid. Ma saan aru, et aasta sadade või tuhandete jooksul
piinatakse teie hinge põrgus, aga siiski peaks teie hingedes midagi säilima
headusest või inimlikkusest.“
„Võib-olla me valisimegi põrgu,
kuna headus oli meile haiget teinud.“ Vaatasin inglit ning mõistsin, et isegi
tema ei tea päris kindlalt, kes ma olen.
„Kas
sa tahaksid teist võimalust?“ küsis ingel tõsiselt ning vaatas mulle lõpuks
silma. „Sa ei ole milleski päris kinni. Võib-olla oled sa terve põrgu peale
ainuke, kelle südames ja hinges on veel säilinud kaastunne ja südamlikkus?“
„Minus
ei ole säilinud enam midagi, mis on omane inimesele,“ teatasin ma endalegi üllatuseks
üsna jäiselt ja põrnitsesin inglit. „Andke teine võimalus neile, kes seda
tõesti vajavad ja päästke neid, kellest mingit tolku ka on, sest kui mina
oleksin surnud, siis võib-olla oleksite teie päästnud mõne süütu hinge põrgusse
minemast ja…“
„Kuidas
sulle meeldiks kõik see jama lõpetada, mille sa paar kuus tagasi alustasid?“
Kõlas ingli suust kiirelt ja ta pani enda käed palve asendisse.
„Nagu,
et apokalüpsis lõpeks ning saatan ei tantsiks kunagi Venemaal rumbat?“ küsisin
kahtlevalt ja kallutasin pead. „Lõpeta see kuradima nali eks. Isegi inimene
teab, et tule vastu saab võidelda, vaid tuli ning üks väike ingel ei saa vastu
saatanale isegi kõige parema tahtmise juures.“ Kas ma üldse tahtsin ära hoida
saatana tantsu ning lõpetata leekide põlemist?
„Kas
sa üldse tahad, et see lõpeks?“ päris ingel aeglaselt ja tõusis elegantselt
püsti. Ta ei meeldinud mulle. Ainuke ingel, keda ma olin kunagi näinud oli Bill
ja temast ei õhkunud seda jäisust ja üleolekut minuga suheldes.
„Jah,
ma tahan, et see pasandus saaks läbi, aga ärge lootke, et mina selle lõpetan,“
sosistasin vihaselt ja kortsutasin kulmu. „Ei, ma valetasin. Ma ei taha, et
apokalüpsis lõpeks. Maa ja inimesed vajavad seda. Inimesi on liiga palju ning
maailmalõpp kõlab ideaalse lahendusena. Ma tahan, et maa muutuks elavaks
põrgus. Kõik see veri ja hirm siin maapeal.“ Irvitasin vaikselt. Mul polnud
küll enam võimeid, kuid mu iseloom ei olnud muutunud.
„Tead,
ainuke põhjus on miks sa veel surnud ei ole on see, et ma olen oma kunagisele
sõbrale võlgu, keda huvitab su käekäik,“ sõnas ingel ja asetas nimetissõrme oma
huultele, „aga kui sa pole koostöö valmis siis saavad kõik sinu hullari sõbrad
halva üllatuse osaliseks.“
„Siis
sinu inglitest sõbrad on järgmised,“ sisistasin läbi hammaste ja kissitasin silmi.
„Ma olen valmis korraldama sellise kaose, et isegi deemonid jäävad seda suu
lahti vaatama ning usu mind, kui sa puudud kas või sõrmeotsaga mu sõpru, siis
ma vean su hinge põrgusse ja sa langed vabatahtlikult.“ Muigasin õelalt ja
nautisin olukorda.
„Hea
küll. Mina ei sega su sõprade elu ja sina käitud korralikult.“
„Ja
ma saan vabaks? Ei pea su tahtis täitma? Saadad mu tagasi vaimuhaiglasse?“
pärisin rutakalt ja vahtisin inglit.
Ingel
vaatas mind oma kuldsete silmadega ja manas näole mitte midagi ütleva ilme. „Ma
saadan su tagasi Azazeli juurde, kui sa seda soovid,“ lausus ingel ja hingas
sügavalt sisse. „Ma võin su saata tagasi piinade ning igapäevase alandamise
juurde. Lennutada su tagasi majja, kus sõbrad hülgavad su Nälja pärast ja
deemon sind kontrollib ning sõimab sind hooraks. Kas sa seda tõesti tahaksid?
