♥ Forever ♥ . # [ 16 . Osa ] (13)

Eelmises osas - Saatsin sõnumi ära ja helistasin taksojuhile. Peagi taksojuht saabus mu maja ette. Andsin talle vajaliku tänava nime, kuhu sõita. Kui ma taksole maksin arve ära, läksin ma ema maja juurde. Oma vana kodu juurde. Hingasin sügavalt sisse. Mõtlesin, et viisakas oleks koputada. Kui ma koputasin uksele, tuli uksele vastu ..............

***********

16.#

Tuli uksele vastu üks noor naine. See küll polnud minu ema, kohe kindlasti mitte. Minu ema pole nii noorevõitu nagu see naine. Sain nagu puuga vastu pead, tundsin häbi, sest ehk olen ma eksinud ja vale ukse taha läinud.

"Kuidas ma sind aidata saaksin ? " küsis see naine.

"Ehh, te ei saakski. Kusjuures ma vist olen vales majas, sest karta võib, et Violetta tänav maja number 17 polegi see ," vabandasin ma.

"On küll ," ütles naine järsku."Äkki tuleksid sisse ? Saaksime selgust kah."

"Oh, ma ei hakka teie kallist aega raiskama ," ohkasin ma.

"Ei, tule ikka sisse. Ega see aeg mul niivõrd kallis ka pole ," naeris noor neiu rõõmsalt ja lubas mul sisse astuda. Mõtlesin, et ikka viisakuse tõttu käin läbi, pealegi olid mul närvid täitsa segamini. Kui ma sisse astusin, tundsin ma seda mõnusat ja tuttavat aroomiat, seda kodulõhna, mis mind kummitab eluaeg. Sain kohe aru, et see on minu kodu, kuid miks siin ei ela minu ema ? See naine juhatas mind kööki, seegi oli muutunud täielikult. Istusin toolile.

"Ma pakun sulle teed või sa eelistad kohvi ? " küsis naine.

"Mmm, ma eelistan kohvi ," vastasin ma kiirelt ja naeratasin viisakalt."Kust te selle maja saite? Mul on tunne, et ma olen elanud siin."

"Kui aus olla, siis ega ma midagi erilist ei teagi. Mu abikaasa juhuslikult sai selle maja väga odavalt. Maja on iseenesest ilus, toad olid küll pisut inetud ja remontimata, kuid kõlbab ikka ," ütles see noor naine."Aga kuule, mis su nimi üldse on ? "

"Oh, ma ei jõudnud õhinas öeldagi. Ma olen Ceterli ," vastasin ma.

"Hmm, ei ole küll tuttav, aga kõik ei peagi nii tuttav olema. Mina olen Lauren, Lauren Beraffya ," tutvustas naine end ja säras.

"Rääkige, kas siin jäi järele ka veidi kola ? " küsisin ma.

"Jaa, siia jäi küll palju kola, isegi rämpsu. Ehk tahaksid uurida seda veidi ? " küsis naine.

"Muidugi ;" oli mu vastus, naine nimega Lauren ulatas mulle võtmed ja lausus : "Varsti saab ka kohvi valmis."

Läksin keerdtrepist üles ja vaatasin seejärel vasakule, nägin veidi kirevat ust, järeldasin, et see on minu uks ja see oligi. Ise olin ukse megalt ära kaunistanud vanasti. Astusin enda tuppa ja märkasin, et kõik oli nii tühi. Lahkusin sealt peagi ja läksin pööningule. Vaatasin igasuguseid pappkaste kuni mu pilk peatus ühel pappkastil, mille peale oli trükitud suurelt : "Tüdrukute asjad."

Vaatasin sinna sisse ja leidsin sealt igast kraami - pildiraame, raamatuid, kleepsu albumeid ja muud sodi.

Vaatasin üht pilti, kus mu ema ja mina olime koos. See pilt oli tehtud siis, kui ma olin 4 aastane, sel ajal olid ajad head. Emal polnud probleeme alkoholiga, ta suhtles isaga paremini ja meie pere oli täiuslik. Teisel pildil olin ma pildil koos oma ema ja isaga. Tundsin kurbust, järsku ütles see Lauren : "Tule nüüd alla. Kuum jook sai valmis."

Läksin trepist ruttu alla koos piltidega. Hakkasin rüüpama kohvi kuni ma küsisin sellest Lauren ' ilt : "Kes müüs selle maja maha ? "

Ta naeratas laialt, ma lootsin südamest, et ta ütleb selle müüja nime. See võis vabalt olla mu ema ?

"Eee.... ," naeratas see Lauren.

*********

Jätkata oleks hea ? Ervin tuleb hiljem tagasi, praegu pole eriti armastust :] Kommentaare ikka ! Jutt nii vaikseks jäänud.

Kitty1234, vms, saab suure pühenduse :* PASTAKAID !
VÕIBOLLA LÕPETAN !