Minu love story. 1.# (9)

Hei!
Naljakas on vaadata, et kui ma noorem olin, siis ma olin hull love story hull ja tegin neid väga palju. Ja mis kõige lahedam - lugejaid ja austajaid oli!
Loodan, et mõni siiamaani peab lugu naljakatest, ebareaalsetest ja kummalistest armastus stooridest, sest nüüd hakkan ma neid tegema väga palju.
Negatiivsed arvamused jätke enda teada. Ma tean, et väga paljud ei eelista magusaid armastusjutte. Ja kui Sina oled üks nendest, siis palun, ära tule minu tuju rikkuma kommentaariga, kus Sa väidad, et armastusromaanid on nõmedad ja mõttetud. Kuigi - igal ühel on oma arvamus! :)
Kindlasti kommenteerige ja hinnake. Ka pastakad on oodatud, kuid need pole niivõrd olulised.
Iseendale ma juttu kirjutama ei hakka, nii et, oleks tore, kui mõni kommentaar ka jutu alla ilmuks. Tänan!
---
1.#
Sünnipäeva pidu.

15.
Minu jaoks oli see küll mõnus vanus. Enam ma polnudki 14, vaid 15.
Mingisugust väga pöörast sünnipäeva pidu ma korraldama ei hakanud, sest ema arvas, et see tuleks väga mõttetu, kuna mul poleks kedagi kutsuda.
"Sul pole õieti sõprugi! Mis pidu see on, kui 2-3 inimest ilmuvad kohale?" ütles ta.
Ema unistus oli vist, et mul oleks tuhande ringis sõpru, kuigi minu meelest oli see absurdne ja võimatu. Mitte küll päris võimatu, aga sellisel juhul pidid Sa olema väga populaarne, et endale nii palju sõpru leida.
Peale selle..
TRRRRR-TRRRRRR-TRRR!
Minu mõttemulli lõhkus telefonihelin.
Jaa?" hüüdsin ma torusse. Helistajaks oli Tessa, mu parim sõber. Ainuke ja alatine.
"Hei!" kostis sõbranna hädine hääl. Kas midagi oli juhtunud?
"Midagi on juhtunud või? Miks nii vaikne hääl?" küsisin ma kohe.
"Ei-ei! Kuule, ma ei tule kahjuks täna su sünnipäevale. Anna andeks, aga ma ei tunne ennast hästi. Mu pea valutab, kurk ka ja tugev nohu on. Kuidas ma tulen su sünnipäevale, tatise ninaga?" vuristas Tessa, lõpus isegi vaikselt naerdes.
Ka mina naersin.
"Ei, kullake, pole hullu midagi. Peaasi, et kohalgi oled!" ütlesin ma lootusrikkalt.
"Ah, unusta ära. Tead, ma heastan selle sulle kunagi. Lähme esmaspäeval peale tunde linna. Ma teen välja. Nõus?" naeris Tessa.
"Eeehh.. Kui nii, siis nii!" ütlesin ma.
"Ega sa juhuslikult solvunud pole?" küsis Tessa ehmunult teiselpool toru.
"Ei, muidugi mitte," vastasin ma jahedalt.
"Ahsoo. Siis on hästi. Aga naudi pidu ja tšau praeguseks!" ütles Tessa ja viskas toru hargile.
Loomulikult ma olin solvunud! Just praegu teatas minu parim sõbranna, et tal pole võimalik sünnipäevale tulla. Temaga koos olles oleks pidu olnud poole toredam ja vingem, kuid nüüd..
Olin südamepõhjani solvunud, kuigi mõnes mõttes mul polnud tegelikult mingisugust erilist põhjust solvuda. Tessa oli ju haige, see oli iseenesestmõistetav. Ka mina oleksin minemata jätnud, kui ma oleksin tõbine olnud.. Vist..?
"Tessa ei tule," ütlesin ma emale, kui olin trepist alla läinud.
Ema tegi ettevalmistusi. Ta oli katnud laua lumivalge laudlinaga ja pannud selle keskele küünlaid.
Romantilise teemaga sünnipäev? Really?
"Ahah," pomises ema vaid vastu.
Ilmselgelt oli tal ükskõik.
"Mis me siis teeme? Sööme kahekesi torti ja teeme niisama limonaadipidu või?" küsisin ma solvunult.
Ema ei vastanud esialgu midagi. Lihtsalt sättis kõike korda. "Mille kuradi pärast sa kõike sätid, kui nii või naa me ainult kahekesi tänase õhtu veedame?"
Või kas ikka veedame?
"Ma mõtlesin paar sõbrannat kaasa kutsuda," ütles ema siis vahepeal.
Vaatasin teda jahmunud näoga.
Kas tegemist on minu või hoopis tema sünnipäevaga?
Tegelikult oli mul täiesti ükskõik.
"Okei siis," ütlesin ma. Midagi muud ma küll ei osanud öelda.
"Ära nüüd solvunud ole! Kahekesi hakkaks meil väga igav!" ütles ema.
"Kes sulle siis külla tulevad?" küsisin ma tusaselt.
"Ah, igasugused. No, tead küll ju, kes tavaliselt mul siin käivad. Muuseas, seekord võtab Helen oma poja ka kaasa, selle Henry. Ennist oli ta Inglismaal, õpingutel," lausus ema.
Ohkasin.
Nii või naa on see Henry samasugune nagu tema ema - Helena.
Helena oli nipsakas, pisut uhke ja üsnagi peene olekuga. Üleüldse olid ema sõbrad kummalised. Sellised uhked ja upsakad. Aga emale meeldisid nad. Pidas neid oma parimateks sõpradeks.
"Ole hea ja aita mind! Poole tunni aja pärast on nad kohal juba. Kuule, ega sa juhuslikult poodi ei saa minna?" lausus ema.
"Mida sealt vaja?" uurisin ma.
"No, midagi head näksimiseks.. Ja kindlasti punast veini!" nentis ema.
Vaatasin teda lolli näoga.
"Veini? Minusugusele ei anta elusees niisama veini, ilma dokumenti küsimata!" ütlesin ma.
Ema vaatas mind lolli näoga, niimoodi vähemalt 2 minutit.
"Ahjaa! Issand, ma unustasin," ühmas ta. "Eks ma käin ise poes ära. Aga oleksid nii hea ja jälgiksid ahjus kana? Ma ei taha, et see kõrbema läheks, sest ma jändasin sellega nii kaua. Ja maitsestamine oli kõige raskem osa. Ma kardan, et see tuli liiga vürtsikas."
"Kana? Sa tegid kana SÜNNIPÄEVAKS?" ei suutnud ma ema sõnu uskuda.
On see mingi uus mood, et sünnipäevadel tehakse kana? Ei tea, mu ema oligi imelik.
"Kullake, olgem ausad - see pole sünnipäev ega asi. Ma mõtlesin, et teeks lihtsalt ühe toreda õhtusöögi," ütles ema.
Nojah, sünnipäev see tõesti enam polnud. See oli fakt. Aga siiski, mulle tundus, et ema pigem pidas enda sünnipäeva, mitte minu. "Olgu, ma lippan nüüd. Ära siis kana unusta!"
Ema oli 10 minuti pärast läinud.
Eks ma siis istusin seal ahju juures, jälgides, ega just kõrbehaisu ei tuleks.

Autori kommentaar »