Kas sa tõesti vahetaksid vabaduse ja päikesepaiste hullumaja seinte vastu?“
Kallutasin
pead ja jäin mõttesse. „Kes on Azazel?“ küsisin ma viimaks ja vaatasin inglile
silma. Ma tõesti ei suutnud meenutada, selle nimelist inimest, deemonit või
inglit, aga ma teadsin, et ma tunnen seda isikut.
Ingli silmad läksid suureks ning
ta nägu peegeldas ehmatust. „Oota, sa ei tea, kes on Azazel?“ küsis ingel vastu
ja turtsatas naerda. „Teed sa mingit nalja või? Azazel on see deemon, kes
vormis sinust selle koletise ning põhimõtteliselt tappis su.“
„Aa,“
pomisesin vastuseks ja keerasin pead. Naljakas, kõik peale minu paistsid
Azazeli teadvat, aga ma ei suutnud meenutada, kedagi selle nimelist. Vajusin
taas põrandale istuma ja jäin vaatama sinakat merd. Miks mu aju ei suuda meelde
tuletada Azazelit? Mis kurat üldse praegu toimub. Äkki ma magan ja ärkan varsti
üles.
Kõik
see külmus ja õelus oli järsku minust kadunud ning see hetk ma olin lihtsalt
kaitsetu tüdruk, kes ei saanud midagi muuta. „Kus ma praegu täpsemalt olen?“
pärisin loiult ja ohkasin raskelt.
„Põhjapoolkeral,
nullmeridiaanist idas, Soomes ja kusagil Tammisaari lähedal.“
„Okei,“
vastasin ükskõikselt ja toetasin pea vastu klaasi. „Ma tahan nuga endale.“
Keerasin pead ja nägin, et ingel vahtis mind ning kortsutas kulmu.
Ingel
surus huuled kokku ning raputas õrnalt pead. „Ma arvan, et see pole kõige parem
idee,“ vastas ta kaheldes.
„Sa
ei usalda mulle ühte nuga, kuna olen deemon?“ uurisin teravalt ja tundsin enda
sees kahtlast tumedust. Silmitsesin inglit ja krimpsutasin suud. „Ma tahan enda
sümbolitega nuga. Mul pole võimeid ja vajadusel ei saa ma end kaitsta.“ See
pidi olema piisavalt tugev argument.
Ingel
pööritas silmi ja tõmbas enda vöövahelt noa ning ulatas selle mulle. „Hoia seda
ning kasuta õigesti.“
Noogutasin
kärmelt ja silitasin noatera. Tõusin püsti. „Ma jään siia kauemaks,“ sõnasin
vapilt ja naeratasin viisakalt. Ingel ütles mulle, et ma läheks trepist üles ja
valiks endale meelepärase toa. Tänasin teda kiiresti ning sammusin trepi poole.
Peatusin
järsku ja pöörasin poole sammu pealt ümber. „Kuidas ma võin sind kutsuda?“
küsisin ning jäin inglit vaatama.
Ingel
heitis pilgu õues olevatele puhmastele ning krimpsutas suud. „Ma olen Rafael.“
Hetkeks oli kuulda tiibade vihinat ning ingel oli kadunud.
„Peaingel,“
pomisesin vaikselt ja kõndisin tuimalt trepist üles. Ma olin peaingli majas
ning see ei tähenda head. Miks peaks keegi paluma peainglil minu käekäiku
jälgida? Miks kõigil peale minu on raske aru saada, et maailm, kus puudub Sage
Foster on palju parem maailm?
Jõudsin
trepist üles ja avasin esimese ukse paremalt ning jäin juhmilt tuba jõllitama.
Väike raamatukogu. Muigasin tahtmatult ning sisenesin tuppa. Raamaturiiulid
katsid helepruune seinu ning vanale puupõrandale oli keegi laotanud kootud
vaiba.
