Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

DnD #11 - Kurja võluri loss - Kümnes peatükk - Augud (0)

Hoiatus. Käesolev järjejutt põhineb Dungeons and Dragons seiklusel ning võib sisaldada vastavateemalisi ning -spetsiifilisi termineid. Jutustus sisaldab vägivalda ning üle-võlli huumorit. Ei ole sobilik nooremale lugejaskonnale!

Kümnes peatükk - Augud

Tegelased: draakonisündinu paladin Shamash, haldjast vibukütt Lonewolf, poolhaldjast vargaplika Randie, pooldeemonist nõid Malach, kääbikust druiidineiu Leyah, inimesest kõrtsilauljanna Rivana Greywyre

Eelmises osas: Rotid ründavad. Nõid peaaegu surnud. Rivana, Randie põgenevad koridori. Haldjas tuleb kaklema, lööb mööda. Leyah samuti. Aga sulgeb ukse. Rotid kivistuvad. Shamash ärkab ellu ja paanikas jookseb läbi sahvriukse välja. Väga haavatud Malach ja Randie soovivad puhata. Haldjas läheb tagasi raamatukokku. Randie soovitab Shamashil lömastada kivistunud rotid.

Romero kõnnib närviliselt edasi tagasi ning pabistab täiega. Seda ka põhjusega - ta on võtnud lõpuks südame rindu ja plaanib Julienele rääkida oma tunnetest, saagu mis saab. Sekundid tiksuvad vaikselt edasi, need tunduvad igavikuna.. Tema unelmate neiu hilineb. Romero silub oma pead ja siis võpatab. Süda puperdab ning täitub ülevoolava rõõmuga, sest kuuleb armsaid jalakesi lähenemas. Ta pöörab end ümber ja jookseb Julienele vastu. Juba jooksu pealt hüüab: “mu armas silmarõõm, kas osutaksid mulle seda au, ning hakkaksid mu kõige kõige kallimaks siin maailmas? Palun ütle jah!” ja lõpetab küsimuse juba põlvili olles Juliene ees. Too kortsutab kulmu ja arutab mõttes siis: “hmm… Romero vist on selle nimi, jah? Alamast soost oled ju! Pole mulle üldse vääriline! ... Aga noh, olgu, ega siin ümbruskonnas paremaid eriti pole ka võtta…” Mõtiskleb tulutult erinevate kandidaatide üle, lööb pea taevasse ja ohkab siis: “kõige kõrgem, kes sa oled seal, anna mulle mingi märk!” Hetk hiljem langeb suur vari nende peale ning Juliene õhkab ilmutust saades: “jah!” Heidab end Romero poole ja vaevu, kui nende tundlad kokku puutuvad, langeb Shamashi raske sõjahaamer värskelt armunud sipelgapaarile peale.
Jep, draakonisündinu rünnak rottide vastu ebaõnnestus täiega, ning selle asemel haigutab põrandas suur imelik auk - all ei ole pinnas, vaid nagu läheks kuhugi pimedusse. Veidi ärritunud, võtab Shamash veelkord hoogu, tõstab sõjahaamri pea kohale ja lajatab. Põmaki… jälle mööda! Teisel pool rotte on nüüd samamoodi suur põhjatu auk, mille äärtest langeb tolmu ning kiviklibu sügavikku. Uuesti löömiseks hetkel võhma aga ei jagu ja teised ka hakkavad närviliselt nihelema kartes, et paladin lammutab maja täitsa ära.
Randie hakkab omaette valjult arutama: “hm.. Kui me lükkaksime nad auku, siis nad võibolla tulevad meile kuskil hiljem vastu…Aga ilma tuppa minemata saaks nad auku ajada küll… Ehk siis ei ole meil ohtu kivistuda...”
Rivana üritab olukorda kontrolli alla saada, jookseb Shamashi juurde ning karjatab: “no mida sa teed?! Lükka nad auku! Lükka nad auku!” Randie noogutab kaasa ja ühineb laulikuga. Shamash patsutab kiitvalt sõjahaamrit, paneb tolle vööle ning rabab kätte oma teise relva - kahekäemõõga. Lööb sellega rottide poole, tabab ühte - too kukub pikali, kuid auku mitte. Draakonisündinu suust kostub koledaid vandesõnu, sest juba mitu korda järjest on tal rünnakud seisvate kivistunud vaenlaste vastu ebaõnnestunud. Vargaplikal on paladinist veidi kahju, aga astub ligi ning üritab oma lühikese mõõgaga udjada rotte augu poole. Osavalt saab ta mõnele neist pihta ja kolm suurt jõulist kujukest kukuvad sügavikku.

Haldjas on jõudnud tagasi raamatukokku ja süveneb uuesti malesse. Ta saab aru, et musta kord on käia. Nõid Malach on ennast veidike kogunud ning jõuab Lonewolfiga samasse ruumi. Vahib ringi, märkab samuti toa sisemust ja jääb kah male seisu jõllitama.

Vargaplika tunneb muret, et rotid võiksid peatselt ellu ärgata ning Rivana hakkab taaskord utsitama: “ruttu, ruttu, ruttu! Kas keegi ei suuda siis tõesti sellega hakkama saada?!” Randie nähvab vastu: “miks sa ise midagi ei tee?” Laulikuneiu näitab vabandavalt oma ukulelet: “ma ei saa ju, mul on ainult see!”
Druiid on vargaplika õnnestumisest veidikene entusiasmi juurde saanud ning otsustab samuti minna rünnakule. Leyah liigub sahvriukse poole, võtab oma jõu kokku, lööb kõvera mõõgaga, aga koperdab ja käib kõhuli maha. Ometigi õnnestub tal kõige äärmist viltust viga saanud rotti tabada nii, et too kukub teistele peale ning kõik allesjäänud kujud veerevad robinal auku. Kõik ohkavad kergendatult.
Randie arvab, et see tuba on ikkagi ebameeldivaks muutunud ja võtab juhtimise endale peale: “lähme siit toast ära! Vaatame, kuhu teised tüübid läksid. Puhata tahaks! Ma väsinud ja tervis väga halb!” Rivana võtab sõbranna ettepanekut kuulda ning tatsab ees minema. Teised lähevad samuti kaasa.
Druiidi valdab aga selline imelik rahutus, ta tahaks vaadata välja, õue, aga kõik aknad on kinni. Kõik on jõudnud raamatukokku, Leyah aga jääb ukse peale siiski ringi vahtima. Kui pöördub toa poole, siis tunneb, kuidas keegi jookseb selja tagant mööda ja häälitseb: “MÜHHAAHAHAHAAHAAAAA!!!” Druiid ehmub sellest väga ära, kiljatab ning kangestub. Tükk aega ei suuda ta midagi mõelda ega liigutada. Lähedal olev paladin saab aru, et midagi imelikku on druiidiga juhtunud, kahmab tollel käest kinni, tõmbab tuppa ja lajatab suure mürtsuga ukse kinni.

Järgmine osa "Üheteistkümnes peatükk - Rahu" ilmub teisipäeval, 21. juunil

Lugu jätkub siin: "DnD #12 - Kurja võluri loss - Üheteistkümnes peatükk - Rahu" »

Teavita ebasobivast sissekandest!