Astusin
ühe riiuli ette ja võtsin sealt esimese ettejuhtuva raamatu. Deemonite
kutsumine ja väljaajamine. Autor puudub. Naeratasin enda ette, kuid järsku
mulle turgatas pähe idee. Mis siis saab, kui ma kutsun välja deemoni ja piinan
teda kuni ta on valmis mulle lahkelt informatsiooni jagama Azazeli ja Chaose
kohta.
Hoidsin
raamatut kindlalt enda haardes ja valisin kärmelt välja veel mõned raamatut
ning see järel lahkusin väiksest raamatukogust.
Peatusin
mere poolse toa juures, mille uks oli avatud. Astusin tuppa sisse ning
otsustasin, et see on mulle piisavalt lihtne ja mugav. Asetasin raamatut lauale
ning heitsin voodile pikali. Ma ei olnud hullumajas. Esimest korda olin sealt
välja pääsenud, aga ometi igatsesin ma sinna tagasi.
Muigasin
napakalt ja sulgesin silmad. Ma olin deemon, kellel puudusid võimed. Ma olin
tüdruk, kes juhuslikult maalis verega sümboli ja alustas apokalüpsise ning mul
polnud plaanis seda lõpetada.
Sage 26. osa
„Elemiah, Jumal tänatud, et sa tulid,“ sõnas
pruunide juustega naine ning naeratas kurvalt. „Ma pidin juba peaaegu mõistuse
kaotama… ei ma kaotan seda ikka veel. Iga sekundiga tunnen, kuidas mu mõistus
muutub ja see minu sees kasvab.“ Tema rohekad silmad välgatasid hetkeks
kuldseks ning ta hingas rahutult.
„Võta
rahulikult,“ sõnas Elemiah tasaselt ja kissitas silmi. „Sa peaksid puhkust
võtma. Sa näed kurnatud välja.“
Pruunide
juustega naine pööritas väsinult silmi. „Ma olen viimased aastatuhanded
puhanud! Ma ei vaja enam puhkust. Mul on vaja tegutseda. Saa aru, palun. Sa
pead mind aitama, Elemiah, ma olen oma mõistust kaotamas. Üksi jättes ma saadan
korda lollusi. Suuri lollusi.“
„Mida
sa soovid?“
„Mul
on vaja pääseda allakorrusele. Sinna kus on tema. Elemiah, mul on vaja pääseda
Luciferi juurde ja ära tule mulle ütlema, et see on halb mõte.“
„See on halb mõte,“ pomises
Elemiah läbi hammaste ja kallutas pead. „Mida sa soovid, et mina teeksin?“
„Rebi
mu tiivad küljest,“ sõnas naine teravalt ja krigistas hambaid, „kui kaua on
vaja aega taipamaks, et ilma tiibadeta ingel, saab, vaid minna allkorrusele.“
„Unusta
ära ja mine puhkama, sest mina ei plaanigi su tiibu küljest rebida! Sa oled üks
peainglitest! Mulle saab osaks hullem saatus kui surm, kui su vend peaks
sellest teada saama!“ pahvatas Elemiah ning vaatas naisele silma.
„Kui
sina ei tee seda, siis rebib mu tiivad küljest Michael, mu suur venna, keda
kõik imetlevad. Ta alandab mind kõigi ees. Ma olen juba igas mõttes langenud,
aga ainult mu räsitud tiivad hoiavad mind veel siin.“
„Vabandust,
ma tean, et sa armastad oma venda ja Luciferi, aga armastus pole mõeldud
lihtsalt inglitele ning sul on õigus, sa oled igas mõttes juba langenud. Ma ei
rebi su tiibu küljest, kuna sa kardad oma venda. Kullake, kui sa langed juba
kord taevast, siis tee seda väärikalt.“
Naine
pööritas vihaselt silmi ja astus kiire sammu Elemiahi poole. „Kas inglid ei pea
mitte üksteist aitama? Kas sa ei olegi siis mu õde, keda ma saaksin usaldada
ning kurta oma südamemured?“
„Ükski
ingel ei ole enam su õde või vend. Sul võivad küll olla tiivad, aga südame ja
hinge poolest oled sa hullem kui Lucifer. Tema vähemalt langes sellepärast, et
uhkus ei lubanud tal inimesi kummardada, aga sina tahad langeda armastuse
pärast. Usu mind, sa hakkad seda kahetsema.“
Naine
ohkas sügavalt ning lõi kiire liigutusega mõõga Elemiahi südamesse. „Tead, sul
on õigus. See et mul on ikka veel tiivad, ei tähenda seda, et ma oleksin ikka
veel ingel, kes järgiks issi käske ning elaks vooruses.“ Ta tõmbas mõõga
südamest välja ning jälgis Elemiahi silmadest kaduvat kuldset helki.
„Vabandust,
aga ma hoiatasin sind. Ma olen äärmiselt ebastabiilne praegu,“ sõnas ta
ükskõikselt ning pühkis verise mõõga vastu oma valget ülikonda.
Öeldakse,
et meid hoitakse tõe eest, sest see võib meie meeled purustada ning lammutada
mõistuse alustalad, aga millegi pärast soovime me ikka teada seda, mis meie
ümber sünnib. Lõpuks, kui saame tõe teada, siis me hakkame alles mõistma, miks
me armastame valesid.
Valed
ei murra meid, need annavad sooja ja mõnusa tunde, et sa oled, kellegi jaoks
oluline ja sind vajatakse. See kõik on nagu üks suur ja roosa unistus, mis
hõljub pilvede kohal, aga kui su roosa mull tõega katki tehakse, siis sa kukud.
Päris pikalt ja kaua.
Alguses
on su mõistus šokis. Võimatu on aru saada, mis juhtus ning elada korraga
minevikus, olevikus ja tulevikus. Sa püsid oma hallis olevikus ega suuda
mõelda. Näed kõike värvidena ja sõnad on üpriski kasutud.
Viimaks
hakkab su teadvus endale uusi alustalasid ehitama. Mõistus hakkab korda saama
ning hakkad lõpuks taipama, mis on juhtunud. Saad aru, et miski ei ole enam
endine. Kõik, kes on oma roosas on nagu lapsed. Neid peidetakse täiskasvanute
maailma eest, mis on hall ja tume.
Nii
oli ka minuga praegu. Olin laps, kes oli just oma taevapiiril hõljuvast mullist
välja kukkunud ja nüüd omadega suht persses.
Jälle
olin ma väikses uberikus, jälle sellel samal külmal ja verisel laual. Ühesõnaga
ma olin jälle omadega persses, kuna ei suutnud mängida mõlemal poolel. Olla
korraga ingel – kes ma loomulikult ei olnud – ja olla deemon – kes ma kahjuks
või õnneks olin – on raske, kuna alati varitseb oht, et sa kukud halvimal juhul
mõlemas läbi.
Ärge
mõistega mind valesti. Mulle meeldib piinamine ja veristamine, aga ainult
juhul, kui mina ei ole ohvriks, sest ausalt öeldes olen ma halb valu taluja ja
peale kergemat sisselõiget kõhtu olen nõus ära rääkima kõik saladused, mida ma
tean.
Minu
õnnetuseks olin mina ohver ja peaks vist mainima, et Azazel paistis natukene
vihane. Ta kõigest teritas oma nuga juba viimased kümme minutit ning tema
kõrval olid purgid, mis olid täidetud vedelikkega, mis pidanuks mulle
tõenäoliselt haiget tegema.
„Tead,
Azazel, sa meeldid mulle, tõesti, aga kas me ei saaks seda lahendada nagu tsiviliseeritud
inimesed või deemonid? Ma eriti ei tahaks uskuda, et deemonid on väga tsiviliseeritud,
sest arvestades seda, et kui nad su ingliga suudlemast leiavad, siis löövad nad
sulle noa kõhtu või saadavad kuhugi pärapõrgusse,“ sõnasin iroonilisel noodil
ja silmitsesin nahk ribasid, millega mind oli kinnitatud lauale. Need olid pruunikad ning neile olid söövitatud
sümbolid, mis takistasid mul kasutada enda võimeid.
„Palun
jää vait, Sage, ma ei suuda enam isegi mõelda,“ pomises Azazel ja heitis pilgu
oma viimistletud noale. „Soovid alustada pühavee või erinevate ürtidega?“ Ta ei
jäänud vastust ootama, vaid kastis koheselt noa mingisse vedelikku.
„Sina
ei suuda mõelda? Vaata minu olukorda, eks. Mina ei suuda siin ainukesena
mõelda, kuna ma olen väheke mures sellepärast, mis kohe juhtuma hakkab minuga.
Ma saan aru, et sa oled vihane, aga see ei tähenda, et sa pead mind kohe
piinama! Sa võid valida poeletilt suvalise ingli, keda piinata, ausalt ka.“
„Sa
räägid liiga palju. Mis sa arvaksid, kui alustaksime sinu keelega?“
„See ei tuleks kummalegi osapoolele kasuks, ma
arvan,“ laususin ettevaatlikult ja kallutasin pead. „Sa ei saaks oma vastuseid
kätte, kui mul ei ole keelt. Sul on eks ju küsimused? Sa ei piinaks mind
niisama.“ Ma mängin praegu pokkerit ning ma panustan kõvasti oma õnnele või
muidu ma olen lihtsalt Azazeli väga vihaseks ajanud.
Azazel
tõukas ennast lauast eemale ja krimpsutas suud. „Võib-olla mul ei olegi
küsimusi, Sage. Võib-olla mul on vastused ja ma lihtsalt soovin teada, mida sa
minu eest varjanud oled.“ Ta suu kaardus külmaks naeratuseks ja ta lõi noa läbi
mu käelaba.
Mõõdus
sekund, kuid ma ei tundnud valu, aga see eest tuli valu kahe sekundi pärast
ning kõrvetas mu keha. „Sa oskad küll oma tööd, kuid teed seda rääbakalt,“
sisistasin läbi valu ja surusin hambad kokku, et mitte oma keelt otsast
hammustada. „Sul jääb peensusest puudu.“
See oli vale lause kuna järgmine hetk tabas nuga minu teist käelaba.
„Mul
on peensust täpselt sama palju, kui hooral, kes riietub end lahti kabelis ingli
ees,“ sosistas ta mulle kõrva ja tõmbas noa mu käest välja. Ta pühkis verise
noa oma pükste vastu ja krimpsutas nägu.
„Sa
võrdled mind hooraga?“ küsisin vihaselt ja neelatasin, et valu alla suruda. „Kui
ma ellu jään, siis sa oled nii persses omadega, et soovid kiiret surma!“ Ja
siis see juhtus. Tundsin, kuidas miski mu kehas levib ja torkis mu veresooni.
„Mida kuradit?“ küsisin kiirelt ja ahmisin õhku.
Azazel
irvitas võidukalt. „Pühavesi ja rauapuru üpriski rõve, kui see su organismi
satub. Paar ainet lisaks ja see hakkab levima natuke aega pärast manustamist
levima. Algul ei tunne sa midagi, aga kui sa juba tundma hakkad, siis sa…
kuidas sa ütlesidki? Soovid, et oleksid surnud,“ ütles Azazel venitades. „Ja
surm polekski sulle eriti hull väljavaade, kui arvestada seda, et su mõistus
pole enam päris korras ja tasakaal sul puudub.“
Hammustasin
huulde valust. Ma kartsin, aga mitte Azazelit. Ma kartsin, et see mida ta
räägib on tõde ja see jutt võib lammutada mu teadvuse viimased alused ning
minust saaks koletis. Kortsutasin kulmu. Minust ei saaks koletist, vaid
koletiste koletist. Ma olen juba praegu ära keeranud. See vana Sage, kes tundis
rõõmu ei oleks nähvanud Bradyle ega teda põrgusse saatnud, aga uus Sage tegi
seda. Võib-olla teeb Azazel õigesti, kui laseb mul piineldes surra.
Võib-olla
on kõigil ilma minuta parem.
Daria
võtab üle minu koha. Thomas, Luce ja kõik teised unustavad minu juba paari kuu
pärast. Sanitarid klopsivad mu surma kohta mingisuguse vale kokku. Luce anud
Hamlet ja minu muud asjad jäävad aastateks vedelema mu uude palatisse.
Paarikümne aasta pärast haigla suletakse. Minust jäävad siia maha veri ja must
kiri mu vana palati seinal. Mind on täiesti unustatud. Isegi Bill ei mäleta mu
nime enam ning notib kusagil põrgus deemoneid.
Milline
ilus tulevik ilma minuta.
„Kas
kõikide deemonite mõistus on nii ära sitanud nagu sinul, Azazel, või oled sa
lihtsalt erak? Viimane seletaks ka seda, miks sulle ei meeldi põrgus olla,“
sisistasin läbi kokku surutud hammaste. Ma vihkan teda. Vihkan deemonit, kes
keeras mu elu veel rohkem persse, kui Luce.
„Sa
oled põrgut näinud, Sage, sa tead, milline seal on. Kõik need hirmunud hinged
ja soovid, mis maeti sinna sisenedes,“ lausus Azazel ning ümises vaikselt.
„Oleme ausad, isegi sulle ei meeldi põrgu ning sinu loogika kohaselt peaksid ka
sina olema erak.“
Kes ütles, et mulle põrgu ei meeldi? Küsis
hääleka mu peas ja irvitas. Hea küll,
mulle ei meeldi põrgu üksnes sellepärast, et armastan seda kohta. Siiski mina
olin üks nendest, kes selle koha kujundas. Kõigi hirmude ja väärastunud mõtete
urgas.
„Kurat, ole vait! Kas see on
liiga palju palutud?“ nähvasin vihaselt ja tundsin, kuidas mu kõht krampi
kiskus. Külmavärinad vallutasid mu keha ja hetke pärast hakkasin ma vappuma.
„Kas see ongi su idiootne plaan, Azazel? Kas sa piinad mind ainult selleks, et
mind kannatamas näha?“
Azazel
irvitas lõbustatult ning toetas enda lauale, kus ma istusin. „Mulle meeldib
näha sind siin kannatamas. See on tõsi,“ nõustus Azazel minuga ning noogutas
hajameelselt. „Samas sind piinates saan vastuse ühele su enda küsimusele. „Kas
kõikide deemonite mõistus on nii ära sitanud nagu sinul, Azazel, või oled sa
lihtsalt erak?“ Sina tõestasid äsja, et ma ei ole erak ja kõik deemonid on sama
hullud nagu sina ja mina.“
„Ma
küll ei tea, miks sa taevast kadusid, aga see murdis midagi sinus. Eriti su
perses, sest seal asuvad su ajud,“ nähvasin vihaselt ning kissitasin silmi. „Sa
muutusid nii julmaks, et piinad meelelahutuseks üht süütut tüdrukut.“
„Sina
ja süütu? Ära tee nalja, Sage. Sa oled hullem kui mina.“
„Ja
sa mõtledki persega. Ava silmad, Azazel, see väike ja süütu Sage on ikka veel
kusagil minus olemas. Ta on uinunud ning igatpidi kahjustatud ja lõhutud, aga
ta on olemas,“ ümisesin ning vangutasin pead. „Sa ju ei sooviks, et see väike
süütu Sage sureks koos Bitchist minuga.“ Laksutasin keelt ning irvitasin.
Azazeli
käsi liikus kiiresti ning ta tõi nähtavale noa. „Vähemalt sureb ta kiiremini
kui sina,“ lausus ta ja suskas noa mu südame poole.
Rabelesin
rutakalt ja kuulsin korraga mind kinni hoidvate rihmade ja naha lõikumist. Nuga
lõhkus sümboli, mis ei lasknud mul võimeid kasutada. Siiski alati on asjadel
üks aga. Nuga jäi pidama paar
sentimeetrit eemal minu südamest ning igaväiksemgi liigutus oleks võinud mu ära
tappa.
„Ohmu,
sa lõhkusid äsja ühte sümbolitest, mis tähendab, et rihmad enam ei toimi,“
naeratasin totakalt. „Sa oled nüüd nii surnud.“ Tõmbasin noa südame juurest
välja, kuid tundsin, et see riivas õrnalt mu süda. Tõusin nõrgalt istuma.
Külmavärinad
läbisid mu keha ning silmitsesin Azazeli. Ta oli jahmunud ning tumedad silmad
olid tõmbunud kissi.
Suunasin
kogu enda alles jäänud energia Azazeli poole ja nägin, kuidas ta vastu seina
põrkus. Hetk enne matsatust, tundsin enda kehatemperatuuri järsku langust. Mu
keha langes lõdvalt tagasi lauale ning mu huultelt kostis vaikne ohe, mis oli
väsinud noodiga.
Subscribe to:
Posts (Atom)